Lugesin huviga Rein Veidemanni artiklit «Kirjanduse kaks viimast kümnendit: jõudmised ja hargnemised» (Postimees AK 18.09), milles ta võtab kokku kahekümne iseseisvusaasta eesti kirjanduse: fikseerib nihked, struktureerib, toob esile olulisemad nimed.
Torkab silma, et muidu ülevaatlik kirjutis ei hälbi traditsioonist, vaid kinnistab hierarhiaid just selles osas, mis puudutab naisprosaiste. Nemad jäävad suures osas nähtamatuks. Kas inertsist?
Naiselikkuse teatud avaldused tahab kultuuriline representatsioon ikka maha salata, on möönnud kirjandusteadlane Eve Annuk. Aeg, mil see väide enam ei kehtiks, paistab eesti kirjanduses ikka veel olevat mägede taga.
Miks peakski Veidemann kõnelema naisprosaistidest, kui mehed on nagunii tähtsamad? Miks peaksid kirjanduselus käima asjad teisiti kui kogu ühiskonnas? Maailma majandusfoorumi soolise võrdõiguslikkuse tabelis on Eesti viimastel aastatel pidevalt langenud. Ei pea olema feminist järeldamaks, et see asjaolu ei tähenda ka kirjutavale naisele midagi head.
Võetagu või poolpõlglik «kirjaneitsi» tiitel, mis talle tema veidra harrastuse märgiks nagu tempel otsaette lüüakse. Ka hiljem võib igaüks, olgu ta kirjanduses kui tahes võhik, tema arvel karistamatult hambaid teritada. Kui ta end ikkagi kaanonisse kirjutab, on see hinnatav vägitükk.
Ei saa öelda, et naisprosaiste kaanonis üldse poleks. Aga eelisolukorras on naised, kes kirjutavad «nagu mehed». Mis see tähendab? Noorem kriitika on näiteks Viivi Luige «Varjuteatrit» analüüsides täheldanud, et see taastoodab patriarhaalseid klišeid, sest autor samastab end meestega ja halvustab «tüdrukuid».
Kes on need unustuse hõlmas «tüdrukud», keda Veidemann ei maini? Mari Saat, Eeva Park, Asta Põldmäe, Maimu Berg, Tiia Toomet, Viiu Härm, Maarja Kangro, Elo Viiding, Aita Kivi, Lii Unt, Epp Annus, Epp Petrone, Kadri Kõusaar...?
Mitmed neist on tõlgete kaudu tuntud ka väljaspool Eestit. Nimetamata ei saa jätta ka Milvi Martina Piiri ja Birk Rohelendu, kes pälvisid auhinnalisi kohti viimasel romaanivõistlusel. Rohelend pettis koguni ära terve žürii, lastes meil lõpuni arvata, et tegemist meesautoriga.
Ka mulle on viimase 15 aasta kestel, mil olen kriitika ja ajakirjanduslike artiklite kõrval proosat avaldanud, korduvalt tulnud pähe mõte, et targem olnuks kirjutamist alustada mehe vaatepunktist ja mehenime all. Kui Aurore Dupin 19. sajandi Prantsusmaal endale George Sandi nime võttis, ei teinud ta seda niisama.
Muidugi jääb Veidemanni nimistust välja ka hulk meesprosaiste (Mehis Heinsaar, Toomas Vint, Toomas Raudam, Ülo Mattheus), aga neid on niigi rohkem. Varem või hiljem ning teistes seostes ilmuvad nad nagunii päevakorrale. Naisprosaistide kaudu seoseid enamasti ei looda.
Mis puutub Veidemanni ülestunnistusse, et ta olevat kirjutanud oma kirjandusliku maitsega vastuollu minevale teosele tunnustava arvustuse, siis kumab sellest kibestunud leppimist talle võõraste arusaamadega. Iseseisvalt mõtlev kriitik ei tohiks lasta end kellelgi ära hirmutada. Oht oma arvamusega isolatsiooni jääda on aeg-ajalt paratamatu. See ei tähenda oma seisukohast loobumist.
Kirjanikel tuleb lugejatega kohtudes tihti vastata küsimusele, miks on tänapäeva kirjandus täis vulgaarsusi, kõlvatust ja vägivalda. Kas peaksime sellele vastates käituma nagu kunstikriitikud, kes tühjaks jäänud kunstisaalides rumalat vaatajat süüdistavad?
Lugejad pole rumalad. Nad märkavad kultuurilist allakäiku samamoodi kui kriitikud, aga ei lepi sellega – erinevalt viimastest, kes protsessile hulga kuldsuiseid põhjendusi leiavad.
Nii nagu Veidemann, võtsin ka mina 90ndate lõpus obstsöönsuste teemal sõna (vt «Vabade inimeste tühi hing», EPL 3.05.1999). Selles küsimuses ma meelt muutnud pole.
Mis veel? Kriitiku jaoks tuleb ikka ette eufoorilis-nägemuslikke hetki, mil ta tahaks kuulutada, et kirjandus on valmis ja just tema annab sellele lõpliku hinnangu. See ei saa siiski olla muud kui soovmõtlemine ja paisutatud arusaam oma rollist. Või ka märk võimumängudest, mille seos kirjandusega on õhuke.
Eesti kirjandus ei ole valmis, pigem uuenemisjärgus.