ERR: eakas naine süüdistab Narva ametnikke teovõimetute inimeste petmises

Berit-Helena Lamp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Priit Simson / Postimees

Kui «Pealtnägija» hakkas uurima lugu, kus eakas narvalanna ja riigikogu liige Jaak Allik süüdistavad Narva ametnikke teovõimetute inimeste ära kasutamises, tuli selle tagant välja läbipaistmatu ja mitmete meelest kahtlane süsteem.

Asja Aleksandrovna Varitši korter Narvas Kangelaste prospektil on täis perepilte, vahendas ERR Uudised. Nende seas on tähtsal kohal tütar Ljudmilla. Just temaga seoses on muidu rõõmsal pensionäril suur mure. 31 aastat tagasi toona 22-aastane tütar töötas füüsika- ja matemaatikaõpetajana, siis aga vallandas ränk kuritöö, mille detailidesse «Pealtnägija» ei lasku, tal haiguse.

1980ndate algul diagnoositi Ljudmillal tõsine psühhiaatriline haigus ja ta tunnistati teovõimetuks. Kui kurjategijad röövisid 30 aastat tagasi tütre mõistuse, siis nüüd süüdistab ema Narva ametnikke, et nad võtsid tütre raha.

1989. aastal kolis leseks jäänud proua Asja koos oma haige tütrega Venemaalt Magadanist Narvasse. Kodanike Komitee kaudu sai ta isegi Eesti kodakondsuse. Kolme kõrgharidusega proua sai tööd taasloodud Narva sotsiaalabiametis lastekaitse spetsialistina. Tema enda tütre vaimne tervis läks aga aina halvemaks

«Oli selliseid hetki, kui ta oli isegi ohtlik nii endale kui mulle,» tunnistab Varitš.

Leskproua elas sisuliselt ainult oma tütrele, kes vajas pidevat abi, jälgimist ja eestkostet. Poes käies püüdis ta mitte kauemaks kui tunniks ajaks kodust eemale jääda, see oli maksimum.

«Üks kord läksin välja ja olin pool tundi Astri poes, tulen tagasi, teen ukse lahti oma võtmetega. Hingata pole midagi – gaas igal pool. Kiirustasin kööki, kõik neli kraani olid lahti, aga ei põlenud. Ja gaas tuleb. Ma keerasin selle kähku kinni ja jooksin tema tuppa, kus ta magas. Küsin – tütreke, mida sa teed? Tema – ema, kus tikud on? Tänan jumalat, et talle ei antud tikke ja ta oleks kogu korteri õhku lasknud,» kirjeldab ema.

2008. aastal ema jaks rauges ja sotsiaalabi ameti ettepanekul pani ta tütre hooldekodusse. Novembrist 2008 kuni maini 2009 viibis Ljudmilla Sillamäe hooldekodus. Ravi ja rehabilitatsiooni järel tema seisund paranes. Ema külastas teda hooldekodus regulaarselt, kuni ühe õhtuni mais 2009, kui tütar külaskäigul kurtis nälga ning palus end koju viia. Sinna jõudnuna avastas ema Ljudmilla kehalt sinikaid ja oletas, et keegi oli tütart peksnud.

Ema peeti tütre eest hoolitsemiseks liiga vanaks

Olid kaebused õiged või mitte, aga pensionär võttiski tütre tagasi enda juurde kahetoalisse korterisse Narvas. Seal elasid nad enda sõnul ilma probleemideta, kuni selle kevadeni, kui Asjale helistati sotsiaalosakonnast ja teatati, et toimub kohus, kuid seda, milles asi, lubati alles kohapeal rääkida.

«Ma läksin 8. kuupäeval. Mille eest minu üle kohut peetakse, ei saa aru! Nad räägivad mulle, et hakkame otsustama teie õiguse olla tütre eestkostja. Ma küsin, et mille eest?» kirjeldab Asja.

«Te olete juba vana,» vastati talle.

Varitši sõnul on tema tervis, välja arvatud üks tõsine toidumürgitus, olnud aastaid tipp-topp. «Just 4. septembril täitus 79 aastat! Ise ka ei usu, sest rööbaspuu peal suudan seista, spagaati suudan lasta, jooksen sinna tänna, isegi hiljuti oleks peaaegu armunud,» kinnitab Varitš.

