Kas Eesti ametiühinguid saab veel päästa?

Mikk Salu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1. mai meeleavaldus 2011. aastal.
1. mai meeleavaldus 2011. aastal. Foto: Pm

Ametiühingute liikmeskond väheneb Eestis aastast aastasse, nii juba kakskümmend aastat järjest. Niimoodi jätkudes pole kümmekonna aasta pärast järel enam kedagi. Kas on veel
üldse võimalust Eesti ametiühinguid päästa?



Kui esimene vaba Eesti ametiühingujuht Siim Kallas 1991. aastal kohustused oma järglasele Raivo Paavole üle andis, sai Paavo päranduseks ligi 700 000 inimesega hiigelorganisatsiooni. Kakskümmend aastat hiljem on liikmeid 30 000.*

Tõsi, Nõukogude ajal kuulusid ametiühingutesse peaaegu kõik ja seetõttu oli liikmeskonna vähenemine arusaadav. Langustrend on siiski olnud pidev. Ja et arvude osas ei jääks vähimatki kahtlust – Eesti on kõige väiksema ametiühingu liikmete arvuga maa Euroopas, nii suhtelises kui absoluutses mõttes.

«Eesti ametiühingud on ajaloo sügavaimas kriisis, oleme täielikus augus,» võtab hetkeseisu kokku transpordiametiühingute juht Peep Peterson. Novembris on tulemas ametiühingute keskliidu juhi valimised ja ta kandideerib praeguse juhi Harri Taliga vastu.

Värve Peterson kokku ei hoia. «Keskliit ja Taliga juhiksid ametiühingut edasi ilmselt ka siis, kui ka viimanegi liige on lahkunud,» ütleb ta mürgiselt. «Meil pole streigivõimet. Kui midagi juhtub, siis jääbki ainult üle, et taas paneb Harri Taliga kollase vesti selga ja läheb üksinda Toompeale. Piinlik ja kurb.»

«See on ühe inimesed subjektiivne arvamus,» vastab Taliga. Ta ei eita, et ametiühingute liikumises on nõrkusi, kuid ta ütleb, et töö käib, tulemusi on, liikmeks astumine on vabatahtlik ja kedagi sundida ei saa.

Kui Petersoni jaoks on madalseis eksistentsiaalne küsimus, siis Taliga kirjeldab pigem võimuvõitlust, vastuolu keskliidu ja haruliitude vahel. Peterson ei saa tema sõnul aru, mis on keskliidu ja mis haruliitude roll. «Keskliit ei saa inimesi värvata, seda peavad tegema meie haruliidud,» ütleb Taliga.

Sõltumata sellest, kes saab juhiks ja kes on süüdi, on ametiühingute lihtliikmed mures. Võtame näiteks Heldur Lahne. Ta on Kunda päästekomando tuletõrjuja ja ametiühingu liige nagu ka kõik tema 15 kolleegi.

Nii vaadates on asjad korras, kui aga Lahne räägib oma sõprade või sugulastega ametiühingust, siis lähevad nende suud lukku. «Sellest asjast rääkida ei saa. Ühed minu väga head sõbrad ütlevad, et jää vait, ma vihkan ametiühinguid,» vangutab Lahne pead. «Teised on täiesti ükskõiksed, neil on savi.»

Nii ongi. Laia avalikkuse ees on ametiühingud naljateema. Pealekauba teovõimetud. Meenutame näiteks 2009. aastal toimunud nn üldstreiki. Tollal olid Peterson ja Taliga mõlemad kaamerate ees, tegid head nägu ja rääkisid streigi õnnestumisest.

Tegelikult oli see fiasko. Üldstreik tähendas 1800 streikivat inimest. Suure osa moodustasid 600 Kreenholmi töötajat, kes natuke aega hiljem lahti lasti.

Nõrkus on nii ilmne, et kui võtta lahti Postimehe veebileht ja kirjutada otsingureale «streik», tuleb viimase kahe aasta kohta ainult üks uudis: jalgpalliklubi Flora kolm mängijat streikisid.

Natuke kaugemale ajalukku minnes leiab ka mõned Eesti streigikesed, aga peamiselt ikka uudiseid, et ametiühing kaalub või kavandab streiki.

Piinliku näitena võib tuua Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO), kes oma kodulehel esitleb suursündmusena 2003. aasta streiki, mis õnnestus. On ka selgitus – streik ju toimus. Mis siis, et kaheksa aastat tagasi esitatud nõudmised on täitamata ka aastal 2011…

«Ei tule küll praegu ühtegi sellist asja meelde,» vastab uurimiskeskuse Centar juhataja Epp Kallaste küsimusele, millised on Eesti ametiühingu suured töövõidud, teod, mida esile tuua.

Kallaste ei ole seejuures inimene kõrvalt, ta on kaitsnud oma magistri- ja doktoritöö Eesti ametiühinguliikumise teemal. Ta on selle teema ekspert number üks. Kui aga isegi tema jääb positiivse esiletoomisel raskustesse, siis on asi väga mäda.

Lõpuks tulebki kõige olulisem küsimus. Kas Eesti ametiühingutest on üldse kasu?

Võtame sellise paradoksi. Ühelt poolt on Eestis konkurentsitult nõrgimad ametiühingud Euroopas. Teisalt on palgad, tootlikkus ja töötajate heaolu kasvanud kiiremini kui kusagil mujal.

Kui küsin Petersonilt, kuidas seda seletada, ei oska ta head vastust pakkuda. Kallaste selgitab, et üksikutes firmades ja sektorites ilmselt võiks ametiühing tegutseda, aga töötajate käekäiku mõjutavad hoopis laiemad tegurid. Palgad tõusevad ja langevad, firmad tekivad ja kaovad sõltumata ametiühingutest. See ei käi ainult Eesti kohta.

Ameerika majandusteadlane Arnold Kling viitab suurele struktuursele muutusele.

Inimesed ja ametiühingud soovivad kindlaid ja hästi defineeritud töökohti. Mida paremini defineeritav töö, seda kergem on seda ka robotiseerida, automatiseerida või Hiinast sisse osta. Targad ja kallid töökohad on aga volatiilsed, ebakindlate tööaegadega ja pidevas muutumises.

Kui need tendentsid jätkuvad, siis pole Eesti ametiühingute hääbumine mitte erand, vaid lihtsalt sammume ühe globaalse trendi eesrinnas.

*) Eesti Ametiühingute Keskliidu statistika järgi. Teises katusorganisatsioonis TALO on võib-olla veel mõni tuhat liiget, aga see on sisuliselt surnud organisatsioon.

Fotod: Peeter Langovits, Toomas Huik, Liis Treimann, Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles