Politsei kinnitusel suhtuvad nad lastega seotud vägivallajuhtumitesse ülitõsiselt ja lapse löömine ei ole aktsepteeritav.
Politsei: räägi ja ära peksa
7. november 2011, 18:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhja ringkonnaprokuratuur saatis kriminaalsüüdistusega kohtu alla naise, kes süüdistuse järgi andis oma alaealisele tütrele korduvalt ihunuhtlust.
Politsei- ja piirivalveameti kriminaalpolitseiosakonna vanemkomissar Anu Baum rõhutas, et pole mingit vahet, kas vitsahoope või tutistusi on üks või kümme, sest vägivald probleemide lahendamise viisina pole meie kultuuriruumis aktsepteeritav.
«Kui teie elukaaslane teeks teile füüsilise noomituse, kui ta poleks mingi teie tegevusega rahul - see poleks ju aktsepteeritav,» selgitas Baum. «Nii ei saa aktsepteeritav olla ka lapse löömine ja laps on lisaks veel nõrgem osapool.»
Baumi sõnul tasub inimestel ennast panna lapse olukorda.
«Mida teie tunneksite, kui elukaaslane teid pesemata nõude pärast tutistaks või voodi all olevate sokkide pärast rihma annaks,» küsis Baum. «Inimestele on antud oskus end verbaalselt väljendada - seda tuleks kasutada. Räägi ja ära peksa.»
Üldjuhul saab politsei teada lastele tekitatud valust või vigastustest piirkonna lastekaitsetöötajate kaudu, kellele on sellest teatanud kool või lasteaed. Vahel teatavad koolid-lasteaiad otse politseile, samuti on mõnikord avaldajaks teine lapsevanem või ka lastearstid.
Baumi sõnul on olnud juhtumeid, kus arstid teatavad, et laps on lühikese aja jooksul teist korda sattunud vigastustega traumapunkti või perearsti juurde ning vanemad räägivad alati kukkumisest mänguhoos.
Kui kuriteoavaldus pole laekunud lastekaitsetöötajatelt, teavitatakse kindlasti neid võimalikust probleemsest perest.
Täpset statistikat selliste juhtumite kohta politseil eraldi ei pea. Samas on lapsed ja nende vastu suunatud kuriteod alati politsei prioriteet.
Sellelaadsete kaebuste sisu on üldjuhul löömine või valu tekitamine kas siis tutistamise, tõukamise, käte või vitsaga löömise kaudu. Kui selline avaldus politseile kirjutatakse, alustatakse alati menetlust, vaatamata kannatanu vanusele või teo viisile.
Kriminaalmenetluse aluseks on üldjuhul karistusseadustiku §121 (kehaline väärkohtlemine). Baum rõhutas, et kindlasti uurib politsei kõiki selliseid juhtumeid.
Kuriteokoosseisu olemasolul on võimalik võtta aluseks ka KarS § 122 (piinamine) ehk igapäevane või -nädalane füüsiline vägivald, mis on raskem koosseis, kuigi sellised juhtumid on harvemad ja ka tõendamiskoormus on palju suurem.