Täna sulgeb Põhuteater uksed, mistõttu avanes sadadele huvilistele võimalus viimasel päeval kogu põhust hoones ringi vaadata ning nautida selle ees kohvikus sooja sügisilma.
Põhuteatri viimane päev tõi mitmed inimesed sinna esimest korda
1. oktoober 2011, 19:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnas Skoone bastionil asuva Põhuteatri ees ja sees sagis täna sadu inimesi, kes uudistasid, missugune näeb välja huvitavast materjalist maja saal ja kontor. Infot toimunust ja toimuvast jagasid näiteks Teater NO99 kunstiline juht Tiit Ojasoo ning näitleja Rasmus Kaljujärv. Kuna ilm oli ilus, ei rutanud paljud inimesed seejärel kohe minema, vaid jäid teatri ette välikohvikusse istuma.
«Nägin reklaami, et Põhuteater on täna viimast päeva ja tulin vaatama. Muidu poleks seda saanudki näha, sest nad lammutavad selle varsti maha,» rääkis äsja majast välja astunud Marika Ahven. Kuigi teater oli avatud viis kuud, ta varem sinna ei jõudnud.
«Kui oli see etendus, mida tahtsin näha, pidin reisile minema, suvel on palju tegemist,» põhjendas Ahven. «Aga nüüd sees ringi vaadates oli mulje selline, et oleks tahtnud mõnda etendust näha. Seal on must box ja põhulõhn.»
Ahven tunnistas, et tal just väga kahju pole, et hoone lammutatakse. «Nad teevad kindlasti veel midagi palju paremat,» avaldas ta lootust.
«Piletit ei saanud. Ärkasin vist liiga hilja,» vastas pensionär Aino Pihlak küsimusele, miks ta alles täna esimest korda Põhuteatrisse jõudis. «Oleksin tahtnud kahte etendust näha, Irdi ja seda viimast. Aga kõik oli välja müüdud.» Pihlak ütles, et tal on väga kahju, et ilus hoone ära lammutatakse.
Põhuteatri ruumidega käisid tutvumas ka Vaido Nemvalts ja Lea Leppik.
«Väga huvitav koht. Ilmselt ainult siiski suve-etenduste jaoks, sest nii mõnestki kohast hakkasid seinad läbi paista,» kirjeldas Leppik nähtut. «Ega palju pikemalt siin etendusi teha polekski saanud.»
Kusjuures sama väidavad ka teatritegijad. Kohati puhuvat juba tuul seintest läbi. Eks oma osa olevat olnud ka hiirtel, kes põhu sees end hästi tundvat. Samas elanud seal ka kass ning linnudki ehitanud pesa.
«Tulime täitsa esimest korda vaatama enne mahalõhkumist,» ütles Nemvalts. «See on omapärane koht. Heinaküünis käidud küll ja täitsa sarnane lõhn. Viimane päev, nüüd mõtled ikka, et oleks pidanud etendustel käima.»
«Liiga suur kunst oli, mida siin tehti,» põhjendas Leppik. «Kartsin, et ei saa aru kõigest sellest, mis seal laval toimuma hakkab. Muidugi köitev oli Helin-Mari Arderi kontsert, aga seda olin ma õnneks ka eelnevalt kuulnud.»
Leppik rääkis veel, et piletid läksid üsna ruttu müügiks ja samuti oli tükke, mis olid inglise keelsed.
«See on keel, mida ma ei valda. Muidu neid ameeriklasi oleks võinud tulla vaatama küll, aga kui üks osa tekstist ja etendusest kaotsi läheb, siis ei hakka igaks juhuks maksma,» ütles Leppik.
Tema sõnul sobib Põhuteater Skoone bastionile. «Haiget ta silmale ei tee,» märkis naine.
Perega tuli teatrit esimest korda kaema ka Endrik Randoja.
«Ilus suvi oli ja liikusime palju ringi. Kahjuks ei sattunud siia,» sõnas ta. Randoja lisas, et väljast vaadates sobib see hoone Skoone bastionile väga hästi ning ta jätab võimsa mulje.
«See oli NO99 teatril väga lahe mõte. Kahju, et ta nüüd ära võetakse aga võibolla seda unikaalsem ta on,» ütles Randoja.
Teater demonteeritakse lähikuudel. Selle komponente pole võimalik põlema panna, kuna põhupakid on spetsiaalses vahendis läbi immutatud ja lihtsalt ei võtaks tuld.