Eesti muusika välismaale – mida ja kellele müüa?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Sel nädalal peetakse Eestis ülemaailmset muusikafoorumit, mis keskendub muusika sotsiaalsele rollile, selle tähtsusele arenguprogrammides, hariduses ja tööstuses.


Eesti muusika eksport vajab strateegilist arengukava, leidsid ümarlauavestluses valdkonna spetsialistid: Eesti Kontserdi juht Jüri Leiten (JL), ERSO direktor ja Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer Kadri Tali (KT), dirigent Anu Tali (AT) ja MTÜ Eesti Muusika Eksport tegevjuht Juko-Mart Kõlar (JMK).

Milline on eesti muusika ekspordi hetkeseis?

JL: Eesti muusika eksport toimub minu meelest heas spontaansuses ehk kvaliteetne kaup leiab oma tarbija, kuid väikeses mahus. Me ei ole nii rikkad ega võimsad, et maksta kinni meeletuid promotsioonikulusid, et olla jõuga igal pool nähtav ja kuuldav. Tihtipeale aga aetakse siin mõningaid asju segamini, mis puutub muusika ekspordi toetustesse.

Muusikute ja heliloojate toetamine iseenesest pole veel eksport. Kui meil on suurepärane artist, n-ö hea kultuuriline kaup, mis vapustab publikut, alles siis on võimalik seda ka eksportida. Muusikaturul nagu ka kõigil teistel turgudel on väga kõva konkurents. Siin on ülioluline, et kulutused ekspordile vastaksid selle nn kultuuritoote olemusele ning kvaliteedile. Võtmeküsimuseks on siin julgete prioriteetide väljaselgitamine ning väljavalitutega töötamine mingi kindla perioodi jooksul.

Rahapaigutused võiks olla rohkem läbi mõeldud, süsteemsemad, et oleks ka perspektiivitunne. Rahastusotsused võiksid saabuda oluliselt varem kui praegu. Rahastada kolm-neli kuud enne toimuvat üritust on pigem raiskamine. Selle ajaga normaalseid plaane ei tee ning ei leia ka kaasrahastust. Kui on vähe raha ja pudistame seda terakaupa kõigile laiali, siis ei tulegi kunagi mingit tulemust.

AT: Dirigendina leian, et igasugune tegevus teisel pool piiri kujundab nii meie enese kui ka riigi mainet. Muusika maailma viimiseks mõeldud eriprojektidest enam aitaks eesti muusikat väljapoole promoda head agendid, mitte ühe ja sama väikese rahasumma taskust taskusse keerutamine. Selliseid agente on Eestis vähe, aga just neid on vaja – et nad korjaks raha väljastpoolt üles.

KT: Küsimus on ikka artistis. Aga kui oled selle suure töö ära teinud ja ennast tõestanud, võiks riik ju öelda: see töö on olnud sedavõrd väärt, et tagame võimalused selle jätkamiseks.

Artisti ei saa üksi jätta. Iga projekt, mis praegu Eestist välja rändab, on koostöö teiste riikidega, aga meie riik peaks samuti leidma rahalised võimalused heade artistide toetamiseks. Olen nõus, et rahastus ei saa saabuda viimasel hetkel – ükski artist ei saa niimoodi töötada.

Mullu jaotati kultuuriministeeriumi eelarvest nimetuse all «Eesti muusika rahvusvahelisel areenil» välja natuke üle 56 000 euro, see raha jagati 40 projekti vahel. Muusikaäri mõttes on tegemist ikka ju piskuga?

JMK: Siin on oluline vaadelda, et mida muusika eksport õigupoolest tähendab. See mõiste sisaldab ühelt poolt kultuuri, teisalt räägib majandusest.

Peame tegema selgeks, millest räägime – kui kultuurivahetusest, pole majanduslik pool selle keskmes; kui aga ekspordist selle klassikalises tähenduses, peame rääkima puhtalt arvudest: toodetest, teenustest ja intellektuaalse omandiga seotud tuludest. Programmi «Eesti muusika rahvusvahelisel areenil» eesmärgid on eeskätt kultuurilised, mitte majanduslikud.

JL: Ka siin on prioriteetide küsimus ehk tuleks valida välja need objektid ja sündmused, mis vajavad tõsiselt toetust, et eesti muusikat eksportida. Mina isiklikult ei saa aru juhtumitest, kus taotletava summa puhul toetatakse vaid poolt: à la võtke, siin on buss, aga tal rattaid praegu veel pole. Oleks tore näha palju taotlusi ning selgelt väljavalitud projekte saatmiseks välismaa mainekatele üritustele, kuhu tõepoolest võiks pookida külge ka muud vajalikku, näiteks meie riigitelevisiooni võttegrupi.

Aga kas saame muusikaekspordi puhul ühe eesmärgi teisest lahutada, sest vaatluse all peavad olema kõik kolm eesmärki?

AT: Võime neid koos vaadelda, kuid ei pruugi. Tutvustamise eesmärgil sobib maailmas näidata erinevaid, teinekord ehk ka mitte kõige paremaid artiste just žanrilise mitmekesisuse mõttes. Kuid selleks, et muusikat kuhugi müüa, peab see olema ostjale atraktiivne ning siin peaksime küll välja pakkuma seda, mis on meil parim.

