Niguliste muuseumi direktori Tarmo Saareti sõnul on Niguliste hoone taastatud muuseumiks, mitte kirikuks. Kui hoone tagastatakse kirikule, on üks võimalus viia eksponaadid mujale.
Tarmo Saaret: Niguliste varad kuuluvad riigile
1. november 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis saab Nigulistest – jääb edasi riiklikuks muuseumiks või läheb luteri kirikule?
Muuseum ei ole mingit ametlikku infot saanud. Praegu oleme muuseumis ja tegutseme siin nende reeglite järgi.
Leian, et riigil on teatud kohustus tagada selle unikaalse kogu säilimine. See on kõige olulisem. Meie riigis ei ole väga palju säilinud selliseid üliharuldasi teoseid nagu «Surmatants» või Hermen Rode keskaegne altari retaabel (altarisein – toim).
EELK konsistooriumi kantsler Urmas Viilma rääkis, et ka teie osalesite kevadel kultuuriministeeriumis kõnelustel Niguliste saatuse üle.
Minu ülesanne oli rääkida, milline on muuseumi tegevus ja mis tööd me siin teeme. Me ei pannud seal mingeid märke maha.
Peapiiskop ja kantsler käisid ka Nigulistes tutvumas meie kogudega. Selgitasime, mis asjad siin on ja millist hoolt need vajavad. Inimene, kes iga päev muuseumiga kokku ei puutu, ei oska neid nüansse ehk taibata.
Kultuuriminister andis paari nädala eest kirikutegelastele avaliku lubaduse Niguliste tagastada. Teile aga pole öeldudki, mis edasi saab.
Olen muuseumis tööl 1996. aastast. Tagastamisideed on käinud lainetena ja eri valitsuste ajal uuesti päevakorda tulnud.
Ühe päevakorrapunktina on üleval olnud see, kas räägime hoonest kui kehandist või hoonest koos varadega. Siin on oluline vahe, millistel tingimustel saab läbirääkimisi pidada.
Kui see vara peaks koos hoonega tagasi minema, sel juhul ei ole muuseumil enam sõnaõigust ega ka kohustust tagada asjade säilivust – need teenused tuleb sel juhul tõenäoliselt sisse osta.
Kui tehakse otsus hoone tagastada, mis võiks edasi juhtuda?
Väga raske öelda. Muuseum on kunagi ammu väljendanud seisukohta, et kaks asja koos – muuseum ja kirik – paraku eksisteerida ei saa. Muuseumil on kindlad reeglid, muuseum peab reguleerima oma külastajate hulka, et meil oleks tagatud tingimused, mis on olulised teoste säilitamiseks. Õhuniiskus, temperatuur jne. Tegutsevas kirikus ei saaks eales öelda inimestele, et vabandage, rohkem ei saa sisse lasta. Siin tekib väga palju küsimusi.
Pärast Pühavaimu torni põlengut on meile paigaldatud ülimalt tundlikud suitsuandurid, isegi väiksemad küünlad põhjustavad kohe häire. Lahtine tuli on siin muuseumis juba pikemat aega täiesti välistatud. Tohutu risk on juba seegi, kui altari ees laulab jõulude ajal koor, kel on käes väikesed küünlad.
Kindlasti on ka küsimus, kes hakkab tegelema kuludega – kes maksab, kes garanteerib? Muuseum on siia panustanud tohutult palju – küttesüsteem, turvalisus, rääkimata professionaalsest tööjõust.
EKMi peadirektori kinnitusel on Niguliste 2011. aasta planeeritud eelarve ligi 326 000 eurot, mille sees on määratud omatulu kohustus umbes 140 000 eurot. Riik maksab teile seega tublisti peale.
Jah, riiklikult on meil suuremalt jaolt tagatud kütte- ja elektrikulud ning osaline palgafond. Ülejäänu, mille eest korraldame näitusi, teeme trükiseid, täiendame valgustust või turvatehnikat, on kõik see, mida peame ise teenima.
Minister teatas, et leping kirikuga on viimistlemisel. Aga teie ei tea selle tingimustest midagi?
Kahjuks see nii on. Meile on küll räägitud sellisest võimalikust lahendist, et kui omand peaks minema tagasi, siis leping sätestab need tingimused, et muuseum saaks siin edasi toimetada. Aga kuidas see täpselt toimima hakkab, selle kohta pole õrna aimugi.
Muuseumilt pole siis lepingule arvamust küsitud?
Lugesin seda ajalehest, et räägitakse nii hoonest kui ka varadest, mis väga oluliselt muudab kogu muuseumi seisukohta. Nii või naa on kõik väga raske seisu ees.
Meil on olnud hea läbisaamine kirikuga ja igasugune koostöö on võimalik, kui mängureeglid on kokku lepitud. Kui Tallinna Jaani kirik oli remondis, said nad korraldada siin oma pühapäevased teenistused.
Kas kujutate ette, et siin hakkab olema kirik, aga museaalid viiakse ära mujale?
Muuseum on kunagi ka selle välja pakkunud, et juhul kui räägitakse hoone tagastamisest, siis on muuseum sunnitud oma tegevuse lõpetama ja eksponaadid siit ära kolima, sest muuseumi esmane kohustus on tagada riigi kunstivarade säilimine.
