Ajaloolane Ülle Tarkiainen kirjutab värskes ajakirjas Tuna, et kui algselt määrati piire laiemate üksuste nagu näiteks metsa, soo või jõega, siis orduaja uutes oludes hakati rajama lineaarseid piire. Alguses oli moes kasutada piiritähistena näiteks puid, kuid need asendusid hiljem üha enam piirikivide ja kupitsatega. Postimees.ee avaldab Tarkiaineni artikli lühikokkuvõtte.
Eesti alal on varasemate piiride kujunemisel olnud kõige tähtsam tegur loodus, mis on piiranud inimtegevuse ala sügavate metsade, ulatuslike soode ja veekogudega.
Seoses 13. sajandil kujunenud uute võimu- ja omandisuhetega ja asustuse tiheduse kasvuga algas senise tsooni- või vööndipiiri järk-järguline asendamine lineaarse piiriga.
Maade läänistamisel hakati piire üha täpsemalt ja ühemõttelisemalt kindlaks määrama, millega hakkasid senised orgaanilised piirid asenduma kunstlikega, millel oli juba selgelt eraldav ja kaitsev funktsioon ja millega kaasnes ka kunstlike piiritähiste kasutuselevõtt.
Ristimärgiga tähistatud kivid ja puud olid need kaks piirimärki, mis võimaldasid kõige kergemini märkida maha sellist piiri, mis ei sõltunud vaid loodustingimustest, vaid inimese tahtest.
Kultuurmaastike osi - teed, sillad, paganlikud kultusekohad - kasutati piiri märkimisel, sest neil oli oluline osa kohalikus sotsiaal-majanduslikus ja kultuurielus ning see soodustas piiride kinnitumist kohalike elanike mälus.
Vaatamata kunstlike piiritähiste tähtsuse kasvamisele kasutati jätkuvalt piiri tähistamisel ka nii looduslikke tähiseid kui ka kultuurmaastiku elemente, mis tingis selle, et lineaarsed piiriosad vaheldusid mitte nii täpselt märgistatud osadega.
Kuni 17. sajandi lõpuni oli kasutusel suur hulk erilaadseid piiritähiseid alates loodus- ja kultuurmaastiku elementidest kuni spetsiaalselt piiri tähistamiseks kaevatud aukude, kivihunnikute, kraavide ja märgistatud kivide ning puudeni.
Puude kasutamine piiritähisena oli loomulik, sest nad olid juba ammustest aegadest omandanud nii maastikus kui ka inimeste mälus orientiiri staatuse.
Suured puud on olnud olulised maamärgid, mis kergendasid maamõõtjate tööd ja võimaldasid piiripunke maha märkida suuremat vaeva nägemata.
Kui puude kasutamine oli tavaline lineaarse piiri väljakujunemise perioodil, siis mida täpsemaks ja olulisemaks lineaarsed mõisate piirid muutusid, seda vähem vastasid puud sellise piiri tähistamise vajadusele.
Rootsi võimud hakkasid 17. sajandi lõpul valduste piiride tähistamist korrastama.
Piiritähisena sai kasutada vaid piirikive ja kupitsaid ning puude kasutamist piiri tähistamiseks soovitati vältida, sest puud kasvavad ja muudavad aja jooksul oma kuju.
Rahvaluulekogudes on puude kui piiritähiste kohta vähe teateid, sest puude kasutamine piiritähisena hakkas hääbuma juba 17. sajandil.
Endise vööndi- ehk tsoonipiiri asendumine lineaarse piiriga võttis Eesti alal sajandeid.
Täpne lineaarne piir muutus valitsevaks alles 17. sajandi lõpust alates ning soode ja metsade alal õieti alles 18. ja 19.saandil.
Piiriruum muutus piiriliiniks, mistõttu seni tavalised looduslikud piiritähised jäeti kõrvale ja piiri tähistamiseks kasutati vaid ristiga märgitud piirikive ja piirikupitsaid (kupits koosneb mulla- või kivihunnikust ning sellesse paigutatud postist või piirikivist - toim.).
Piiride ja piiritähiste areng on seotud üldisema demograafilise, majandusliku ja sotsiaalse arenguga, kusjuures piiride märkimise normeerimine näitab ka omandisuhete korrastumist ja võimu kindlustumist.
