Neli ametiühingut soovib Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) esimehe välja vahetada, et uus juht taasühendaks liikumise. Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR juhataja Epp Kallaste sõnul ametiühingute mõjujõu suurenemist sellest hoolimata näha pole.
Raudteelaste ametiühing, õdede liit, liinilennunduse ametiühing ja transpordi ametiühing esitasid Ametiühingute Keskliidu esimehe kandidaadiks transpordi ametiühingu juhatuse esimehe Peep Petersoni. Praegu juhib keskliitu Harri Taliga.
«Petersonilt oleks kindlasti uue ennast tõestada püüdva juhina oodata keskliidu aktiivsuse kasvu, samas ei ole ma väga kindel, kas see olulisel määral Eesti ametiühinguliikumist muudaks,» ütles Kallaste.
Ta meenutas, et Peterson on juba korra Taligaga jõudu katsunud ning alla jäänud, mistõttu, kui väga olulisi muutusi kummagi kandidaadi toetajaskondades tänaseks toimunud ei ole, on oodata Taliga jätkamist.
Petersoni hinnangul on ametiühingute maine viinud rekordmadalale 2009. aastal läbikukkunud üldstreik, nõrk nähtavus ja koostöö töölepinguseaduse läbirääkimistel, majandusliku visiooni puudumine kriisiaastatel ja paljud muud väiksemad ebaõnnestumised.
«Ametiühingute maine ja mõjujõud on Eestis tõesti madal ja ma ei usu, et siin saab toimuda kiireid muutusi,» ütles Kallaste. «Ametiühingu jõud saab tuleneda kas poliitiliselt tasandilt antud suurest sõnaõigusest või laiapõhjalisest liikmeskonnast. Poliitiliselt tasandil praegu ametiühingute mõjujõu suurendamist ette näha ei ole.»
Kallaste seletas, et ametiühingu liikmete väga väike arv, mis on alla 10 protsendi töötajatest, ja selle üldises pildis langev trend, annab mõista, et suurt tungi ametiühingutega liitumiseks pole.
«Ametiühingute jõud saab Eestis tuleneda eelkõige selle liikmeskonnast,» ütles ta. «Selleks, et ametiühingutel oleks suurem kaal, peab ka ametiühingute liikmeskond suurenema. Ilma liikmeskonnata ei ole ametiühingute väidetel ei kandepinda ega aktsioonivõimekust.»
Kuigi liidri vahetus võib mõningal määral mõjutada ametiühingute mainet, on Kallaste hinnangul vähetõenäoline, et kahe või ka viie aasta jooksul suudetaks muuta Eesti töötajaskonna üldist meelsust ametiühingu liikmelisuse suhtes.
«See tähendab, et ametühingute vähene liikmelisus ei tulene täna mitte peamiselt Ametiühingute Keskliidu juhi isikust, vaid üldisest ükskõiksest hoiakust ametiühingu ning kollektiivse tegutsemise vastu. Hoiakute muutumine on väga pikk protsess,» rääkis Kallaste.
Kallaste sõnul on väga vähe tõenäoline, et ametiühingud suudaksid Eestis saavutada sellist kaalu nagu Soomes.
Ta tõi välja, et tööturg ning töösuhe on aja jooksul muutunud ning enamikus riikides on ametiühingute liikmelisus vähenenud. Ka Soome ametiühingute liikmelisus on vähenenud.
«Soome ametiühingutel on selgelt välja kujunenud roll Soome tööturul nii palkade paika panemisel kui töötuskindlustuse korraldamisel. Sellist positsiooni ei ole Eesti ametiühingutel ei liikmelisuse ega ka tööturu osalisena,» ütles Kallaste. «Mida saaks teha, et ametiühingute roll kasvaks? Nagu juba öeldud, ilma liikmelisuse kasvuta ei saa selline roll ka tekkida. Seda rolli saaks küll poliitilisel tasandil ametiühingutele anda, kuid väga keeruline on põhjendada, miks seda peaks tegema, kui ametiühingud esindavad väga väikest osa töötajaskonnast.»