Põhja prefektuuri vanemkommisaar Kristel-Liis Kaunismaa paneb vanematele südamele, et omakohtus ei lahenda probleemi, vaid teeb olukorra kiustatu pere jaoks veelgi hullemaks. Pealegi võib kiusaja omakohtust hoopis innustust saada.
Politseinik: omakohus muudab olukorra vaid hullemaks
1. oktoober 2011, 21:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avalikkuse ette on viimasel ajal jõudnud kaks juhtumit, kus vanemad on läinud omakohtu korras lapse kiusajaid karistama. Kas politsei andmetel on see kasvav tendents?
On raske öelda, kas see on kasvav tendents. Aga sellist asja on ette tulnud, et täiskasvanud inimesed lähevad teist last karistama.
Kas oskate kirjeldada mõnda tüüpsituatsiooni, mille peale lapsevanem leiab, et muud lahendust enam ei ole, kui minna asju kätega selgeks tegema?
Pigem on need olnud nö tingitud olukorrad. Võib-olla vanem ei ole kohe läinud mõttega võõrale lapsele kätega asja selgitada, pigem võib olla olukord, kus täiskasvanu ei suuda ühel hetkel oma emotsioone talitseda ja tunneb ennast tekkinud olukorras sedavõrd abitult, et ainus lahend tema jaoks sellel hetkel on käed käiku lasta. Ilmselgelt on sellistel puhkudel tegu varateismelistega, põhikoolilastega. See on selline iga, kus on rohkem õpilaste omavahelist vägivaldset käitumist. See on iga, kus vanemad veel klaarivad laste asju.
Kui vanem on olukorras, et omakohus näib ainsa lahendusena, ta ei oska kriisiolukorda teisiti lahendada, siis mida te soovitate?
Siin ei ole võimalik soovitada – löö nõrgemat. Siin saab olla ainult üks soovitus – absoluutselt peaks olema välistatud see, et täiskasvanud inimene lapse vastu käe tõstab. Mis eeskuju annab lapsele täiskasvanu, kes läheb vägivalla vastu vägivallaga? Teiseks näitab ta kindlasti oma nõrkust, et ta ei saa endast vaimselt ja füüsiliselt nõrgemaga muudmoodi hakkama kui kätega. Et ta ei ole nii tugev, et suudaks sõnadega asju lahendada. Kui vanem läheb teisele lapsele kallale, siis siin ei saagi olla mingit head lahendust. Kui pere teab, et ühel vanemal võib silme eest mustaks minna ja ta ei pruugi oma emotsioone talitseda, siis leppige kokku, et läheb see, kes suudab rahulikuks jääda ja kel rusikas jääb taskusse.
Võtame need konkreetsed näited, kus vanem läks kätega kallale, siis nüüd on see asi teistpidi pööratud. Põhimõtteliselt enam ei räägita sellest, et üks laps on vägivaldne, vaid on keskendutud sellele, et täiskasvanu lõi last. Võimalik, et last löönud vanema suhtes alustab politsei ka menetlust kui teise poole vanemad seda soovivad, ja siis on nii vanem kui laps täiesti nurka surutud. Nüüd on kannatanu vanem paha ja ei räägita sellest, et üks laps on teisi terroriseerinud alates lastest kuni täiskasvanuteni ja teeb seda edasi.
Neid (kiusajaid – toim) lapsi tuleb aeg-ajalt ette ja sageli on neile kodus juba väiksest saati sisendatud – sa ei ole milleski süüdi, sa ei tee midagi valesti. Ta saab nii suure õigustuse kodust, et tal ongi absoluutne karistamatuse tunne. Kui nüüd sellist juhtumit minnakse teise vanema poolt lahendama füüsilise vägivallaga, siis piltlikult võib öelda, et teisi terroriseerinud laps saab «tiivad selga», sest tema justkui on ohver ja kõikide süüdistavad pilgud on pööratud võõra vanema poole kes tema vastu käe tõstis.
Mida teha sellistel puhkudel, kus lapsevanemad on hädas, kool on hädas, kiusaja enesekindlus aina kasvab?
Võib ju öelda, et mis ametnikul viga rääkida, aga ma väidan, et sellist võimalust ei ole, et midagi ei tehta ja midagi ei juhtu. Kõige olulisem on juhtunust teavitada. Esimesena tuleks teavitada kooli ja klassijuhatajat. Kui laps on valu ja alandust tundnud, siis tuleb politsei poole pöörduda. Vanemad peavad arvestama, et politsei tahab kannatanutega rääkida, et täiendavat infot saada. Sageli on nii, et kirjutatakse avaldus valmis ja kui selgub, et politseis on vaja mitu korda käija avaldatakse oma pahameelt. Muidugi on see mõistetav et kannatanule tundub ebaõiglane, et lisaks füüsilisele valule peab veel jooksma sinna ja teise kohta seletusi kirjutama. Aga nii on seadused.
Tänapäeva teismelised on oma õigustest väga teadlikud. Nad teavad täpselt, et kuni 14-eluaastani ei juhtu nendega midagi. Kas meil on nüüd karistamatuse tundega teismeliste põlvkond?
See on õige, et lapsed teavad väga hästi oma õigusi, aga nad ei tea oma kohustusi ja tihti ei teata ka tagajärgi. Tõsi, keegi ei pane lapsi vangi, aga iga tegu jätab jälje ja see võib edaspidi kätte maksta. Kas see ei olegi siis mingi tagajärg? Alkoholi tarbimise või varguse eest kantakse politsei registrisse, mida hiljem võib tööandja järgi vaadata. Ilmselt tuleb lastega rohkem rääkida, et see tegu mõjutab sind tulevikus.
Kas eesti õpetajad on ära hirmutatud? Nad nagu ei julge midagi teha, sest peljatakse, et keegi esitab nende kohta kaebuse.
Kui rääkida hirmust, et õpetajapoolne kaebus võidakse justkui tema enda vastu keerata, siis võib rahustuseks öelda seda, et asjata ei saa kedagi süüdi tunnistada. Igat kaebust menetletakse ja pelgalt kellegi sõna ei ole veel tõend. Mõneti on õpetajate hirm õigustatud, sest eks ole ju neid olukordi olnud, kus õpetaja avalduse peale on laps kiirelt oma avalduse teinud. Niisugused juhtumid ei ole igapäevased, pigem erandlikud.
Kas noorsoopolitsei on valmis hädasolevaid peresid toetama, nõuandeid jagama?
Alati võib kirjutada avalduse politseile, kui laps on tundnud valu, on asju lõhutud, hävitatud, last on mõnitatud. Teiseks on igal koolil teada oma noorsoopolitseinik, kellele võib helistada ja küsida nõu. Me anname väga hea meelega nõu. Mõnikord on lugusid, kus inimesed ütlevad, et oleme kõike teinud, aga kui küsida, siis tuleb välja, et tegelikult polegi väga palju tehtud.
Kas politseil on olemas mingi õpetus, mida abi otsiv lapsevanem peaks tegema?
Meil on küll üldine jagamismaterjal, mida saavad kasutada nii lapsed kui täiskasvanud aga otseselt lastevanematele mõeldud materjale meil hetkel politseis küll tehtud ei ole. Aga see on hea idee et koondada lapsevanemale vajaminev info ühele materjalile.