Praeguse süsteemi jätkudes on haigekassa tulud ja kulud lühiajaliselt tasakaalus, kuid alates aastast 2030 hakkab defitsiit kasvama ja ulatub ligi 1 protsendini, selgus täna esitletud Praxise uuringust «Sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused».
Kui tervishoius kasvaksid kõik hinnad igal aastal pool protsendipunkti aeglasemalt kui keskmine palk, oleks ravikindlustusega võimalik katta täiendavad kulud, mis tekivad üksnes demograafilistest muutustest. Kui aga hinnad kasvaks pool protsendipunkti kiiremini, kasvaks ka defitsiit oluliselt kiiremini.
Teisest küljest mõjutab ravikindlustuse rahastamise jätkusuutlikkust oluliselt rahvastiku eluiga ja töötamise määr. «Kui oodatav eluiga ei pikeneks ja inimesed ei elaks kauem kui 2009. aastal, siis oleksid kulud osakaaluna SKT-st ligi viiendiku võrra madalamad ja ravikindlustus oleks ülejäägis peaaegu 20 aastat kauem kui baasstsenaariumi korral,» selgub uuringu kokkuvõttest.
«Kui aga hõivemäärad ei kasvaks ja jääksid 2010. aasta tasemele, siis kasvaks haigekassa defitsiit kohe.»
Tulevase puudujäägi katmiseks piisaks sellest, kui ka ravikindlustatutega võrdsustatud inimeste eest tasutaks sotsiaalmaksu (miinimumtasult ja määraga 13 protsenti) - seda eeldusel, et raviteenuste hinnad ei tõuseks inflatsioonist kiiremini.
Sotsiaalmaksu tõstmine ühe protsendipunkti võrra vähendaks puudujääki ligi 0,2 protsendini SKT-st.
Sotsiaalmaks kolmeks jagada
Alternatiivina arutleti analüüsis ka selle üle, kuidas mõjuks ravikindlustuse rahastamisele maksubaasi laiendamine, näiteks sotsiaalmaksu jagamisel kolmeks osaks: ajutise töövõimetuse kindlustuse maks, pensionikindlustusmaks, ravikindlustusmaks. Sel juhul jääksid ajutise töövõimetuse maks ja pensionikindlustusmaks endiselt tööandja maksta, kuid ravikindlustusmaks muutuks füüsilise isiku maksuks.
Sel juhul saaks ravikindlustust hakata arvestama ka teistelt tuludelt peale töötasu, näiteks sotsiaalkindlustushüvitistelt või dividenditulult. Eriti oluliseks peab analüüs arvestust just sellistelt tululiikidelt, mille saajate arv kasvab koos rahvastiku vanuselise struktuuriga, näiteks riikliku vanaduspensioni ja kogumispensioni saajate arv.
«Kui ravikindlustusmaks laieneks ka osadele sotsiaaltoetustele, sh pensionidele, siis saab sotsiaaltoetuste ühekordsete tõstmistega kompenseerida täiendava maksustamise,» seisab analüüsis.
Analüüs leidis, et täiendavate tulude maksustamise arvel väheneks riikliku pensionikindlustuse ja ravikindlustuse defitsiit, sest suurem osa sotsiaalmaksust läheks pensionikindlustusse ja ravikindlustusmaksu langetamine kompenseeritaks maksubaasi laiendamisega (dividendid, vanemahüvitis, ajutised töövõimetushüvitised, muud tulud).
«Kaotajateks jäävad seega nende tulude omanikud, kelle toetusi ei tõsteta, kuid kelle tulud täiendavalt maksustatakse. Tööjõu maksukoormuse vähenemine on kokkuvõttes väike: võrreldav praeguse sotsiaalmaksu langemisega 33 protsendilt 32,6 protsendile,» selgitab analüüs.
Tervishoiu rahastamisel prognoositi eraldi Eesti Haigekassa kulude ja tulude poole võimalikke arenguid aastani 2060.