Teie ütlete siis, et kirikuhoone on üks asi, aga näiteks «Surmatants» on eraldi kunstiteos, mis kuulub riigile?
Jah, kogu see vara, mis on siin eksponeeritud, v.a mõned siia deponeeritud erandid, on kunstiteosed, mis kuuluvad riigile.
Bernt Notke «Surmatants» on ju olnud Niguliste kirikuga seotud aastasadu?
Seda muidugi. Esimest korda on seda mainitud aastal 1603 ja sel ajal paiknes see juba siin kirikus kabelis. Sõja ajal oli see siit ära viidud ja siis anti üle kunstimuuseumile.
Kas Rode altar kuulub samuti riigile?
Jah, see on Eesti kunstimuuseumi vara.
Kuigi see on Niguliste kiriku enda altar? Kirik saaks siis tühjad seinad ja põrandad? Aga mis juhtub näiteks lühtritega?
Needki on arvel olevad kunstiteosed. Võib-olla kõige keerulisem küsimus tekiks veel Niguliste endises käärkambris avatud hõbedaekspositsiooniga, mis on umbes 90 protsendi ulatuses erasektori toetatud, ja nende tingimuseks oli see, et nad toetavad riiklikku institutsiooni, et see oleks kõigile avatud. Esemed kuuluvad kunstimuuseumi kollektsiooni, aga ruumi sisustus, turvatehnika jne on erasektori poolt.
Pannes end korraks kirikutegelaste asemele, ütleksin, et aga vabandust, aastasadu kirikus olnud maal, selle kiriku jaoks tehtud altar – kuidas need saavad olla Niguliste kirikust lahus käiv riigivara?
Ma ei ole jurist. Aga kui need varad on juba üle antud riiklikku kunstimuuseumisse – ja praegu see nii on –, siis need on Eesti riigi vara.
Mulle on väidetud, et «Surmatantsu» kohta tehti kunagi ka hindamisakt, kus seisab maali rahaline väärtus.
Selline dokument on olemas, kuid see pole hindamisakt, vaid rahvusvahelise ekspertkomisjoni hinnang. Nii «Surmatants» kui Niguliste peaaltar on absoluutselt hindamatud, aga seal toodi mõningaid näiteid, millega neid saab kõrvutada. Kuid samuti öeldi, et kogu taastatud Niguliste moodustab terviku. Kuna selliseid üliharuldasi teoseid kunstiturul ei liigu, on see absoluutselt unikaalne.
Eksperthinnang
Eksperdid: «Surmatantsu» ja Rode altari väärtus on kokku vähemalt sada miljonit dollarit
Väljavõte rahvusvahelise ekspertgrupi hinnangust Niguliste kiriku (EKMi filiaali) ja seal säilitatavate kunstiteoste kultuuriloolise tähtsuse kohta, protokoll 15.02.2000.
/---/ 2. Niguliste kirikus eksponeeritavate kunstiteoste materiaalsest väärtusest
• «Niguliste kiriku eksponaatide seas on erakordselt kõrgetasemelisi ja hinnalisi kunstiteoseid, eelkõige Hermen Rode poolt maalitud peaaltari retaabel ning Bernt Notke loodud «Surmatants», mis on unikaalne terves maailmas. Neil teostel on hindamatu kunsti- ja kultuurilooline väärtus Euroopa ja kogu maailma kunstiajaloo seisukohast.
• Komisjon nõustus, et tulenevalt nende teoste ainulaadsusest ja sellest, et seda laadi töid liigub kunstiturgudel äärmiselt harva, saab nende teoste rahalist väärtust määrata vaid suhteliselt.
• Komisjoni liikmed tõid mõningaid näiteid Euroopa, eelkõige Läänemere regiooni muuseumide viimaste aastate kindlustushindadest ja ostupraktikast.
• Prof dr Svanberg tõi näite, et nn Viklau madonna (romaani puuskulptuur), mis paikneb Stockholmis Riigi Ajaloo Muuseumis, kindlustati näitusele viimiseks 2 (kahe) miljoni USA dollari eest.
• Dr. Vogeler kirjutas, et väikesemõõtmeline (40 x 50 cm) Hermen Rode maal müüdi 100 000 (saja tuhande) USA dollari eest.
• Tuginedes neile ja mõningatele teistele näidetele, avaldas komisjon arvamust, et Niguliste kiriku peaaltari retaabli hind on mitte vähem kui 50 miljonit USA dollarit. Vähemalt sama väärtuslik on
Bernt Notke «Surmatants». /---/
* Ekspertgruppi kuulusid teiste seas näiteks Mai Levin (EKM teadusdirektor), Marika Valk (EKM peadirektor), prof Jan von Bonsdorff (Tromsø ülikooli kunstiajaloo osakond), prof dr Jan Svanberg (Stockholmi ja Oslo ülikool), dr Nikolai Bregman (Venemaa riiklik restaureerimise ja uurimise instituut). Kirjalikult esitasid arvamuse dr Hildegard Vogeler, dr Uwe Albrecht (Kieli ülikool) ja dr Hartmut Freytag (Hamburgi ülikool).