Postimehe 11. oktoobri artiklis «Maalt linna» kirjutab Mikk Salu regionaalpoliitikast. Et asjad pole nii, nagu sealt võib välja lugeda, siis «ei saa mitte vaiki olla».
Kolm teadlast: millist riiki me tahame?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiteks mõistest. Regionaalpoliitika ei eelda, et liikumine maalt linna on paha. Regionaalpoliitika kas toetab või tasakaalustab majandusprotsesse, et rakendada paremini olemasolevaid ressursse, või siis vähendab probleeme, mis kaasnevad inimeste liigse kokkujooksmise või teatud piirkonnas mõne majandusharu taandumisega.
Regionaalpoliitika peamine tööriist on töökohtade loomine ettevõtluse arendamise kaudu ja see lähtub enam saja-aastasest linna- ja regionaalplaneerimise traditsioonist. Üldjuhul regionaalpoliitika soodustab linnastumist: kas siis 1930ndatel Roosvelti «uue kursi» ajal Tennessee orgu tööstuslinnu rajades või 1960ndatel Prantsusmaal kasvukeskusi luues.
Regionaalpoliitika eesmärk ei ole hoida status quo’d! Vastupidi! Brasiilia ja Kasahstan viisid pealinnadki uude kohta, et arendada sisemaad. 1990ndatel Põhjamaades rajatud regionaalsete kõrgkoolide võrgustik, et kasvatada ettevõtete konkurentsivõimet ja teadmiste taset, on aidanud kaasa Põhjamaade saamisele maailma innovatsiooniliidriteks.
Ja mis oleks Joensuus, Oulus või Umeås, kui seal ei oleks ülikoole, kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid? Ja kuhu oleks tulnud panna elama sajad tuhanded, kes oleks muidu trüginud Helsingisse või Stockholmi? Niisiis on Põhjamaad teinud kõike muud kui soodustanud inimeste ümberasumist pealinna, olles regionaalpoliitika rakendamise maailmaliidrid.
Tõepoolest, regionaalpoliitika üks eesmärke on olnud (pealinnade) liigse kasvu tasakaalustamine teiseste keskuste arendamise läbi – nn polütsentrism. Kas keegi kujutab tõepoolest ette, et inimesed saab koondada ühte kohta? Mida see tähendaks?
1,3-miljoniline Tallinn oleks maailmas veel üsna väike linn. Ciudad de Méxicos oleks aga 100 miljonit elanikku ja selle territoorium oleks Eestist suurem. Majandus ei saa toimida punktis, vaid ruumis, ja selle ruumi elamisväärseks kujundamiseks kulub väga palju raha ja aega. Méxicole on praegused 20+ miljonitki ilmselgelt liiast, sest orgu surutud linnas ei jagu vett, õhku, probleemiks on ummikud ja kuritegevus.
Miljonid illegaalsed ümberasujad lootsid jõuda õnnemaale, kuid maandusid geto plekk-betoonkuuri. Arengumaade ülelinnastumine kõneleb riikide suutmatusest oma territooriumi hallata – võimetusest rakendada regionaalpoliitikat. Ka Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika täidab ikkagi seda eesmärki, et kõik inimesed ei jookseks Brüsseli ümber kokku, vaid inimväärne elu oleks kõikjal.
Erinevalt kapitalist, mille võib teoreetiliselt ühe panga arvele koondada, on liigne või korraldamatu tihedus ühiskonnale kasvavate negatiivsete välismõjude tõttu kahjulik: suurendab töö ja elukoha vahelise pendeldamisega aja- ja energiakulu, kasvatab sotsiaal- ja turvakulutusi. Ja teisalt, kui teatud koht jookseb rahvast tühjaks, siis jäävad seal kasutamata ressursid: tootmispinnad, tehnovõrgud, loodusvarad ning takkapihta tuleb riigil maksta suuri abirahasid sotsiaalkulutusteks ja keskkonnareostuse likvideerimiseks. Mis oleks Manchesteris või Ruhris, kui keskvalitsused poleks seal rakendanud mastaapseid restruktureerimispoliitikaid?
Paljud Eesti ääremaalt lahkujad ei siirdu Tallinna – neil pole vajalikku kvalifikatsiooni ega ka raha korteri hankimiseks –, vaid Soome-Rootsi analoogsetesse «külakohtadesse» bussijuhiks või remondimeheks, lasteaiakasvatajaks või klienditeenindajaks.
Kui «kolhoosikülas» või kaevandusasulas on osast majadest saanud ahervaremed, siis ei jäägi inimestel muud üle kui ära kolida. Ja alles jäävad need, kes endaga hakkama ei saa. Erinevalt arengumaade suurlinnagetodest paiknevad meie getod ääremaal. Kas see on 21. sajandil Euroopa riigile kohane? Kas see – hoolimatus oma inimeste ja elukeskkonna suhtes – ei eristagi meid enim Põhjamaadest?
Elanike arv on väga oluline. Ujulat ei ole mõtet ehitada 1000 inimesele. Ja alla 25 000 elanikuga regioon ei ole jätkusuutlik, sest kaotab võime pidada üleval moodsa aja inimesele vajalikke teenuseid: hambaravi, ujulat, kino, restorani jms. Ja mis veelgi olulisem, nagu rõhutas ka minister Kiisler: väikesed üksused ei suuda luua töökohti. Nii ongi Eestis jõutud olukorrani, kus «ära kukkuma» on hakanud ka mõned senini õitsenud maakonnalinnad, sest nende tagamaa elanikkond on langenud allapoole kriitilist piiri.
Lauajalgu ei pea treima Viimsis ja tuulikute rootoreid kokku panema Keilas. Seda võib teha ka Antslas ja Võrus. Investeeringute suunamisel on Eesti regionaalpoliitika olnud tõesti üsna hambutu. Ääremaastumise üks põhjus on ka paljuräägitud ja taas õiguskantsleri poolt tõstatatud haldusstruktuuris – riigil ei ole regionaalpoliitika teostamiseks kohtadel piisavalt tugevaid partnereid: kiigeplatsi, lasteaiakoha ja isegi ujulaga uut ettevõtlust ei arenda.
Inimene optimeerib elukeskkonda ja karjääri. Põhja-Tallinna ja Lasnamäe karpmaja asemel on eelistatud metsa-põllumaja Viimsis või Kiilis, kus napib lasteaia- ja koolikohti. Kui vanematel kulub laste veole 2–3 tundi päevas autoroolis, siis kas see on ikka unelmate elukoht? Kontrollimatu valglinnastumine suurendab ühiskondliku kogukulu autode, teede ja infrastruktuuride ehitamisele ja inimeste ajakulu. Paremini planeeritud Euroopa linnad on suutnud neid probleeme vältida. Vahest suudame ka meie?
Regionaalpoliitikast pole Eestis juba tükk aega räägitud. On väidetud, et seda pole olemas. Tegelikult ei saa väita regionaalpoliitika puudumist, vaid küsimus on selles, et millise hinnangu me sellele anname. Ainuüksi Euroopa Regionaalarengu Fondi alt 2007– 2013 Eestis regionaalmeetmetele kulutatav 385 miljonit eurot on märkimisväärne summa.
Probleem on aga selles, et regionaalpoliitika on Eestis taandatud vaid regionaalministri tegevusvaldkonnaks – üheks paljudest harupoliitikatest. Regionaalpoliitika roll peaks märksa enam seisnema harupoliitikate koordineerimises. Piltlikult öeldes ei tea riigi üks käsi, mis teine teeb. Sellele juhtis tähelepanu ka kevadine OECD raport. Me vajame ühtsemat riigivalitsemist ja kogu valitsuse regionaalpoliitikat.
Regionaalpoliitika on niisiis riigi majanduse ja inimeste eluruumi parema planeerimise tööriist. Eestis on siin veel üksjagu arenguruumi, kuid ilma senise regionaalpoliitikata, mida meie tublid ametnikud on jürimõisadest hoolimata ajanud, oleks Eestimaa märksa koledam ja vähem elamisväärne koht. Koostamisel on üleriigiline planeering Eesti 2030+ ja käivitumas on ka uue ELi programmperioodi 2014–2020 meetmete kavandamine. Loodetavasti võtavad riigikogu liikmed ja avalikkus seekord regionaalpoliitika teemal enam sõna.