Ema protestidest hoolimata andis Viru maakohtu kohtunik Iris Kangur-Gontšarov tänavu 8. aprillil välja määruse, millega Narva sotsiaalabiameti taotlusel võeti ära, täpsemini ei pikendatud tema eestkostet tütre üle. Ainus konkreetne põhjus, mida Varitšile määruses ette heidetakse, on umbes 5800-kroonine võlg, mis kaks aastat varem Sillamäe hooldekodus üles jäi.

Varitš ei jäänud enda sõnul hooldekodule midagi võlgu, asutuse juhataja Monika Feofanova väidab aga vastupidist. «Asja Varitšiga on räägitud nii telefoni teel, otseselt käidud temaga kohtumisel, tema on meie poolt saanud teatised,» kinnitab ta.

Allik: eestkoste võeti ära otsitud põhjusel

Lavastaja ja poliitik Jaak Allik tutvus Varitšiga Narvas, kui ta sealses teatris töötas. Hiljem pöördus Varitš tema kui riigikogu liikme poole seoses oma murega. Allik võttiski asja ette, tutvus nii hooldekodu kui kohtu materjalidega ja leiab, et prouale tehti liiga. Isegi kui Varitš jäi võlgu, siis kaks aastat vana maksmata arve pärast emalt eestkoste ära võtta on tema meelest otsitud põhjus.

«Minu meelest päris kindlasti. Kuivõrd nüüd hoolekodu ise oli teadlik, et on vaja sellist põhjust anda, ma ei oska öelda, aga lõhnab küll natuke selle järele,» märkis Allik.

Varitši sõnul kestis kohus ainult seitse minutit ja sarnanes rohkem kohtu paroodiale. Istungi lühidust kinnitab ka Allik.

«Ja tõesti, kõige hämmastavam, ma leidsin protokolli, kus on öeldud, et kohtuistung vältas 11.00 kuni 11.10 ja seal protokollis on Asja Varitšil fikseeritud üks väljend, nimelt: «Miks te mind siia kutsusite, kui te mind kuulata ei taha?», see on mustvalgel kohtutoimikus. Ja kõik, 11.10 lõppes kohtuistung ära,» nendib poliitik.

«Pealtnägija» küsis, kuidas kohus veendus, et välja valiti parim eestkostja. Kohtunik Iris Kangur-Gontšarov saadab vastused kirjalikult, aga väga palju selgemaks asi ei saa. «Kohus ei pea õigeks teleri vahendusel kommenteerida, kuidas kujunes mulje Asja Varitšist»; «Seadus lubab juhtumi läbi vaadata ka kohtuistungit pidamata» ja antud juhul toimuski ainult «Varitši isiklik ära kuulamine, milleks 10 minutit oli piisav».

Seejärel loeti Varitši sõnul otsus eesti ja vene keeles ette. Selle kohaselt loobus ta eestkosteõigusest ja eestkostjaks pidi hakkama keegi Natalja Titova.

Isegi kui jääda nõusse sellega, et eakas proua ei saanud oma kohati ohtliku tütrega hakkama ega sobinud seetõttu eestkostjaks, on kummaline see, mis edasi juhtus. Tegelikult jäeti tütar edasi elama ema juurde. Ainus vahe võrreldes varasemaga oli, et tema invaliidsuspension läks võõrale inimesele.

«Ja määrati siis hooldajaks inimene, keda hooldatav praktiliselt mitte kunagi ei olnud näinud ja kõige kummalisem, praktiliselt kuni tänase päevani sisuliselt näinud ei ole,» imestas Jaak Allik.

Varitši sõnul võttis Titova kõigi nende kuude jooksul välja pensioni, mida oli 240 eurot kuus, ega käinud ise nende juures.

Abilinnapea keelas töötajatel juhtumit kommenteerida

Kes on salapärane Natalia Titova, kes sotsiaalabiameti palvel Varitši tütre eestkostjaks pandi, ja kuidas ta vastab süüdistustele? Esimese hooga keeldub Narva sotsamet ühelegi «Pealtnägija» küsimusele vastamast. Kui selgitada neile ametiasutuste läbipaistvuse alustõdesid, võetakse saatemeeskond vastu. Üles rivistub esinduslik delegatsioon, eesotsas valdkonda kureeriva abilinnapeaga.

Viidates delikaatsetele isikuandmetele, keeldub linn siiski Varitši ja tema tütre loo üksikasju avaldamast. Abilinnapea nimetab «Pealtnägija» huvi kiusamiseks.

