Kõhu kaudu pankrotti – või helgesse homsesse?

Igaühe vaba valik, keda ja mida uskuda. Kas sõnumit, mis üles korjatud teiselt poolt ookeani, või väidet, mis võrsunud eestimaisel mullakamaral.

Presidendi abikaasa Evelin Ilves rääkis möödunud nädalal mahetootjate reklaamikampaania käimalükkamisel ÜROs arutatud üleilmsest tervisekriisist, mis on tingitud valest toitumisest. Selle tagajärjel on arenenud riikides pooled inimesed kas ülekaalus või rasvunud, kannatades südame-, hingamisteede ja liigesehaiguste ning suhkurtõve käes. «Päris toit, puhas toit on see,» ütles Ilves mahetoidule viidates, «mis tagab meie tervise ja meie laste tervise.»

Kaks kuud tagasi otsustas professor Raivo Vokk, Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi toiduteaduse õppetooli juhataja, suppi keeta, kui avastas, et porgandit pole. Ostis selle siis kodulähedasest ökokauplusest. Aga oh häda: porgand osutus nii nätskeks, et võimatu oli riivida.

Milles asi? Ega Vokk ka seda tea, ent nii palju kui ta mahetoitu ökolettidel näinud, pole see tema silmis tundunud kvaliteetne. «Põhimõtteliselt ei ole ma ökotoidu tarbija,» kinnitab Vokk. «Meil saab tavapoest nii hästi värsket kaupa, et pole põhjust ökopoodi minna.»

Sinna minekuks vajab veenmist enamik eestimaalasi, ja Ilvese sõnadest siin vaevalt piisab. Sedasi ongi Eesti mahetootjad käivitanud kampaania «Hea märgiga kaup. Öko», et tõsta rahva huvi mahetoodete vastu. Ja küllap märkasite, et veel eelmisel kuul jooksid teleris klipid, mis kuulutasid: «Eelista mahetoitu – hea loodusele, hea Sinule!»
Olgu pealegi, lähme siis poodi.

Jahmatavad hinnad
Tallinnas Kadriorus asub Köleri tänaval orgaanilist ehk puhast toitu pakkuv kauplus NOP. Porgandikilo maksab seal 3,90 eurot. Tundub kallis? Astume Selverisse ja Säästumarketisse. Neis saab kilo porgandeid vastavalt 27 ja 19 eurosendi eest. Hinnavahe seega ligi 20-kordne.

Vaatame veel ringi. Kilo sibulaid maksab NOPis 2,90 eurot, Selveris ja Säästumarketis 28–65 eurosenti. Kobartomatite kilo eest tuleb NOPis tasuda 4,90 eurot, Selveris kaks ja pool ning Säästumarketis üle kolme korra vähem.

Laias laastus samasse kanti jääb ka kartuli hinnavahe. Seevastu peet maksab NOPis seitse ning peakapsas ligi kümme korda rohkem kui Säästumarketis ja Selveris.

Ametlik statistika nii üüratuid hinnakääre ei kinnita, kuid ega need sellegipoolest tühised ole. Konjunktuuriinstituudi kogutud tunamullused andmed näitavad, et mahepiimatooted on tavatoodetest kallimad kolmandiku võrra, maheveiseliha tavaveiselihast ligi kahe kolmandiku jagu, mahemoosid tavamoosist kaks korda, mahejahu tavajahust ja mahemunad tavamunadest 2,5 korda, maheporgand ja -kaalikas tavaporgandist ja -kaalikast 3,5 korda.

Instituudi direktor Marje Josing tunnistab, et värskemaid hinnaandmeid paraku pole, ent väidab oma kõhutundele tuginedes, et ega hinnavahe möödunud kahe aastaga vähenenud pole.

Eks see seletabki, miks Eestimaal söödavaist kartuleist on vaid sajandik mahekartulid, miks joodavast piimast on kõigest pool protsenti mahepiim, miks toiduks tarbitud teraviljast on üksnes 0,13 protsenti maheteravili ja miks maheliha moodustab ainult 0,05 protsenti kogu söödud lihast.

