Kui Eesti gümnaasiumid oleksid enamasti sama suured ja head kui Treffneri gümnaasium oma 540 õpilasega, jääks senise 220 gümnaasiumi asemel alles 50–60 gümnaasiumi.
Paljud Eesti gümnaasiumid on üle
13. oktoober 2011, 00:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile Narvas õpilastega kohtunud haridusminister Jaak Aaviksoo (IRL) tõi ideaalse gümnaasiumi näitena välja Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi. Ta meenutas, et kuue aasta tagune teaduslik koolivõrgu uuring jõudis järeldusele, et viie paralleeliga ja umbes 530 õpilasega gümnaasiumid oleksid parimad.
«Ilmselt on vaja ka palju väiksemaid gümnaasiume – ühe vitsaga lüüa ei saa,» möönis minister.
Narvas tuli Aaviksool vastata õpetajate hirmunud küsimusele, kas piirilinna senise kuue gümnaasiumi asemel peaks alles jääma vaid üks. «See oleks natuke liiga suur muutus, aga näen, et Narvas on elav arutelu käimas, ja seda mitte ministeeriumi initsiatiivil,» ütles ta.
Kui palju kokku tõmmata?
Aaviksoo võrdles ka kutsekoolide ja gümnaasiumide arvu: iga kutsekooli kohta on riigis seitse gümnaasiumi, aga õpilasi on mõlemas kooliliigis enam-vähem ühepalju ehk 30 kutsekoolis ja 220 gümnaasiumis teadmiste omandajate hulk on laias laastus sama.
«Eks kutsekoolide arvu suunas peaks gümnaasiumid liikuma, ja on avalik arusaamine, et 220 gümnaasiumiga edasi minna me ei suuda,» lausus haridusminister.
Aaviksoo lubas, et aasta lõpuks valmib ministeeriumis kava, kui suur on optimaalne gümnaasium, missugused on protseduurid, kuidas koolivõrku korrastada ning kuidas koole rahastama hakatakse. «Ja kuidas jaotatakse kokkuhoitud vahendid, et kõigile jätkuks ja keegi ilma ei jääks,» lisas ta.
Endise haridusministri Peeter Kreitzbergi (SDE) sõnul peab gümnaasiumivõrku korrastades kõigepealt kaardile vaatama.
«Kui Läänemaal näiteks on praegu kuus gümnaasiumi, siis ideaalvariandis jääks alles vaid üks ja see poleks regionaalpoliitiliselt kindlasti õige lähenemine,» lausus ta.
«Aga linnades võiks vabalt 540 õpilasega ja isegi suuremad gümnaasiumid olla ning vähemalt sada õpilast võiks siiski ka maagümnaasiumides õppida,» lisas Kreitzberg, kelle hinnangul oleks Eestile paras 100–120 gümnaasiumi.
Linnas vähem gümnaasiume
Eelmise haridusministri Tõnis Lukase (IRL) arvates võiks tulevikus olla Eestis 130–150 gümnaasiumi. «See sõltub gümnaasiumide ja kohalike omavalitsuste omavahelisest koostööst, võimest õppekavu põimida,» lausus ta.
Kreitzberg tuletas meelde, et maapiirkondades võiks Eestis nagu Põhjamaadeski luua integreeritud gümnaasiume ja kutsekoole.
«Hariduskorralduslikult oleks mõistlik kutseharidust ja üldharidust riigi poolt ühiselt hallata,» nimetas ka Aaviksoo.
Lukase sõnul tegi ta mõned aastad tagasi ettepaneku, et omavalitsused lepiksid gümnaasiumide paiknemise osas kokku ja moodustaksid gümnaasiumipiirkonnad, mille lähtealuseks oleksid logistilised näitajad ja ka asjaolu, kui palju kooli tagamaal õpilasi oleks.
«Kui aga kokkuleppele ei jõuta, kehtestaks riik, kus gümnaasiumid paiknema hakkavad,» kordas ta ammust ideed ning väljendas kahetsust, et see mõte riigikogus uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutelul kõrvale heideti.
Riikliku sekkumise vajadus on Lukase sõnul selleks, et kaitsta elanikkonda paikkondliku egoismi eest. «Kui ühe piirkonna omavalitsused kokkuleppele ei jõua, siis lõpuks hääbuvad kõik sealsed gümnaasiumid,» hoiatas ta.
Lukase sõnul puudutab gümnaasiumide vähenemine põhiliselt linnu, kus on liiga palju ja väikeseid gümnaasiume. «Otsused on tegemata Tallinnas ja Narvas, Tartu on asunud muudatusi tegema,» nimetas ta.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutelul kõrvale heidetud idee gümnaasium ja põhikool lahutada kogub tasapisi uuesti tuure, eriti rääkides gümnaasiumide riigistamisest. Lukase sõnul ei saa neid kahte teemat üksteisest lahus vaadelda.
Kreitzbergi sõnul oleks gümnaasiumide ja põhikoolide lahutamine maapiirkondades ohtlik ja mõjutaks valdade toimetulekut. «Linnades aga tasuks kooliastmed lahutada küll, ning siis väheneks gümnaasiumide arv kahekordselt ja põhikoolide arv hoopis suureneks,» lausus ta.
Otsused uueks suveks
Aaviksoo pidas kindlasti kaalumist väärivaks varianti, et gümnaasiumid riigistataks. «Seda tasub kaaluda, kui kohalike omavalitsustega kokkuleppele jõuda,» lisas ta.
Enda sõnul demokraatlikku arutelu soosiv haridusminister avaldas lootust, et tuleva aasta suvevaheajaks oleksid põhimõttelised otsused gümnaasiumivõrgu kohta langetatud.
«Kui me kümme aastat mõtleme ja 20 aastat otsust teoks teeme, siis oleme lootusetult hiljaks jäänud,» lausus ta.
Samas ei eitanud Aaviksoo, et uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega ning uute õppekavadega antud suund ka koolivõrgu muutusele juba kaasa aitavad.
«On vaja, et kriitiline mass inimesi saaks aru, et vana moodi enam edasi minna ei saa,» lausus ta.