Seakari, mitte ajakirjanikud

Lehetöötaja paljastatud: «Kelgukoerte» seriaali uurija Kõsta (Juhan Ulfsak, paremal) on saabunud toimetusse, et pärida ajakirjanik Kersti Suislepalt (Liivika Hanstin) aru, mis õigusega too tema isikliku jutu lehte pani. Stseen on filmitud Postimehe toimetuses. Foto: kaader seriaalist «kelgukoerad»

Meediatöötajad jäävad telesarjade tegelastena üha rohkem silma näotute tegudega. Nagu selgub, on sellel oma põhjused.

Ajakirjanik sai teleekraanil taas sigadusega hakkama. «Kelgukoerte» hiljutises osas puges kõrtsis uurija Kõsta (Juhan Ulfsak) külje alla blondiin, kes suutis ohtralt komplimente pildudes panna mehe südant puistama. Suur oli Kõsta üllatus, kui ta leidis oma räägitu järgmise päeva Postimehest. Blondiin polnud lihtsalt blondiin, vaid ajakirjanik Kersti Suislepp (Liivika Hanstin). Mida teie sellest järeldate?

Loomulikult seda, et ajakirjanikud on tõprad, kes ei vali vahendeid, et saada kätte sensatsioonilist lugu; nurjatud, kes sülitavad eetikakoodeksile, mis nõuab, et materjali kogudes ei tohi vestluspartneri eest oma elukutset varjata; ja südametud, kes on kuulsuse ja müügiedu nimel valmis oma infoallikaid elusana haidele söötma.

Tegemist pole üksiku erandnäitega. «Kälimeeste» kevadises osas mängis Jüri Aarma küünilist lehetoimetajat, kes õpetab algajat reporterit (Triin Lepik), kuidas kõmulist teavet välja pumbata.

Koolitulistamisest rääkiva seriaali «Klass» viimases osas on stseen, kus noore advokaadi ülikooliaegne peigmees, kollase lehe nätsu mäluv reporter, kasutab lööva loo saamiseks lauseid, mille on talletanud endise kallimaga peetud eravestlusest. «Riigimeeste» seriaalis olid ajakirjanikud ERRi ajakirjanduseetika nõuniku Tarmu Tammerki tähelepanekuil «pealiskaudsed, pealetükkivad ja mittesüvenevad, kellele poliitikud said udujuttu ajada ning kes tühja retoorika ahnelt oma mikrofoni ja kaamerasse püüdsid». Ja ülemöödunud aastal jooksis Kanal 2s USA sari «Kõmulehe raisakotkad» (seal oli väike roll ka Johann Urbil), mis oli otsast otsani pühendatud sensatsioonijanulise tabloidi räpasele argielule.

Lea Larin, Eesti Päevalehe eelmine peatoimetaja, on saanud vahetult tunda, millistena seriaalitegijad ajakirjanikke näidata tahavad. Kord pöördus tema poole kodumaise telesarja produtsentfirma, kes soovis kasutada Päevalehe ruume võttepaigana.

«Lisatud oli stsenaarium,» meenutab Larin, «kust selgus, et filmida kavatsetakse stseene, milles ajalehe peatoimetaja tegeleb usinasti reklaamimüügi ja sama usinasti reklaamiklientidele pugemisega ning õhutab äsja bussiga maalt saabunud reporterit koledatele ja ebaeetilistele tegudele, et aga skandaalsemaid lugusid lehte saada.

Ühesõnaga, stsenaarium oli asjatundmatu ja pahatahtlik käkerdis, milles kas teadmatusest või teadlikult jõhkralt moonutati ajakirjanduse toimimise alusprintsiipe.» Ta keeldus seriaalitegijatega koostööst.

Konfliktide loojad
Tõsi, kui vaadata, milliste kaabaklike tegudega – nimelt allikate kõneposti häkkimisega – on saanud viimastel aastatel hakkama suvel suletud Briti tabloidi News of the World reporterid, pole põhjust vaielda, et ajakirjanikud on teinud sigadusi, nendib Eesti Ekspressi peatoimetaja asetäitja Tarmo Vahter, kahekordne Bonnieri uuriva ajakirjanduse auhinna võitja.

