Lääneriigid tõttasid mõtlematult Afganistani sõtta, leiab Bonni ülikooli Arengu-uuringute Keskuse politoloog Conrad Shetter. Kümme aastat on möödas, investeeritud on miljardeid dollareid, NATO viib vägesid välja, kuid rahu ei paista kusagilt.
Saksa politoloog: killustunud Afganistani ähvardab sünge tulevik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis Afganistani ees ootab? Kas Taliban võiks põhimõtteliselt oodata 2014. aastani, kuni NATO väed lahkuvad, ja siis uuesti võimule pürgida?
NATO poolelt võib parasjagu näha, kuidas nad üritavad saavutada järjest enam kontrolli. Paljud paigad, mis enne olid Talibani valduses, on nad kontrolli alla saanud.
Küsimus on aga selles, mis selle edu tagas. Meist mitmete seisukoht on: edu tagas see, et Taliban ise on tagasi tõmbunud. Taliban sekkub vägivaldsetesse konfliktidesse NATOga varasemast selgelt vähem ja on pigem siirdunud Pakistani. See võib tähendada, et nad ootavad rahulikult 2014. aastani ja naasevad seejärel lihtsalt riiki, et võim üle võtta.
Sellega paralleelselt võib ära tunda ka teise strateegia, mis näib Talibanile edukas olevat. Nimelt üritavad Taliban, Haqqani võrgustik ja teised islamiäärmuslased mõrvata juhtivaid poliitikuid. Viimasel ajal toimub väga palju atentaate just Talibani-vastasele juhtimiseliidile.
Samal ajal võtab rahva seas võimsust meelsus, et kui veel üks meie juhtidest sureb, laieneb vägivald. Ning vägivald võib väga tugevalt rahvusliku suuna võtta. See tähendaks mingis vormis kodusõda, kus rahvusgrupid üksteise pihta tule avavad. Ja nii võib juhtuda sõltumata sellest, kas NATO on kohapeal või mitte.
Kas leppimine eri hõimude ja poolte vahel on võimalik?
Afganistani väljavaated on väga-väga sünged. Rahu saavutamine on raskendatud, kuna Afganistan on liiga tugevalt lõhestunud ja killustunud. Igaüks võitleb kokkuvõttes enda eest, keegi ei tunnusta kellegi teise võimu.
Olukorra muudab raskemaks tõik, et on palju riike, kes Afganistani siseasjadesse sekkuvad. Alustades Pakistani-India huvidega, lisaks Iraani, Saudi Araabia huvid, kuid ka riigid nagu Venemaa, USA ja Hiina. Nad kõik järgivad oma poliitilisi huvisid ja neil pole huvi rahu saavutada.
Kas Afganistani puhul on üldse positiivne lahendus võimalik?
Esiteks tuleb mõista, et afgaanid on juba üle 30 aasta elanud sõjaolukorras ja on mingil määral õppinud selles konfliktiolukorras läbi närima. Teiseks on kujunenud välja teatud Afganistani identiteet. Afgaanidel on vaatamata rahvuslikele ja usulistele erinevustele tekkinud ühtsustunne, mis on vahepealsel ajal üle riigi levinud.
Kolmanda aspektina võib märgata, et Afganistani ühiskond on viimase kümne aasta jooksul asunud liikumisse ja mitmel suunal tehakse väga palju. Pealegi on see rahvas, kellel on väga kõrge enesehinnang. Afgaanid on uhked, vaatamata sõjale, vaesusele ja paljudele muudele hädadele. Just see annab mulle nende tuleviku suhtes lootust.
Taliban on võitnud viimasel ajal paljude noorte poolehoiu. Kas sellest võib järeldada, et Taliban esindabki mingil moel seda uut Afganistani identiteeti?
Taliban väljendab seda, mis kõiki afgaane puudutab, luues teatud usukosmose. Kõike arutletakse islami mõistetega. Teiseks, Taliban tegeleb väga tugevalt ebaõigluse teemaga. Nemad on rahva hulgas need, kes kaitsevad heidikuid ja hüljatuid..
Kolmas punkt, mis parasjagu noortele oluline, on see, et Taliban seisab tugevalt autonoomsuse eest. See on aga tihedalt seotud mehelikkuse kultusega, mis on riigis levinud. Seda iseseisvust peetakse noorte hulgas lahedaks.
Kuivõrd õnnestunud või ebaõnnestunud otsus Afganistanis sõda alustada üldse oli?
Olen juba algusest peale selle suur kriitik. Tänapäeval on selge, et tegemist oli eelkõige reaktsiooniga 11. septembrile – midagi pidi tegema ja seetõttu marsiti sisse Afganistani. Sama hästi võinuks see olla Sudaan või Somaalia, kui nii oleks toona kasulikum olnud. Seda sõda võib ka majanduslikust küljest vaadata kui miljardite tuuldeloopimist. Minu arvates ei võetud pealegi afgaane inimestena kuigi tõsiselt arvesse ja see puudutab mind siiani sügavalt.
Kokkuvõttes: olukord jääb äraütlemata kehvaks?
Usun isegi, et NATO lahkumisega kaasneb teatud lootus, et seeläbi kaob üks konfliktiallikas. Kuni riiki piisavalt raha voolab ja keegi nagu Karzai võimul suudab püsida, on võimalik, et Afganistanis muutub olukord üha rahulikumaks. Aeglaselt oleks võimalik ka riigi ülesehitamine ja rahu sobitamine. Kuid on võimalik ka vastupidine variant, et järgneb kodusõda.