«Ma olen kategooriliselt vastu, et topitakse nina sotsiaaltöö küsimustesse, ilma selleta, et püütakse lihtsalt aru saada, mis asi on sotsiaaltöö ja miks need juhtumid üldse esinevad. Seda konkreetset juhtumit, ei hakka ma kommenteerima üksikasjalikult ainult sellepärast, et me oleme piiratud andmekaitse seadusega ja kõigega, mis sellega seotud on. Ja kuigi te võite vastu vaielda mulle sellel teemal, võin võtta enda peale seda vastutust ja täitsa keelan oma töötajatel rääkida, kommenteerida seda üksikasjalikult, mis puudutab seda konkreetset juhtumit,» lausus Narva abilinnapea Aleksandr Ljudvig.

Seda kõike kuulab teiste seas ka Natalia Titova. Kahjuks ei soovi Varitši tütre ametlik eestkostja mingeid kommentaare anda ega ütle kogu koosoleku vältel sisuliselt silpigi. Selgub, et Titova teeb linnaga koostööd käsunduslepingu alusel ja osutab eestkoste teenust. Ta on osa mullu juurutatud uuest süsteemist, kus linn palkas kokku neli elukutselist eestkostjat, kes piiratud teovõimega inimeste huve ja õigusi kaitsevad.

Hoolekandeosakonna vaneminspektori Tarjana Zelenjajeva sõnul on Titova eestkostel 27 inimest, kellest ainult kolm viibivad Narva administratiivterritooriumil, teised viibivad hoolekandeasutustes.

Selgub, et n-ö hulgieestkostjate alla on Eesti suuruselt kolmandas linnas juba vormistatud kokku 98 piiratud teovõimega inimest. Seega viimase aasta sees on Viru maakohus jahvatanud nagu eestkosteveski. Aga kui palju sellise massi juures tegelikult sisusse süüvitakse? «Pealtnägijal» õnnestus kätte saada kuus kinni kaetud isikuandmetega määrust, milles Natalia Titovale antakse kellegi eestkoste. Kõik on äravahetamiseni sarnased – patsient on vaimuhaige, põhjendused on napid ja otsus on tehtud ilma istungit pidamata.

Kohtusse pöördumine takerdus puuduliku keeleoskuse taha

Jaak Alliku sõnul on talle täiesti arusaamatu kohtu roll, sest eestkosteõiguse saab määrata ainult kohus. «Aga selle kohtutoimiku põhjal teha selline otsus on minule täiesti üle mõistuse ja peale selle nii Narva sotsiaalameti kui ka kohtu poolt absoluutne külmaverelisus. See, kas sellele eestkostetavale mingeid teeneid osutatakse või ei osutata mitte midagi või kes ja mis raha eest neid siis osutab, neid ametnikke absoluutselt ei, ei huvita,» ei mõista ta.

Varitš on samuti nõutu, mis eestkostja see on, kes ei hoolitse, ei too toiduaineid ega rahagi. Vaneminspektor Zenajeva sõnul ei peagi eestkostja midagi sellist tegema.

«Käsunduslepingu alusel need eestkostjad, kes tegelevad palga eest, peavad kaitsma eestkostetava huvisid ja õigusi ja kindlasti nad on seaduslikud esindajad oma eestkostetava suhtes. Nad korraldavad, ma kordan, korraldavad sotsiaalteenused ja ravi oma eestkostetavale,» rõhutab ta.

Eestkostja tegevuse kontrollimiseks soovitavad ametnikud pöörduda kaebusega kohtusse ja seda Varitš ka tegi. Jaak Alliku sõnul algasid siis aga üsna jubedad asjad.

«Loomulikult ta kaebas selle kohtuotsuse edasi, ta kirjutas seda vene keeles, sest eesti keelt ta ei oska, ja sai kohtust vastuse, et seda dokumenti vastu ei võeta, kuna peab olema eesti keeles. See oli aprillis. Läks siis see 3-4 kuud mööda, pension läks ära, raha ja ravimeid osta ei ole. Siis ta kirjutas tõelise, siin on ta mul käes, südamest tuleva appihüüde, suurte tähtedega, et aidake, lõpetage see ebaseaduslikkus ja mul ei ole tütre ravimite eest millegagi maksta,» räägib Allik.

Vastuseks teatas Viru maakohtu konsultant Olga Dimitrjeva, et Titova rikkumisi ei ole tuvastatud ja kuna Varitši kaebus on vene keeles, jäetakse see tähelepanuta.

