Juhtkiri: kümme aastat sõjas terroriga

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Täna möödub täpselt kümme aastat päevast, mil USA kuulutas sõja Talibani juhitud Afganistanile. Toona öeldi sissetung teenivat vaid terrorivõrgustiku lõhkumise eesmärki. Praegu räägitakse juba häbenemata, et see kandis varjatult ka kättemaksuambitsioone.

Sõda Afganistanis on kõige otsesemalt 11. septembri terrorirünnakute järelm. Toona ei rünnatud ju ­«ainult» USAd, vaid kogu lääneliku demokraatiakorraldusega maailma, kes pidi enese kaitseks tegudele asuma.

Nagu Korea sõda või idabloki langemine, on ka Afganistani sõda NATO nägu muutnud – Afganistan on esimene kord, kui NATO tegutseb väljaspool oma traditsioonilist tegevusvälja. Sellega on NATO võtnud osa USA koormusest «maailma politseinikuna» oma kanda.

Pretsedent uuenenud NATO tegutsemisest on juba loodud – NATO toetab ÜROd Liibüa revolutsiooni mässuliste poolel. Maailm ei saagi olla mustvalge. Kahtlemata on maailm aga turvalisem, kui ÜRO mandaadi taga seisab NATO reaalne efektiivne sõjaline jõud.

Eesti on olnud sellel missioonil hea liitlane. Oleme ühe elaniku kohta ühed suuremad panustajad Afganistanis ning meie sõdurite väljaõppe ja valmisolekuga on liitlased rahule jäänud. Küll aga on meie missioonil viibijad väsima hakanud – kutseliste kaitseväelaste hulk pole Eestis koos kaitse-eelarvega kasvanud ning elavjõudu ähvardab läbipõlemine.

See on rekordpanustamise hind ning oleks arukas tulevikku silmas pidades läbi mõelda, kuidas edaspidi vältida sellistel puhkudel kõige väärtuslikuma – inimeste – kulumist.

Eesti nagu kõik teised Afganistani missioonil osalevad riigid on kandnud kaotusi ja kulutanud raha. Kuid terrorism ei tunne riigipiire ja Eesti riigi julgeolek sõltub maailma üldisest julgeolekust.
Seda mõistab ka valdav osa Eesti avalikkusest ning seetõttu ei ole Afganistani missioon meil populistlike vaidluste tallermaa nagu mõnel pool mujal Euroopas.

Ent kui Obama, missiooni sisulise liiderriigi juht, on öelnud, et USA vägesid hakatakse Afganistanist välja tooma 2014. aastal, siis oleks juba aeg, et ka Eesti poliitikud ütleksid selgelt välja, mida me 2014. aastal teeme.

Mis saab aga pärast võõrvägede lahkumist edasi Afganistani rahvast? Kahjuks tuleb lootust, et nendegi rahuaeg on ukse taga, lugeda naiivseks. Olukord jääb seal keeruliseks edaspidigi, kuid rahuni jõuda on lihtsam, kui terroriorganisatsioon enam riiki ei juhi.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles