Endla teatri 100. sünnipäeval esietendunud lavastus «Hamlet Anderson» pühitses alati liigestest lahti olevat ajamerd.
«Hamlet Andersoni» peategelane on Sein
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastus kõlas kokku juubeliks ülikorrektselt vormistatud ja teostatud fotonäitusega sammassaalis, kus tuntud ja ammu kunstiajalooks saanud maalidel olevatele tegelastele andsid oma näo Pärnu praegused näitlejad. Kostüümid ja maastikud piltidel jäid ajalooliseks.
Esietendusele järgnenud juubelipidu oma tantsude, kõnede ja söögilauaga tuletas meelde Andres Noormetsa kirjutatud «Hamlet Andersoni» teksti läbivat kujundit maja ehitamisest ja selle koletuks kasvamisest.
Ristsõnalahendajatele
Nõnda nagu Noormetsa mitme varasema lavastusega, jäi ka «Hamlet Andersoni» vaadates tunne, et lavastaja ajab oma publiku segadusse täiesti kindlameelselt ja -käeliselt. Kuidagi nõnda, et igav vaadata ei ole, aga miskipärast emotsionaalselt ei puuduta ka. Kõik on liiga mõistuspärane. Vahel liigselt üle seletatud, vahel nii, et kui hakkab tekkima emotsionaalne seos, siis laseb lavastaja selle igava lauluga katkestada.
Selline malemäng, kus lavastaja ja trupp vaatajast mitu käiku ees on ja sellega ennast ka mängu võitjaks arvab. Lavastaja ei arva vajalikuks vaatajale oma teadmisi selgeks seletada, vaid kasvatab vaataja uudishimu ise kogu seda mõtete, tunnete ja kujundite virvarri mõtestada. Selline tunne on, et kui Hamlet Ago Anderson lavale jõudis, olid tema tunnid juba ammu alanud. Ja lavastus ei aidanud vaatajaid järele.
Hakatus oligi paljutõotav, tundus, et meile räägitakse lugu sellest, kuidas ajalooline nimi mõjutab inimese elu. Näitleja Ago Anderson jutustas oma kasvamise ja nimeloo huvitavaks. Siis algasid tegevused, mängu tulid teised tegelased ja Hamlet jäi, kõrvaklapid peas, arvuti ette konutama. Teised tegelased olid teisest ooperist. Olidki ooperlikud Hamlet Andersoniga võrreldes.
Sepo Seemani tinakirstust ellu ärganud isa vaim oli näost sinine küll kogu aeg, aga elusam kui ta poeg Hamlet. Et hauatagune isa vaim targem oli kui teda ümbritsevad «elusad», väga ei üllatanudki. Küll oli heameel tõdeda, et Seeman juba nii hea näitleja on, kellele mis tahes osa võib usaldada.
Piret Laurimaa ema, vampnaine, kes pärast mehe surma elujanust karjub. Ja küll on ilus käik ses loos, et ta oma armastuse, ka selle kõige ihulisema, just oma surnud mehe kaisus leiab. Kuidagi nii, et parem hilja kui mitte kunagi. Isa vaim ja elus ema, kes neid suudaks lahuta!
Indrek Taalmaa tegelase nimi on millegipärast Vito. Millegipärast mängib näitleja selle mehe suureks mafioosoks, kohanejaks, kes lõpuks, kui asjad maise möllu paradigmast väljuvad, hulluks läheb. Hästi ja mõnuga mängib.
Shakespeare’i «Hamletis» on Vito kuningas Claudius. Aga erinevalt tüvitekstist ei huvitu Hamlet Noormets oma näidendis rotilõksu seadmisest lavale, tõestamaks Vito süüd oma isa surmas ja emaga ühteheitmises. Noormets ei ütle lavastuses otse, kas Hamlet Anderson tahab olla või mitte olla. Andersoni Hamlet tahab olla üksi ja omamoodi.
Kui teater on kaduv kunst, siis peaks olema nii, et mida vanem on teater, seda noorem ta on. Parim osa või ehk hoopis omaette vaatemäng on see, mis sünnib lavakujunduseks oleval kõrgel, kogu lavaauku täitval vineerist Seinal. Selles Seinas on uksed ja luugid ja selle taga käib ehitus 24 tundi ööpäevas, iga päev. Ühel ustest on pliiatsiga kirjutatud Free Tiibeth. Sellel Seinal, mis ühtlasi ka hiigelsuur feispuugi sein on, jutustavad valgus, film, video ja inimesed oma lugu.
Virtuaalrealism
See lugu on kunst, milles palju vett. Sein kannab argireaalsust siis, kui palju inimesi sõna võtab. Eriti kihvt on, kui Seinale ilmuvad tähtedest moodustuvad sõnad. Neist moodustuvad mõtted, mis mõteteks saades kossti kokku kukuvad, tähendus kadunud, või kui siis on mõtted tähehunnikud, millel hoopis teine tähendus aegadetagusest. See seinamäng väärib küünlaid ja on hoopis teine ooper, on ehk ka see lähitulevik teatris, mida tänased Hamletid eluks arvavadki.
Lisaks on mul tunne, et lavastaja Noormets ajab «Hamlet Andersonis» üpris sama asja kui «Kauka jumalas». Seda, mis aastal viimast Pärnus mängiti, saab nüüd vaadata raamatust «Endla teater 100».
«Kauka jumal» esietendus 2006. aastal ja kuidagi on meeles, et Jaan Rekkori peategelane seal ka muudkui ehitas, kuni kõik kokku kukkus. Kokku kukub ka Hamlet Andersoni eest maailma varjav Sein. Tühjus on seal taga ja valgus. Sesse puhtusesse, imelisse kolmnurksesse valgusesse seab ennast istuma Ago Hamlet Anderson.
Palju õnne, Endla teatri tänased ja kõik kunagised! Loomingulist õnne! Murdlaineid!
Uuslavastus
Andres Noormets / William Shakespeare
«Hamlet Anderson»
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets. Valguskunstnik Margus Vaigur. Helilooja Feliks Kütt. Videokujundajad Maarja Noormets, Kristo Viiding ja Taavi Varm.
Esietendus 22. oktoobril Pärnu teatris Endla