«Ma ei saa aru selle vene rahvusest inimese Dimitrjeva hingest või südamest, saades sellise paberi, vastab ta formaalselt, et me ei saa seda menetleda,» sõnab Allik.

Viru maakohtu esimees Pavel Gontšarovi sõnul võttis ta Varitši juba kevadel isiklikult vastu ja selgitas talle vene keeles, kuidas korrektselt kaebusi esitada ning vajadusel tõlkeabi saada. «Ta ei ole seda teinud ja eks igaüks saab sellest tulenevalt teha järelduse, kuidas see inimene on sobilik esindama oma tütre ehk siis eestkostetava huve,» leiab Gontšarov ja kinnitab, et keeleküsimus ei ole ettekääne.

Abilinnapea peab kogu lugu Jaak Alliku valimiskampaaniaks

Kõigi selles loos selgitusi andnud ametnike jutust jääb mulje, et proua Varitšil on suur probleem kas aususe või mäluga. Näiteks pani ta kaks korda kinni aja abilinnapea vastuvõtule, kuid ei ilmunud välja. Ludvigi meelest ongi kogu lugu ühe nõrga mäluga memme ja oportunistliku poliitiku üles keerutatud jama.

«Kõik me siin teame, et selle tagasi seisab ühe poliitiku valimiskampaania ja ma loodan, te ei hakka seda oma eetrist välja lõikama,» lausub abilinnapea.

Üllataval kombel viidi aga loo peategelane Ljudmilla kolm päeva pärast seda, kui «Pealtnägija» esimest korda Narva valitsusse helistas, maakonna parimasse, Alutaguse hoolekeskusesse. Hinnavahe, mida tema pension ei kata, maksab linn kinni. Sotsosakonna sõnul on ajastus täiesti juhuslik.

«No mulle meenutab see muidugi Gogoli näidendit «Revident,» märgib Allik. «Üks-üheselt. Seal tuli võltsrevident, siin pidi tulema «Pealtnägija». /.../ Kolme päevaga hakkasid sebima nii hoolekandeasutused, kohtud ka ilmselt ja sotsiaalamet. Ei läinud kolme päevagi ja hoolealune on viidud Eesti ühte paremasse hooldekodusse, kus muide tariif algab kahekordsest tema pensionist, ja kui seni käis jutt sellest, et võtta ära viimane rahagi, see vanad võlad ja ka seda pensioni ei saanud kätte, siis paari päevaga Narva linn on jõudnud otsusele, et nad maksavad selle kahekordse vahe kinni.»

Allik avaldas lootust, et kui «Pealtnägija» huvi ükskord kaob, ei tooda õnnetut inimest oma vanasse korterisse tagasi.

«Asi peab siis väga must olema, kui otsi tahetakse sellise tempoga ja nii paaniliselt vette panna. Nii et ma soovin jõudu asja edasisel uurimisel, tähendab, kui asi oleks normaalne ja midagi varjata ei ole, siis käiksid asjad ikka teises tempos ja seaduse kohaselt,» nendib ta.

Et patsient on hooldekodus, ei saa «Pealtnägija» ka luba teda seal külastada. Linnajuhtide sõnul on massiline teovõimetute eestkoste ümber vormistamine hea ja koguni eeskuju vääriv süsteem, mida antud juhul väga valesti mõisteti. Abilinnapea sõnul on ta süsteemi kontrollinud ja sotsiaalametis toimuvaga alati kursis.

«Jah, me teeme vigu, jah, me vahel eksime, jah, me vahel võime teha midagi teistmoodi, nagu tehakse kuskil Eestis mujal, aga me ei tee seda omakasu püüdes. Me teeme ainult oma veendumuste pärast ja eestkätt arvestades seda, et meil on vaja aidata inimest ja väga tihti sotsiaaltöös inimene ei saa aru, et teda aidatakse,» lausub Ludvig.

Sotsiaalministeeriumi sõnul on elukutselised eestkostjad mujal riikides toimiv praktika, mis Eestis veel väga levinud ei ole. Kui üks isik on korraga määratud 27 inimese eestkostjaks, on see küll ebatavaline, aga juriidiliselt korrektne. Kohtu kohustus on kontrollida, et kuritarvitusi ei toimu. Viru maakohus teataski «Pealtnägijale», et kontrollib veel kord äsja käsitletud juhtumi üle.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles