Kiselov sukeldub inimhinge sügavikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bulgaarlasest lavastaja Mladen Kiselov, kes juba mõnda aega oma tööelu Ameerika Ühendriiikide ja Venemaa kõrval ka Eestiga jagab, tõi Tallinna Linnateatris välja David Hare’i näitemängu «Amy seisukoht». Rahvusvaheliselt tunnustatud mees tunnistab, et eelistab teatrit, mis aitab meil selles hullumeelses maailmas inimesteks jääda.
Kõigepealt, miks just «Amy seisukoht»? Millega see näitemäng teid köitis?
See käsitleb teemasid, mis mulle korda lähevad – ja mitte ainult sellepärast, et räägib teatrist, ühe näitlejanna elust, vaid et see tegeleb teatrikunsti ühe põhiküsimusega: miks teater üldse eksisteerib? Kas ta suudab säilitada oma põhialuse, elus näitlejate ja laval sündiva looga?
Juba Lope de Vega (16.–17. sajandi hispaania draamakirjanik – toim) sõnastas teatri põhivalemi: teater on lugu inimesest ja tema kirest.
Kui palju seda nüüdisaegses teatris veel kohtab?
Kahjuks on see põhimõte kaotsi minemas. Pole ei inimest ega ka jälge tema kirest. Seda asendab tihti vali kisa ja kiirelt vahetuvate liikuvate piltide, MTV esteetika, mis viib meid hoopis teistsugusele rännule – me ei sukeldu mitte inimhinge sügavustesse, vaid kihutame visuaalselt ringi. Viimase juured peituvad tänapäeva kultuuris, mis vajab kiireid küsimusi, sissepõikeid ja sama kiireid lahendusi.
Tänapäeva kultuuri sees kasvanud MTV-mina vajutab kohe oma sisemise telekapuldi nuppu, kui miski osutub liiga keerukaks, aega- ja vaevanõudvaks. Kadunud on vajadus mõtelda, vajadus loo järele, mida saaks jälgida ja mille kannul käia – lugu on surnud, seda asendab montaaž, vahelduvate kujundite jada, mis tervikuks ei sulandu, rohkem välguvad ja üritavad sel moel vaataja tähelepanu köita.
Läbi aegade on just geniaalsed näitemängud saatnud meid inimeseks kasvamise teekonnal, kuid sisekaemust ilma loota ei saavuta. Dramaturgia on omaette kunstiliik, seda ei saa mingite suvaliste kujutiste montaažiga asendada – sel moel esitatud kujutised ei mõjuta kujutlusvõimet.
Just näitemängude peategelastel on omadus seda täiel määral ergutada, sõnal on selle juures tohutu jõud! Ja kui selle sõna on veel kirja pannud geenius, avaneb sissepääs piiramatute võimaluste maale.
Kui põnevaks peate üldse Eesti teatrielu?
Eesti teatrielu on väga huvitav. Tegemist on väärika traditsiooniga ja inimesed on harjunud teatris käima, selle tõestusena näeb igal õhtul publikuga täidetud saale, olgugi et piletid on kaunis kallid.
Oma osa on siin kindlasti ka okupatsiooniajal, kus teater kujunes üheks vähestest vaba mõtte oaasidest ja publik õppis lugema ridade vahelt – teater toimib ju inimeselt inimesele, mõttevahetusse lava ja publiku vahel poleks suutnud sekkuda ka rangeimgi tsensor.
Tänapäeval on teater veidi teistsugune – vabaduses puudub vajadus salajaseks mõttevahetuseks.
Tuleb vaid loota, et teater püsib elusana, jätkab oluliste asjade puudutamist ning aitab meie hullumeelses maailmas meil inimesteks jääda.
Moodne eesti teater kipub olema küllaltki ühiskonnakriitiline. Kas see peaks olema teatri eesmärk?
Sotsiaalne närv ja ühiskonnakriitiline hoiak on teatrile loomulikult tähtsad. Kui ma tõin omal ajal välja sotsiaalselt väga teravaid lavastusi, siis need keelustati. Nüüd aga – kuidas saab olla nii, et kui teatris kritiseeritakse võimu, võtavad sellesama võimu esindajad selle rahulolevalt vastu? Vastatakse aplausi ja naeruga, et tehke veel!
Siit ka küsimus: mis üldse on sotsiaalselt terav, koguni ohtlik? Või kas see on üldse eesmärk, sest kui miski vihiseb lavalt tõelise kuulirahena publikusse, pole võimalik, et see ei jäta sihtmärki auke.
Kui sihtmärk ei reageeri, järelikult ei saadud pihta või polnud tegemist tõelise valanguga, toimus sotsiaalse teravuse teesklemine.
Tõeliselt ühiskonnakriitilised tegijad istuvad tänapäeval hoopis vangis või on nende tegevus keelu all. Meie aga oleme sotsiaalkriitilised, samas jätkame mugavat elu koos kõigi selle hüvedega. Teatri puhul, mis tahab olla tõeliselt terav, ei tuleks niisugune asi kõne allagi.
Kui teater süüdistab aga publikut, et too on liiga rumal, saamaks aru teatri eesmärkidest, kui lavalolijad sätivad end pidevalt vaatajatest kõrgemale, saab publikul ühel hetkel kõrini. Miski pole teatavasti igavene, ei vaatajate innukus ega rahaline toetus. Eesti teatri jaoks võib kriis saabuda päris ootamatult.
Seega siis – vaataja ei saa teatrist enam inspiratsiooni ja keerab sellele selja?
Just! Kui me ei saa kunstist enam elamiseks inspiratsiooni ega vaimustu, olgu tegemist millise kunstiliigiga tahes, tekib küsimus, miks see üleüldse olemas on.
Eestigi rabeleb kõikvõimalike probleemide puntras, nagu kogu ülejäänud maailm. Teatril on minu arvates ka inimlik missioon – aidata inimesi, andes neile elamiseks inspiratsiooni, sisendades teadmist, et inimlikud väärtused on jätkuvalt olemas ja au sees.
Ega siis inimese põhiolemus ole aastatuhandete jooksul, mil teater on olemas olnud, kuigivõrd muutunud – miks muidu «Antigone» või «Lysistrate» meid jätkuvalt kõnetavad? Riigikord ja -piirid võivad muutuda, inimesed ei muutu.