Krooniliselt maksujõuetuid Euroopa maid ei ole võimalik aidata neile lihtsalt raha juurde andes, ütles eile Tallinna külastanud Põlissoomlaste liider Timo Soini Postimehele.
Timo Soini: euroala võlakriis vaid jätkub ja süveneb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatasite nädalavahetusel, et kandideerite Soome presidendiks. Miks te seda teete?
Täidan enda arvates vajalikud nõudmised, mul on kogemust, on toetust. Oleme nüüd suur erakond ja meil peab olema tugev kandidaat. Olen parlamendis kolmandat ametiaega, olen olnud europarlamendis ja linnavolikogus. Ja nendest presidendivalimistest kujuneb erakordne debatt Soome tuleviku üle.
Alati peab olema väljakutseid. Olen alati olnud poliitik, kes tahab võidelda. Vahel olen võitnud, vahel kaotanud. Keerulisim oli [kandidatuuri] põhjendada lähedastele – seepärast pidin pikalt kaaluma. Olen tähele pannud, et poliitiline avalikkus muutub üha roojasemaks. Mina saan sellega hakkama, aga lähedaste jaoks on see katsumus.
Kurdate, et Põlissoomlased on pidevalt meedia rünnaku all. Mida te selle all silmas peate?
Põlissoomlaste valimisvõit oli vanadele erakondadele tõeliselt mõru pill alla neelata. Suur küsimus on suhtumine ELi ja eurokriisi. Soomes võib olla eriarvamusel maksude või majanduspoliitika osas, kuid kui meie seadsime kahtluse alla vanade erakondade suure ühtse nägemuse Euroopast ja eurost kui eduloost, siis hakkas alles juhtuma.
Kui Põlissoomlasi rünnatakse, siis võetakse sihikule peaaegu kõik, välja arvatud esimees. Alati on selleks mõni meie rahvasaadik. Alati läheb samamoodi: keegi ütleb midagi, keegi teeb sellest suure asja ja siis nõutakse, et esimees Timo Soini vastutaks. Kuid see ei tööta! Ega see meie toetust pole vähendanud – vastupidi.
Kui me ei oleks presidendivalimistel kaasa löönud, siis ma tean küll, millised pealkirjad oleks ilmunud: «Soini ei taha lasta oma toetust mõõta» või «Soini väldib vastutust» või «Soini kardab kaotada Väyrynenile». Ega meid rünnata erakordselt palju rohkem kui teisi erakondi, kuid meie inimestel on raske aru saada, et varem oldi väike erakond, nüüd suur. Ja suurele erakonnale saab osaks teistsugune kriitika.
Samas see tuleb meile ka kasuks, sest kui meid rünnatakse, saame anda intervjuusid ja see viib meie asja vaid edasi. Oleks halb, kui meist üldse ei räägita.
Seega usute, et kui meedia mõne teie erakonnakaaslase lolluse suureks puhub, on tegemist katsega teid rääkima panna, häid tsitaate andma?
Kui Teuvo Hakkarainen (mitme poliitiliselt ebakorrektse väljaütlemisega silma paistnud vedurijuhist parlamendisaadik – toim) on kusagil Kesk-Soome baaris ilma särgita, siis mis uudis see on selline, ah? Sel pole mingit tähendust. Kuid sellest tehakse koletu uudis ja öeldakse, et nad (Põlissoomlased) käituvad halvasti.
Võin öelda nendele meediaväljaannetele, et see ei tööta! Ja ma pean ennast populismieksperdiks – ma väidan tõsiselt, et see ei tööta.
Kuidas hindate oma šansse suursoosik Sauli Niinistö vastu? Esimeses voorus te tema edestamist võimalikuks ei pea?
Niinistö saab suure tõenäosusega esimeses voorus enim hääli, kuid mitte rohkem kui 40 protsenti. Ta ei pääse (võiduks vajaliku) 50 protsendi ligilähedalegi. Tema järele teisele kohale tulla on väga head võimalused. Kui Põlissoomlaste toetajad minu poolt esimeses voorus hääletavad, pääsen ma teise vooru. Nii lihtne see ongi.
Lipponen, Väyrynen, Haavisto ja mina – kes tahes meist võib tõusta (teiseks), sest üldiselt läheb nii, et on üks soosik ja keegi järgmistest tõuseb esile. Kes, ei tea praegu keegi. Minu ülesanne on tagada, et see oleks mina.
Põlissoomlased said aprillis üldvalimistel 19,1 protsenti häältest. Kas peaksite presidendivalimistel madalamat toetust läbikukkumiseks?
