Ma ei tea, kas sellest on vaja üldse kirjutada – Viljandi sündmustest Harjumaa ajalehes. Räägitud on sellest juba piisavalt palju. Ning vägagi erinevatest aspektidest. Miks peksti politseid… Miks rünnati ümberkaudseid elanikke… Miks peksti lihtsalt üksteist… Aga räägitud pole veel ühest ründajast, ühest rünnatavast. Aga ka neist peab rääkima.
Mis juhtus Viljandi kesklinnast natuke kõrval asuvas eramute roheluse ja vaikuse tsoonis 22. oktoobri ööl vastu 23ndat? Algas kõik hästi – nagu ta minu jaoks juba rohkem kui kakskümmend aastat alanud on. Istusime lähedase inimese sünnipäevalauas, meenutasime tehtud tegusid, kõnelesime poliitikast ja koolireformist, sekka panime naljakilde koos pitsi viinaga. Nii, nagu see Eesti peredes ikka tavaline on.
Pole ju võimalik
Väljast kostus tuppa tümps. Ja mida kesköö poole, seda ägedamalt. Selge – keegi pani veel kuskil pidu, palju tümpsukamat kui meie. Meid see väga ei häirinud, meil olid omad jutud, oma olemine, koduseinad summutasid rämeda muusika. Kedagi aga, kes tümpsule lähemal elas, tõenäoliselt see kõik häiris. Miks muidu politsei keskööks oma kaks autot – ühe tavalise patrullauto ja teise ajutise kinnipidamiskohana kasutatava kaubiku – meie maja nurga juurde tänavale parkis. Ja sinised vilkurid põlema jättis. Vilkurid hakkasid aga meid häirima. Kaua sa ikka lauas rahulikult istud ja koolireformi arutad, kui koolilapsed vilkuritega masinas ära viiakse. Nii me siis mõtlesime, aga otsustasime ikkagi olukorraga lähemalt tutvuda. Õue minnes oli pilt sootuks teine kui arvanud olime. Polnud seal ei kergelt vintis noorukeid ega mehemürakaid politseikappe.
Majade vahelt, tümpsuva muusika keskelt, taganesid tänavale autode juurde neli politseinikku ja nende järel tulid hullunult räusates aialippidega relvastatud parimas elujõus paarkümmend meest, taustajõududeks kümmekond tüdrukut. Esimesel hetkel tundus, et see pole võimalik, Eesti Vabariigi politsei taganeb mingite märatsejate ees, ei üritagi neid miskitki moodi neutraliseerida.
See olukord oli aga võimalik küll – taipasime seda siis, kui politsei oli oma autode juures kohad sisse võtnud. Kaks õblukest heledapäist naispolitseinikku jäid auto uste lähedusse – tõenäoliselt valmis autosse taganemiseks, meespolitseinikud jäid aga autodest tahapoole. Ja siis see algas. Üks meespolitseinik üritas kumminuiaga äsada, aga ta löödi pikali, anti jalgadega, teisele lajatati aiateibaga…
Siis hakkas see kõik juba natuke rohkem kui ainult häirima. Õieti hakkas häirima kõige enam politseinike abitus – kumminuiad, pisargaas, püstolid… Kuhu kõik see butafooria, mida politseijuhid televiisoris ikka aegajalt näitavad, korraga kadunud oli? Toores jõud ja mõttetu raev nõudsid jõudu. Aga ainult kaks peenepihalist blondi politsekaunitari ja kaks armetult läbi pekstud meespolitseinikku seisis selle vastu. Otsustasime oma lihtsameelsuses aidata, teha paar fotot, et politseil oleks pärast lihtsam märatsejaid tuvastada – politseile pidid ju abijõud kohe-kohe saabuma, olime selles 101 protsenti kindlad.
Tuligi meie poolt välklambi sähvatus. Mida aga kuskilt tulemas ei olnud, olid politsei abijõud. Ikka neli abitut politseinikku mõnekümne märatseva mehe seas. Ja siis korraga ka meie nende hulgas, õigemini meie nende keskel. Aianurgas olev autovärav, mis meid seni lahutanud oli, lendas esimest jalahoobist ristseliti laht ja märatsejad olidki õues. Ei ole just kõige parem tunne isegi oma õues seista – kuigi kodu pidi kindluseks olema – kui narkouimas pilguga kaks mehemürakat sulle korraga kallale lendavad. Ja mõned meetrid eemal seisev politsei midagi ette ei võta.
Ei saagi võtta – tema enese alahoiuinstinkt segab. Nii see möll tänaval ja õues kestis – anti valimatult kõigele ja kõigile. Ühele maha prantsatanud oma kamba tüdrukule hakati teiste poolt kohe armetult jalgadega näkku peksma, keegi haaras suure lillepoti ja virutas jalgadega peksjat; keegi kiskus eest aiavärava ja üritas sellega politseid tabada, oli aga nii uimas, et koos väravaga ka ise maha prantsatas.
Hommik õhtust targem
Enese alalhoiu instinkt töötas meiegi seltskonnas – taganesime majja, lukustasime ukse. Ja tõime kuurist kirve ja kangi. Kui juba meie peret rünnatakse, siis… Samal ajal helistasime loomulikult politsei- ja hädaabinumbritele 110 ja 112. Seal reageeriti väga tolerantselt – me teame, oleme teate edastanud, ärge hoidke liini kinni… Ja nii kordades.
Lõpuks abijõud saabusidki. Neli tõsist kaitsevarustuses politseikappi. Kihutasid kohale Tartust, nagu hommikustes uudistest selgus. Ja lõid tõesti korra majja, arreteerimisi toimus Viljandi linnas veel ööselgi.
Peale kaklust enam rusikatega ei vehita. Ei vehiks minagi, kui poleks neid piinavaid küsimusi. Miks politsei ennast peksta lasi? Miks kestis see peksmine nii kaua – meie nähes vähemalt tunni?
Hommik on õhtust targem. Oli ka sel korral. Ja hommikul tunnistas politseiuurija ühele meist kui kannatanule – Viljandis lihtsalt polnud rohkem politseijõude. Ei suudetud olukorda kontrollida.
Natuke halenaljakas oli peale seda lugeda Delfist Lõuna politseiprefektuuri pressiesindaja ütlust, et politseis areneb reform normaalselt, turvatunne suudetakse tagada kõigile. Kas ikka suudetakse? Kas meie juhtiv, reformierakond teostab reforme normaalselt, kärpides aina sisekaitse jõude ja võimet? Need, kes seal ründasid, mõttetult üksteist ja võhivõõraid kaaskodanikke peksid, on meie valitseva koalitsiooniga kindlasti ühte meelt – kõik läheb sihipäraselt. Aga meie ülejäänud kaaskodanikud, kes me elame Kehras, Keilas, Loksal, mida ütleme meie? Kas pole meie riik juba liigõhukeseks reformitud? Selline verevalamine võib juhtuda ükskõik kus…
Harju Elu vastutava väljaandja Ülo Russaku kommentaar ilmus Harju Elus 28. oktoobril. Postimees.ee avaldab arvamusartikli autori loal.