Muusikutel on muidugi suur vedamine, kui näiteks dirigendile antakse orkester, öeldes: tule ja tee; nii saad kavasse panna eesti muusikat, ja see, olgu siis Tüüri kuues või Pärdi neljas sümfoonia, reisib maailma – see ongi eksport.

JMK: Pärdi muusika esitamise eest lähevad autoritulud Saksamaale, eesti muusika ekspordiga pole sel palju pistmist.

KT: Üks asi on see, kuhu makstakse nooditasu, aga kaudselt saab Eesti sellest ikkagi kasu – Pärdi muusika on osa eesti kultuuripärandist. Kultuuri ei saa võrrelda kampsunite müügiga, kus ühel produktil on rahas mõõdetav konkreetne hind.

Mil määral on artistid üldse huvitatud esinemisest ja plaadimüügist väljaspool kodumaad?

AT: See on ju iga artisti unistus! Aga kui jõuad maailmaareenile liiga hilja, võib juhtuda, et kaod selle suure maailma sisse ise ära. Hirm tekib, tulles väikesest Eestist – nii et tuule tiibadesse võiks saada ikka varases nooruses.

KT: Kui juba artisti või kollektiivi vastu on väljastpoolt huvi, näiteks mõni kuulus kontserdisaal kutsub esinema, võiks ka Eesti ära tunda, et just see artist või kollektiiv sobib meie riiki esindama. See on mõeldav eksport, mida on võimalik ära teha. Mänedžerid peaksid aitama seda sooritada koostöös välisagentuuridega, isegi kui välisagentuur sellelt protsendi teenib.

Näiteks Põhjamaade Sümfooniaorkestrile, kes aastas mitu korda välismaal kontserte annab, võiks ju siinsed kontserdiagentuurid või muud ettevõtted koostööd pakkuda – miks mitte näidata kontserdi raames näiteks kontserdimaja fuajees eesti kunsti, tutvustada Eesti ettevõtteid? Tuleb end pookida juba töötavate ettevõtmise külge, eks kokkuvõttes on kõik ju üks Eesti asi.

JL: Autoritasude küsimustes võiksime alustada sellest, et meie kuulsate heliloojate loomingut oleks kas või esimesed paar korda kodumaal võimalik esitada tasuta.

Praegu annab kultuuriministeerium heliloojatele tegevustoetust, siis toimub esiettekanne tublide eestlaste poolt (vahel ka kindlasti välismaal), seejärel rändab uudisteos välismaa kirjastuse omandisse ning siis ostame või rendime seda sealt ülikalli raha eest. Tulemus: aitäh, eestlased, kaup on hea!

Tundub, et jätkuvalt on selgusetu, kes, kuidas ja mis eesmärkidel selle eesti muusika eksportimisega tegelema peaks – sellist strateegiat tänini tehtud pole?

JL: Minu meelest on Eestis nii, et iga probleemi jaoks luuakse uus MTÜ, selle institutsioonide hulga peale võiks mingi arengukava juba olemas olla küll. Selget visiooni ehk seda, kuidas näeb välja eesti muusika ekspordi arendus, millele panustada, meil pole. Ja kuni seda ei ole, ei mõista ka meie võimekad noored, millele nad panustama peaks.

JMK: Eesti Muusika Arenduskeskus (EMAK) on tegutsenud vaid kaks aastat, aga tegevus hakkab tuure üles võtma. Loomulikult on tarvis välja töötada ekspordistrateegia, hiljuti tulid näiteks Põhjamaad välja oma kultuuri ekspordi strateegiaga. Siin peakski tegema sama asja – kas Eesti või kõik Baltimaad.

Ekspordiküsimused on ka EMAKis põhifookuses, aga kui valdkond ära kaardistada, näeme, et ekspordi toimimiseks on vajalik teatav kriitiline hulk pädevaid muusikaettevõtjaid. Siin tuleb erinevus klassika ja pop/rokivaldkonna vahel – klassika maailma viimisel on kandev roll välisagentuuridel, kuid oluline on ka haritud ja pädevate agentide ja mänedžeride olemasolu kodumaal.

AT: Mina olen rahvusvahelises agentuuris ja näen, kuidas Eesti agendid on täiesti Eesti-kesksed, keerutades siin seda väikest raha ja tootes projekte kohalikule turule, selle asemel et välismaalt partnereid leida ja Eestist artiste välja viia. Mina olen jätkuvalt veendunud, et artiste, kes välismaal huvi võiks pakkuda, meil siiski on – me ainult ei oska seda siit pakkuda ega ole ise oma artistide headuses kindlad.

JMK: Tegijast mänedžerist sõltub kõik, mistap näiteks otsustasime toetada rahaliselt hoopis üht eesti mänedžeri, kes on Ewert & The Two Dragonsi ja Iiris Vesiku maailma mineku taga ning nende karjääri sihipäraselt käima lükkab.

AT: Muidugi maailmapraktikas mänedžere ei toetata – nad saavad oma protsendi, kui artistil on tööd ja talle makstakse honorari, ainult nii on neil huvi artistidele ka seda tööd otsida.

JMK: Eks kõik sõltub artisti ja mänedžeri koostööst. Võime Eestis toimuvat nimetada ka inkubatsiooniperioodiks: on vaja anda teatavaid erguteid, eks näeme, kas see läheb käima või mitte. Klassika ja popp on ses mõttes ka erinevad valdkonnad ega toimi päris sarnastel alustel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles