Konservatiivse rahvuslase Martin Helme hinnangul ohustab meid liigne avatus ning kriitikavaba kõige heaks ja omaks võtmine. Helme rõhutas ka, et rahvuse välja suremine võib toimuda palju kiiremini ja järsemalt, kui ette kujutatakse.
Martin Helme: meid ohustab liigne avatus
20. oktoober 2011, 12:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei tea, millel põhineb väide, et «eestlane ei ole eriti uhke oma rahvusliku kuuluvuse üle» (PM, 19.10.2011). Ehk tundub see nii lihtsalt punaülikoolide seinte vahel?
Tuleb nõustuda sellega, et meil Eestis on üha halvenev lugu ühiskondliku mõttevahetusega ja see ilmneb ka rahvusteemalistes aruteludes.
Mina isiklikult tunnetan küll pidevalt rahvusluse ja rahvuslaste sildistamist ning demoniseerimist, mis on lahutamatu osa üldisemast peavoolu poliitilisest ideoloogiast Euroopas.
Kindlasti tuleb ka nõustuda sellega, et väljasuremine on praegu tõsisem oht, kui kunagi peale Põhjasõda - seda just madala sündivuse ja suure väljarände tõttu, mida võimendab suur hilisimmigrantide hulk (needsamad venelased, keda on pea kolmandik rahvastikust) ja järjest kasvav immigratsioonisurve.
Rahvuse välja suremine võib toimuda palju kiiremini ja järsemalt, kui ette kujutatakse ja selle põhjendatud hirmu tunnistamine tekitab paratamatult hirmu rahvuskultuuri tasandil. Hirmu, mis leiab väljendust erinevates reaktsioonides, mida liigagi tihti üleolevalt kompleksideks lahterdatakse.
Siin jõuangi eriarvamuseni. Ma ei saa kuidagi nõustuda, et need nö ülereageerivad rahvuslased, kellest Ehala räägib, kõik ilusa ära rikuvad. Paljuski on nende käitumine justnimelt reaktsioon sellele globaliseerunud noorsoole, kelle seotus rahvuskultuuriga on väga lõtv, samuti sellele okupatsioonipärandile, mille rõhutamist Ehala kuidagi ebaoluliseks või ülepingutatuks peab.
Arusaamatu on ka, kuidas saab mõni kultuur olla ideoloogiavaba?
Laiemas mõttes ongi kultuur ja iseäranis rahvuskultuur ju üks katuseideoloogia väiksematele kultuurilistele eripäradele, mis kokku moodustavad identiteedi. Ilma ideoloogiata ei saa olla mingit rahvusriiki ega rahvuskultuuri.
Peaks olema iseenesest mõistetav, et kui tõmmatakse kultuurilised piirid - need oleme meie! - siis see tähendab automaatset vastandumist teistele, nendele.
See vastandumine ei pea tingimata olema agressiivne või üleolev, kuid see on vältimatu erisuse tunnistamisel. Ning erisuse tunnistamine omakorda ei tähenda ju hiilgavat isolatsiooni, suhtluse eitamist või suhtlemisest loobumist nendega.
Järelikult on hirmud, nagu toimuks oma eripära kaitsmine ja selle vastandamine teistega põhjendamatud. Kultuuriline kokkupuude ja infovahetus ei kao kunagi kuhugi.
See, mis meid ohustab, on liigne avatus ja kriitikavaba kõige heaks ja omaks võtmine, mis mujal on või sealt tuleb.
Olen osaliselt nõus väitega, et eesti keele kasutajaskond saab suureneda ja ongi pisut suurenenud siinsete venelaste arvel.
Peamine viis meie keele ja kultuuri kestmiseks saab olla siiski ainult eesti rahva juurdekasv ehk suurenev iive. Hääbuvad rahvad ei sulanda endasse kedagi, küsige liivlastelt.
Tuleb aga endale aru anda, et keel üksi ei ole identiteedi määraja. Hea näide sellest on araablased Iisraelis, kes räägivad puhast heebrea keelt, kuid vihkavad juute sellegipoolest.
Kui Ehala leiab, et venelaste eestistamine ongi see, et nad räägivad 9. mail punaseid nelke pronkssõduri ette viies omavahel eesti keeles, siis see on küll enesepettus.
Pigem tuleks keele asemel seada latt kõrgele just nende hoiakutele ja midagi pole teha, seni, kuni meil on diametraalselt erinevad arusaamad ajaloost, pole mingit abi sellest, et nad eesti keelt hästi räägivad, nad on ikka edasi okupandid või paremal juhul muulased-immigrandid, ega panusta eesti kultuuri arengusse ja kestmisse mitte positiivselt vaid negatiivselt.
See hoiaku muutus ongi assimilatsioon ja see ei saa toimuda ainult pro forma. Keegi ei kujutagi ette, et siinsed venelased väga kergelt oma identiteeti vahetaks või see neile emotsionaalselt lihtne oleks, aga veel vähem kerge on see meile, kui me arvame, et suures globaalsed eurokatlas välja suremine on kuidagi võimalik ilma ränga negatiivse emotsioonita indiviidi tasandil.
Lõpetuseks ütleks ma, et nö vene küsimuse lahenduseks ei ole mitte suure vastasseisu lõpetamine vaid selle võitmine, kasvõi saja aasta pärast. Oma põhimõtetest kinni hoidmist alaväärsuseks ja tagurluseks pidades see muidugi iial ei õnnestu. Sooviga oma vaenlastele meeldida samuti mitte.