Nii sotsiaalkriitiline lavastaja nagu Mike Leigh ei tee kunagi midagi ilma tagamõtteta – üksnes tegemise enese pärast. Isegi sellist filmi mitte, mille pealkiri pole parasjagu «Alasti» või ka «Saladused ja valed», vaid kõigest «Muretu», nagu võiks «Happy-Go-Lu-cky’t» otse eesti keelde tõlkida.
Muretusega sõna otseses mõttes siin tegu ongi. Kohe alguses varastatakse peategelaselt Poppylt jalgratas. «Kahju, ei saanudki hüvasti jätta,» konstateerib ta suurema kurbuseta ja asub jalgsi koduteele.
Võltsoptimism? Või nõdrameelsus? Olla 30 ja (ikka) muretu, suu pidevalt kõrvuni, nähes üksnes head – kui apokalüpsis on tulekul ja isegi Washingtoni monumenti on kodeeritud saatana märk 666, on ju sambal kõrgust 555 jalga maa peal ja 111 maa all, nagu paiskab Poppyle näkku tema antagonist, depressiivne sõiduõpetaja Scott.
Kas on kerge olla muretu, näikse küsivat Mike Leigh. Või – ons see ülepea võimalik? Ajal, mis kaldub tõlgendama poppylikku optimismi koos selle taha varjuva sügava empaatiaga valesti, pigem pilkamise või äärmise egotsentrismina. Millena iganes, igal juhul valesti.
Sa tahad, et maailm keerleks üksnes ümber sinu, süüdistab Scott enesevalitsuse kaotanuna Poppyt. Poppy ei vasta. Võimalik, et esimest korda jõuab temani teadmine, et selline muretu optimism võib tekitada ümbritsevais ka vastupidiseid reaktsioone – tuua lisakannatusi, näiteks.
Leigh poleks Leigh, kui ta sellistele alltekstidele vihjamata jätaks. Üleüldse, teha filmi läbinisti positiivsest ja helgest karakterist, asetatuna läbinisti realistlikku olustikku, on paras julgustükk, suuremgi kui oli «Amelie». Seda enam, et «Happy-Go-Lucky» struktuur on sketšilik, ja mitte kõik sketšid pole naljakad. Näitleja on see, kes sellistel puhkudel topeltkoormat kannab.
Korrakem siis üle – Sally Hawkins on tõesti võrratu! Pea kaks tundi lõkerdamist, aga ikka huvitav vaadata. Nii huvitav, et tasandab ka filmi enda konarused, mida pole sugugi vähe. Kunagi alustas sama bravuurikalt Audrey Tautou, lohistades seejärel aastaid Amelie’d nagu sangpommi enesega kaasas. Näis, kas Hawkins on nii hea näitleja, et suudab Poppy kohe seljataha jätta.
«Happy-Go-Lucky» võiks vabalt olla ka manifest. Vähemalt neile, kes vaatasid ära kõik PÖFFi võistlusprogrammi 18 filmi ja tundsid omal nahal, kuidas kogu maailma häda ja viletsus neile korraga kaela vajub. Mike Leigh ulatab päästerõnga.
Uus film kinos
«Happy-Go-Lucky»
Stsenarist ja režissöör Mike Leigh
Suurbritannia 2008
19. detsembrist Tallinna Sõpruse kinos