Ent samas on ajakirjanike kujutamine tõbrastena tema hinnangul klišee, millel on tegelikkusega vähe pistmist. «Kas Postimehest saaks põneva draamaseriaali?» küsib ta. Ja vastab: «Ei saaks.»
Eetikanõunik Tammerk soostub Vahteriga, et seriaalides, mis iseenesest on fiktsioon, peegelduvad elukutsete kohta stereotüübid. Liiati on ta täheldanud, et ajakirjanikud esinevad telesarjades enamasti kõrvalosades, mis eeldabki, et nende tegelaskuju jääb valdavalt üheplaaniliseks, ent on see-eest värvikas.

Ehk teisisõnu, nagu täheldab Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg: ajakirjanik on tänuväärt tegelane, kelle abil saab ekraanil konflikte luua.

Just. «Klassi» produtsent Gerda Kordemets meenutab, et eravestlusi ärakasutava kõmuajakirjaniku sissetoomine sarja viimasesse ossa oli tingitud vajadusest seada noore naisjuristi vastu võimalikult tugevalt ründav tegelane. Tema kinnitusel ei saa siit vähimalgi määral lugeda välja, nagu peaksidki seriaalitegijad ajakirjanikke pahelisteks.

«Dramaturgia seisukohast,» selgitab Kordemets, «mis põhineb konfliktil, ei ole hea ajakirjaniku sissetoomisel mingit mõtet.»
Ent ilmselt, oletab Koorberg, on ajakirjanike stereotüüpiline kujutamine raisakotkaina tingitud ka sellest, et nende elukutse tundub stsenaristidele lihtne ja ühemõtteline – kirjutada oskab ju igaüks.

«Kui vaadata näiteks meditsiiniseriaale,» võrdleb ta, «on selge, et seal on kaasatud konsultandina spetsialiste, kes on stsenaristile öelnud, et kurguvähki pärasoole kaudu ikka ei diagnoosita.» Ajakirjanikke näidatakse tema sõnul aga tihtipeale verejanulistena, kellele «peatoimetaja annab kätte käsu, kui mitu minutit surijate korinaid peab diktofonilindile jääma».

Kangelased ekraanil
Millised ajakirjanike kaabakaina kujutamise põhjused ka poleks, igatahes on kommunikatsiooniteooriat uuriv Ilmar Raag päri tõdemusega, et kui võrrelda teiste elukutsete esindajatega – näiteks arstide, advokaatide või politseinikega –, kohtab telesarjades ajakirjanike hulgas pahelisi tegelasi tõepoolest rohkem.

Ent kui vaadata lisaks teleseriaalidele ka filme, siis, nagu täheldab Ekspress Grupi meediaasjatundja Priit Hõbemägi, leiab ridamisi ekraaniteoseid, kus ajakirjanikud on positiivsed tegelased.

Näiteks Watergate’i afääri paljastamist näitav nelja Oscariga pärjatud «Kõik presidendi mehed» või teleajakirjaniku makkartismi-vastasest võitlusest rääkiv kuuele Oscarile kandideerinud «Head õhtut ja õnn kaasa». (Ja ärgem unustagem, et ka Superman oli tegelikult krimireporter Clark Kent.)

Ent võrdlus filmimaailmaga tuletab Tallinna Ülikooli ajakirjandusõppejõule Mart Raudsaarele meelde, kuidas mustanahalised, kes tavaliselt olid mänginud kurjameid, hakkasid ühtäkki esinema ekraanil ka heade kangelastena. Seda seepärast, seletab ta, et mitte kinnistada nende kui kurjategijate stereotüüpi.

Kas seriaalid kujundavad nüüd samasuguseid stampe ajakirjanike kohta? «Tühja kohe pealt pole need stseenid sündinud,» väidab Raudsaar. Iseasi, kas seriaalitegijad peaks ajakirjanduse eksimusi võimendama, küsib ta. Ja kas ajakirjandus ei peaks teinekord ise oma käitumist korrigeerima.