Kui Eesti inimene kulutab päevas toidule ja alkoholita jookidele keskmiselt 2,28 eurot, siis see on summa, mille eest ei saa NOPis kilo Luunja kurkigi. Mahetoit jääb paratamatult väheste jõukate privileegiks. Näiteks ainuüksi esindustasu, mida saab Evelin Ilves, on üle kahe korra suurem kui Eesti keskmine kuupalk. Sama suur, pidagem silmas, on hinnaerinevus mahe- ja tavatoidu vahel.

Küsitavad erinevused
Samas on küsitav, kui palju on eestimaine mahetoit etem ja parem kui tavatoit. Ida-Euroopa ühe suurema mahefarmi, 30 inimesele tööd andva Saidafarmi juht Juhan Särgava väidab, et võrreldes sellega, kui palju on Kesk-Euroopas kasutatud kunstväetisi ja kemikaale, on kogu Eesti põllumajandustoodang mahedale väga lähedane.

Seda seisukohta jagab ka Eesti Maaülikooli rektor professor Mait Klaassen, kes seletab, et Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud raske aeg, mil põllumeestel ei jätkunud raha mürkide ja kemikaalide ostmiseks, aitas puhastada loodust Nõukogude aja kahjulikest jäänustest.

«Nüüd on põllumehed nii targad,» väidab Klaassen, «et vaevalt nad mürke ja kemikaale ilmaaegu kasutavad.»
Ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder väidab, et suur osa Eestis tavakorras toodetud toidust on tervislik ja puhas. Kummatigi, lisab ta, kui on võimalik valida ja kui rahakott võimaldab, eelistaks ta mahetoitu.

Näiteks kodukandis Viljandimaal ostab ta talveks nii kartulid kui porgandid, nii sibulad kui küüslaugu tuttavatelt talunikelt, kes kasvatavad saadusi mahedalt. Aga kui noilt soetatu otsa lõpeb, läheb Seeder varude täiendamiseks tavapoodi. Ja see, mis ta sealt saanud, on tema kinnitusel olnud samuti maitsev ja hea.

Kas see tähendab, et lõpuks polegi vahet, kas sööte tava- või mahetoitu? Uuringud, mis sel teemal maailmas tehtud, on andnud erinevaid ja lausa vasturääkivaid tulemusi. Kaks aastat tagasi tegid Inglise teadlased ülevaate viimase poolsajandi vältel ilmunud 162 teadusartiklist, milles järeldasid, et mahetoit ei ole tervisele kasulikum ega toitaineterikkam kui tavatoit. Ülevaade ja selle koostamisel kasutatud metoodika pälvis paljude teadlaste kriitika.

Just paar nädalat tagasi valmis Eesti Maaülikoolis raport mahe- ja tavatoidu kvaliteedi erinevustest ning mõjust tervisele. Sellest selgub, et maheköögiviljad ja -puuviljad sisaldavad tavaviljadega võrreldes rohkem C-vitamiini, samuti suhkrut, rauda, magneesiumi ja fosforit. Võrreldes tavateraviljaga leidub maheteraviljas küll vähem, kuid see-eest kõrgema kvaliteediga proteiini.

Võrreldes tavapiimaga sisaldub mahepiimas rohkem oomega-3-rasvhappeid, samuti on seal kõrgem vitamiinide ja antioksüdantide tase. Ühtlasi on enamik uuringuid näidanud, et mahetoidus on vähkkasvajaid tekitavate nitraatide ja taimekaitsevahendite jääkide sisaldus väiksem kui tavatoidus.

Elu nagu kosmosejaamas
Sellegipoolest märgivad maaülikooli raporti autorid, et uuringute vähesuse tõttu on keeruline teha üheseid ja selgeid järeldusi mahetoidu kasulikkuse või eeliste kohta. «Kuid mahetoidu puhul on tõenäosus, et toit on tervislik, alati suurem,» võib lugeda kokkuvõttest.

Sedasi sööbki raporti üks viiest autorist, maaülikooli toiduteaduse doktorant Darja Matt, mahetoitu enda sõnul nii palju kui võimalik.  «Mitmete mahetoodete puhul on tajutav erinevus tavatoodetest,» lausub ta. «Näiteks maheveiseliha ja veise hakkliha puhul olen täheldanud maitseerinevusi. Samuti mahejahu ja -jahutooted erinevad oluliselt tavatoodetest. Isegi küpsetusomadused on erinevad. Mahekanade munad lähevad paremini vahtu ning vaht on stabiilsem.»

