Peep Peterson: oleme ajaloo sügavaimas kriisis

Ametiühingute keskliidu juhiks pürgiva Peep Petersoni arvates on probleemide taga enamasti juhtimisvead. Foto: Liis Treimann

Saan aru, et teie arvates on ametiühingud oma ajaloo sügavaimas kriisis.

On. Ma tajun seda iga päev tööd tehes, et kogu aeg tuleb kummutada müüte ametiühingute kohta. Maine on väga vilets. Palju auru kulub sellele, et minna ettevõttesse ja alustada pikemat vestlust, et ametiühingud on nõrgad, ja jõuda siis järeldusele, et meie haruliit ei ole nõrk.

Kas maine on madal ka liikmete endi seas?

Inimesed vaatavad ajakirjandust ja seal öeldakse, et ametiühingud on nõrgad, ja see häirib. See paneb inimese ebamugavasse olukorda, nemad annavad ehk oma parima, aga nad on ebakindlad, et minna kas või laiemasse seltskonda ja rääkida, et astuge ametiühingusse, et teeme koos lahedat asja.

Kas ametiühingud on nõrgad või on see ainult mulje?

Kogumina ollakse nõrgad, haruliitudes on olukord erinev. On valdkondi, kus liikmesus on 70 protsenti ehk hea Skandinaavia tase. Näiteks tervishoid, nad on tugevad. Või merendus, kus liikmesus on üle 50 protsendi. Või lennunduse 80 protsenti. Samas on valdkondi, mis on täiesti lagedad. Tervikpilt üle riigi pole hea.

Harri Taliga ütleb, et te ajate oma kriitikas segamine keskliidu ja haruliitude ülesanded.

See on organisatsiooni kultuuri küsimus. Ma ei kujuta ette, et keskliidu juht saaks põgeneda vastutuse eest, et haruliidud on nii ebaühtlased. Tema roll peaks olema olla eestvedaja, mõelda, kuidas tema saaks aidata. Ilmselt asi ongi selles, et tema ei näe selles enda rolli, mina juhina näeksin seda.

Kui palju on ametiühingute nõrkuses juhtimisvigu, kui palju on aga paratamatust?

Ametiühingud on languses ju üle maailma.
See ümbermõtestamine käib igal pool, aga sellist nõrkust nagu meil pole kusagil. On kaks võimalust. Esimene on jäädagi väliseid olusid süüdistama, et Ansip vihkab meid ja tuul on vastu. Teine võimalus on ise midagi teha ja oludega kohaneda.

Ikkagi, kui palju juhtimisvigu kui palju paratamatust?

60 protsenti juhtimisvigu ja 40 protsenti vastutuult, nii globaalset kui kohalikku.

Aga äkki ongi ametiühingute aeg möödas. Tulevikus vaadatakse tagasi, et oli tore, teil oli oma ajalooline osa, aga nüüd head aega.

See on ametiühingute põhiküsimus praegu, kas oleme vajalikud. Ma väidan, et 20. sajandi ametiühinguid ei ole vaja, roll ei ole valitsuse ja tööandjatega tüli norida.

Ametiühingud peaksid olema need, kes võtavad kogu sektori enda kanda, uut tüüpi roll võiks olla majandust vaadata ja suunata, anda märku, et mingid asjad on valesti.