Erubrigaadikindral Urmas Roosimägi hinnangul ei suuda Eesti luua sellist süsteemi, kus ettevõtjad tagavad sõjamasinate remondi ka konflikti ajal metsas või põllul, mitte üksnes rahuajal garaažis.
Roosimägi: kas eraremondimees tuleb ikka sõja ajal põllule?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrdlus Soomega on kohatu. See on täiesti teistsugune taustsüsteem, neil on oma kaitsetööstus, neil on oma valmidusseadus, neil on inimesed ja oskused.
Soomes on igal riigi osalusega aktsiaseltsil sõjalised ülesanded, kas meil on? Ei ole. Soomlastel on ka suhteliselt kõva sõjatööstus taga, ega see Soomest sõja ajal ära ei kao. Meil on sõjatööstus null. Soomes on isegi nii, et suured firmad hoiavad rahu ajal oma rahaga juhtimiskeskusi üleval. Meil pole midagi sellist.
Ma ei räägi siin muru niitmisest ja hoonete haldamisest, ladudest ja raamatupidamisest, mina räägin just sellest, mis toetab lahingtegevust, spetsiifilistest oskustest, spetsiifilisest relvastusest, Mistralist, radaritest, suurtükkidest, käsitulirelvadest. Nüüd me anname selle kõik ära, kaotame oskused ära, tuleb kriis või sõda, aktsiaselts jookseb laiali. Mis siis teeme?
Kui võtame mingid otsused, siis okei, need kehtivad rahu ajal, aga kuidas need töötavad kriisi ajal ja kuidas sõja ajal?
Kui luuakse mingi süsteem, mis töötab rahu ajal, aga sujuvalt ka sõja ajal, siis miks mitte. Kõigepealt olekski vaja seaduste ja lepingutega asjad paika panna. Aga mina ei usu, et sellist süsteemi suudetakse luua. Küsimus on lõppkokkuvõttes väga lihtne. Sõja ajal pead sa remontima tanke või suurtükke kus iganes, metsas või põllul. Kas meie erafirmad on selleks valmis?
Samuti räägib minu kogemus sellest, et sisseostetud teenus pole alati ka kõige parem ega kvaliteetsem, Soome sõdurisööklas (kus toitlustamine sisse ostetakse) on toit paras pask.