Ei, nii küll ei ütleks. Tegemist on isikuvalimistega. Viimastes küsitlustes on mulle pakutud kaheksat protsenti, sinna see number ei jää. Heaks tulemuseks peaksin 15–20 protsenti. See sõltub valimiskampaaniast, ja kõik märgid näitavad, et see saab olema eriti võimas. Kandidaadid on kõik päris kogenud.
Mis on valimiskampaania põhiteemad peale euroala võlakriisi?
Välis- ja julgeolekupoliitika laiemalt. NATO teema...
Mis on teie seisukoht NATOga liitumise osas?
Jagan Soome ametlikku positsiooni, et praegu pole selleks vajadust, kuid on hea, et see variant on olemas.
Oluliseks teemaks tõuseb kandidaadi isiksus. Kampaaniast tuleb suur debatt väärtuste ja tuleviku üle. Kuna kandidaatide seas on Nõukogude Liidu ajal võimul olnud isikuid, võidakse küsida, kas Stasiga (Ida-Saksa luure – toim) koostööd teinud isikute nimekiri tuleks avalikustada. Loodan, et selliseid küsimusi esitatakse.
On huvitav, et ma olen ilmselt ainus parteiliider, kes valimistel kaasa lööb. Lipponen, Niinistö, Väyrynen – keegi neist pole parlamendiliige. See on nagu poliitika ülemkoda.
Mis rolli mängib kampaanias euroala võlakriis, olgugi et Soomes pole ELi küsimused enam otseselt presidendi pädevuses?
See majanduskriis vaid jätkub ja süveneb. Need kriisimehhanismid Kreeka abistamiseks ei lahenda olukorda, vaid lükkavad seda edasi. Kui Kreeka isegi saab enne võlgade saneerimist kätte järgmise päästepaketi, ootab Itaalia juba järjekorras.
Kuid mingi lahendus ju võlakriisile leitakse? Olete pidevalt öelnud, mida Soome ja EL ei peaks tegema, kuid mis on need sammud, mida teie astuksite?
Olen poolteist aastat kogu aeg rääkinud ja kordan taas, et Kreeka võlad oleks pidanud kohe saneerima, ka praegu tuleks võlad saneerida. Osa pankadest tuleb kontrolli alla saada nii, et keegi ostab nende äri ära selle hinnaga, millega parajasti saab. Suured Prantsuse ja Saksa pangad tuleks aga kapitaliseerida ehk nende maade maksumaksjad ja nende pankade aktsionärid annaksid sinna lisaraha. Kuid Soome maksumaksja ülesanne see ei ole. Mina ei anna pennigi!
Küsitlustes jagab minu arvamust enamik soomlasi ja see on tegelik põhjus, mis Soomes ja Euroopas inimesi ärevaks teeb. Osas Euroopa maades on krooniline maksujõuetus ja üleliigne võlgnevus – probleem ei parane, kui anda neile raha juurde – see süveneb.
Kevadel kirjutasin Wall Street Journalisse oma vastuseisust nende bailout’ide vastu. See maksis mulle ministrikoha. Oleksin praegu rahandus- või välisminister, kui oleksin nõustunud minema valitsusse ja need paketid heaks kiitma.
Mida arvate nädalavahetuse sündmustest Venemaal ehk Vladimir Putini peatsest naasmisest Kremlisse?
Eks see oli mõjuv hetk, kui nägin uudistest, kuidas Putin ja Medvedev jalutavad 10 000 inimese ees ja – (lööb sõrmedega nipsu) – president ja peaminister olid ära valitud. See oli muljetavaldav, ütleme nii.
Soome presidendikandidaadid
Seni on oma kandidaadi tuleva aasta 22. jaanuaril (ja vajadusel 5. veebruaril) toimuvateks Soome presidendivalimisteks välja käinud kuus erakonda. Vasakliidu ja kristlike demokraatide lõplikud eelistused peaksid selguma oktoobris.
Sauli Niinistö (63) – Koonderakond, parlamendi spiiker 2007–2011, endine rahandus- ja justiitsminister, presidendikandidaat ka 2006
Paavo Lipponen (70) – SDP, peaminister 1995–2003, parlamendi spiiker 2003–2007, pärast tipp-poliitikast lahkumist nõustas Nord Streami
Timo Soini (49) – Põlissoomlased, parlamendiliige, presidendikandidaat ka 2006
Paavo Väyrynen (65) – Keskerakond, endine parlamendiliige, endine välis-, haridus-, töö- ja väliskaubandusminister, presidendikandidaat ka 1988 ja 1994
Pekka Haavisto (53) – rohelised, parlamendiliige, endine keskkonnaminister, esimene avalikult homoseksuaalne Soome presidendikandidaat
Eva Biaudet (50) – Rootsi Rahvaerakond, vähemuste ombudsman, endine parlamendiliige, endine tervishoiuminister