Kummatigi ei maksa toidule keskendudes liiale minna, manitseb maaülikooli rektor Klaassen, enda sõnul mahetoidu pooldaja. Vaadake oma kodus või kontoris ringi, soovitab ta. Ja te näete: vaip on sünteetikast, uksed pressitud vineerist, aknad plastist, riided tõrjuvad vihma ja mustust, konditsioneer huugab.

«Kunstlik keskkond, milles me elame, on juba nagu kosmosejaamas,» väidab ta. «Seda keemiat, mis me ümber on, hingame sisse ja tunneme nahaga.»
Ehk teisisõnu: seedekulgla, kuhu läheb toit, olgu see mahe või tavaline, pole põrmugi ainus, mis me tervisele ja enesetundele pitseri vajutab. Kui ikka üldse vajutab.

Mis on mahe?

Mahepõllumajanduses on oluline mullaviljakuse säilitamine ja suurendamine külvikorra abil ning looduslike väetiste (sõnnik, haljasväetised, bioloogilised väetised jms) kasutamine. Haiguste, kahjurite ja umbrohu tõrjeks on looduslikel protsessidel põhinevate meetodite kõrval lubatud kasutada ka ökoloogilisi taimekaitsevahendeid, millest ei jää taime sünteetilisi jääke.
Maheloomakasvatuses on oluline loomade heaolu: et nad saaksid rahuldada loomuomaseid vajadusi, viibida väljas ja süüa mahesööta. Keelatud on kasutada kasvuregulaatoreid ning profülaktikaks antibiootikume.
Lisaks ei tohi mahepõllumajanduses kasutada geneetiliselt muundatud organisme ja nendest või nende abil toodetud tooteid.

Allikas: «Mahe- ja tavatoidu kvaliteedi erinevused ja mõju tervisele» (EMÜ)

Mis teeb mahetoidu kalliks?
Harjumaa edelaserva Nissi valda jääb Saidafarm, mis müüb piima ja piimatooteid sama hinnaga, olgu need mahedad või mitte. See on midagi erandlikku, sest üldiselt on mahepiimatooted tavatoodetest kolmandiku võrra kallimad. «Meie toodangul hinnavahet ei ole,» selgitab Saidafarmi juht Juhan Särgava, «sest tarbija on hinnatundlik.»
Nõks, tänu millele saab Särgava mahetoodangu hinda tavapärasest madalamal hoida, ei peitu üksnes talumeestele makstavais mahetoodangu toetustes. Mis siis, et nood on suured. Koguni nii suured, et ületavad mahetoodangu käivet Eesti kaubanduses mitu korda. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ei pea seda skandaalseks, kuid valusaks ja tõsiseks probleemiks küll. «Nii pikalt jääda ei saa,» sõnab ta.

Põhjused, miks mahepõllumajandusele hoo sisse lükkamine nii suuri summasid neelab, tuleneb Seederi sõnul karmidest nõudmistest, mida mahetalunikud peavad teraselt järgima. Teiseks, lisab ta, on mahetoodangu kogused liiga väiksed ja hooajalised, mistõttu toodangu töötlejad ja kauplused ei saa oma tegevust sellele lootes korraldada – ja see lööbki hinna üles. «Eesti mahetootjad on valmis mahedalt mõtlema,» sedastab Seeder, «aga pole valmis massiliseks mahetootmiseks. Nende eesmärk peab olema toodang, mitte üksnes protsess.»

Saidafarmi mahe- ja tavatoodangu olematu hinnavahe ongi tingitud sellest, et kaubapartiid on piisavalt suured ning Tallinn, peamine turg, jääb kõigest tunnipikkuse autosõidu kaugusele. Liiati, kinnitab Särgava, on eluliselt tähtis, et farmi kaup riiulile seisma ei jääks. Seetõttu ei saagi ta enda sõnul lubada hinnaga eksperimenteerimist. Ehk seda, et mahekaup maksaks rohkem kui tavakaup.