Pereterapeut ja nõustaja Marika Ratniku sõnul pole Eesti koolisüsteem ega ka õpetajad valmis tegelema hariduslike erivajadustega lastega. Kindlasti ei poolda ta aga kõikide hariduslike erivajadustega laste saatmist internaat- või erikoolidesse.
Pereterapeut: Eesti kool ei saa eriliste lastega hakkama
29. september 2011, 10:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meie õpetajakoolitus ei ole piisav selleks, et nad suudaksid hariduslike erivajadusega lastele luua koolis keskkonna, kus need lapsed on kaasatud ja hea meelega õppes osalevad. See on pedagoogide ettevalmistuse ja täiendkoolituse küsimus ning ka kooli hoiakute küsimus,» ütles pereterapeut Marika Ratnik.
Ratniku sõnul on eripedagoogika osa õpetajate koolituses sees, aga seda ei ole piisavalt. «Puuduvad erinevate hariduslike erivajaduste mõistmisele suunatud täiendkoolitused, puudub õpetajate töönõustamissüsteem,» tõi ta näiteid.
Ka hariduslike erivajadustega lastele suunatud internaatkoolides ei ole tema hinnangul oskusi ega pädevust lastega toimetulekuks. Samuti on ka nendes koolides puudu pädevatest tugisüsteemide spetsialistidest, kes suudaks juhendada õpetajaid erivajadustega lastega koostöösuhete kujundamisel ja nende õppesse kaasamisel. «Need mured on kogu aeg olnud. Need ei ole eile ega täna tekkinud mured,» tõdes terapeut.
Pereterapeudi sõnul tuleb püüda mõista, miks üks või teine laps niimoodi käitub. «Hästi lihtne on see, et ei allu, ei saa hakkama, saadame ära. Aga kuhu me saadame lõpuks need lapsed?» küsis Ratnik. «Neid lükatakse ühest koolist teise, teisest kolmandasse, või sõna otseses mõttes suunatakse mitmeid kordi haiglasse uuringutele, et neist kuidagigi vabaneda - see on laste solgutamine paljalt seetõttu, et nad on täiskasvanutele ebamugavad.»
Ratnik on veendunud, et paljud hariduslike erivajadustega lapsed saavad õppida tavakoolis, näiteks väiksemas klassis või koos tugiisikuga. «Ta peaks saama olla tavakoolis, kasvõi väiksemas klassis, aga lapsel peab olema tagatud eakaaslastega suhtlemine võrdselt teistega,» selgitas Ratnik. Ta lisas, et pole mõeldav kõiki erivajadustega lapsi koolist «ära korjata». «Siis on tulevikus iga väiksemgi murelaps õpetajate jaoks erivajadusega ja suunatakse koolist minema. Seda me ei saa seda propageerida,» sõnas pereterapeut.
Eestis tuleks mõelda, kuidas arendada koolide tugisüsteeme, eriti internaatkoolides, mis on justkui spetsialiseerinud kindlale sihtgrupile (näiteks käitumishäiretega lapsed), et seal oleksid olemas erinevad spetsialistid (koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog, logopeed, loovterapeut) ning igale lapsele tagatud psühho-sotsiaalne tugi, mis toetab tema õppes ja eakaaslaste suhtluskeskkonnas osalemist.
Sama oluliseks peab Ratnik koolide koostööd lapsevanematega. «Haridusasutuse koostöö lapsevanemaga ei tohiks kunagi piirduda sellega, et laps sildistakse «pahaks lapseks» ning soovitatakse talle leida teine õppeasutus,» tõdes pereterapeut. Kindlasti tuleks Eestis mõelda haridus- ja sotsiaalministeeriumil sellele, kuidas arendada välja arenguliste ja hariduslike erivajadustega lastele toetva psühhoteraapia teenus, mis on tagatud lapsele tema kooliaastate vältel.
Rääkides probleemsetest lastest koolis tõdes Ratnik, et erivajaduse mõiste on viimasel ajal laienenud. «Ka andekad lapsed on haridusliku erivajadusega,» tõi ta näite. Ratniku arvates võib erivajadustega laste arvu kasvu üheks põhjuseks olla see, et laste ja noorte vaimse tervise ja psüühikahäireid diagnoositakse paremini. «Viis aastat tagasi meil ei olnud autismi ja Aspergeri näidustega lapsi nii palju kui täna. Aga kõik need lapsed saavad hästi õppida tavakoolis, kui nende eripäradega arvestada,» tõdes ta.
Eilne Postimees kirjutas Tallinna Linnamäe vene lütseumi 5. klassi poisist, kes on kaasõpilastega vägivaldne ning kähmles hiljuti ka ühe lapsevanemaga. Poisi korrale kutsumiseks ei ole kool ega ametnikud suutnud seni lahendust leida, samuti pole lapse ema kuigi koostööaldis.