Eesti kaitse-eelarve on struktuurselt tasakaalust väljas ning selle 2-protsendine osakaal SKP-st jääbki laeks, leiab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhatuse liige Martin Hurt.
Hurt: kaitse-eelarve on struktuurselt tasakaalust väljas
29. september 2011, 10:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Järgmisel aastal saavutab kaitse-eelarve lõpuks taseme kaks protsenti SKP-st. Lagi on käes, rohkem raha juurde ei tule,» kirjutab Hurt oma blogis, kus ta kommenteerib kaitseminister Mart Laari teisipäeval Postimehe vahendusel välja toodud riigikaitse väljakutseid järgmiseks kümneks aastaks.
«Edaspidi kasvab kaitse-eelarve käsikäes sisemajanduse koguproduktiga. Kui on soov suurendada kaadrikaitseväelaste arvu või käivitada mõni suurinvesteering, eeldab see mingi olemasoleva tegevuse kärpimist, nagu seda tehakse teistes valdkondades nagu kultuur, keskkonnahoid või rahvatervis,» lisab Hurt.
Hurt selgitas Postimehele, et poliitiline lubadus rahastada sõjalist riigikaitset tasemel kaks protsenti SKP-st tehti 1999. aastal ja selle täitmiseks kulus 13 aastat.
«See näitab, kui keeruline on tõsta mingi tegevusvaldkonna rahastamist isegi poliitilise tahte olemasolu puhul,» ütles ta. Samas lisas Hurt, et kaitseväes saab kindlasti korraldada tööd ümber selliselt, et sama rahastamise juures suureneb väljund.
Hurt rõhutas, et struktuurselt on täna kaitse-eelarve tasakaalust kergelt väljas.
«Ideaalses kaitse-eelarves moodustavad personalikulud, majandamiskulud ja suurvarustuse hanked kolm võrdset osa. Sel juhul on võimalik maksta personalile palka, asendada vananenud varustus uue tehnikaga, õpetada välja üksused ning osaleda operatsioonides,» kirjutab Hurt.
«Eesti kulutab majandussurutise tõttu oluliselt vähem raha varustushangetele (2011. aastal ligi 10 protsenti). Varem on see olnud jätkusuutlik tänu soodsatele tehingutele, millega on hangitud kasutatud tehnikat. Kuid kasutatud varustus vajab käesoleval kümnendil uuendamist või asendamist. Kehtiv sõjalise kaitse arengukava näeb ette ka suurtes kogustes moodsa varustuse soetamist, mida tänane eelarve kuidagi ei võimalda,» märgib Hurt.
Ta lisab, et osas Euroopa riikidest, kus kaitse-eelarvet on märkimisväärselt kärbitud, ilma et oleks tehtud karme otsuseid, moodustavad suurema osa eelarvest palgad ja pensionid, kuid pole raha, et soetada kaasaegset varustust, korraldada väljaõpet ega tasuda elektriarveid.
«Valdkond, millest me ilmselt niipea ei pääse, on ehitusinvesteeringud,» ütles Hurt. «Jägala linnak ja mobilisatsioonilaod on möödapääsmatud, sellevõrra tuleb teisi valdkondi vähem rahastada.»
Veel kirjutab Hurt, et kaitseväe väheste väeüksuste kohal hõljub täna hõredalt mehitatud juhtimisstruktuur, mis on disainitud juhtima veel paberil olevat väge, mis ei teki ka 2018. aastaks, vaid heal juhul ajavahemikus 2025-2030. Teisisõnu on staape täna ja ka käesoleva kümnendi lõpuni selgelt liiga palju.
Ta lisab, et mõistlik oleks tekitada jõustruktuuridele ühtne ja paindlik juhtimine, samuti viia lendav ja ujuvkoosseis ühtse mütsi alla selliselt, et riik vajadusel saaks tegutseda ühtse jõuna nagu näiteks Taanis, kus riigi jõustruktuurid toimivad üksteist täiendades, mitte dubleerides.
Ideed, et politsei- ja piirivalveametil ning kaitseväel võiks olla ühine kopteripark, peab Hurt igati mõistlikuks.
«Riik on üks, miks peab igal ametkonnal olema oma kopteripark ja personal? Kindlasti leidub terve hulk karisid ja komistuskive, millest peab hoiduma, aga samuti leidub ka tavapärast opositsiooni nende seas, kes on praeguse olukorraga harjunud ja ei soovi midagi muuta,» sõnas Hurt.