The European Anti-Poverty Network Eesti ning Nõmme Lastekaitse Liidu juhatuse liikme Kärt Mere kinnitusel on õnnelik ja muretu lapsepõlv edasise eduka toimetuleku vundament - harjumuste, õppimisvõime ja ühiskonnas osalemiseks vajalike sotsiaalsete oskuste kujunemise aeg.
Kuni 3-aastaste laste teema on väga lai ja vajab põhjalikku analüüsi. Varajast märkamist takistavad mitmed erinevad tegurid, nagu kohalike omavalitsuste (KOV) lastekaitsetöötajate vähesus, traditsioonilised hoiakud end teise pere asjadesse mitte segada ja seega ka hädasolevast lapsest mitte teatada.
Piirkondades, kus vaesus on suurem (Narva, hajakülad, Põlvamaa ja isegi suuremate linnade teatud rajoonid), elab terve kogukond viletsuses ning vaesusest tulenevaid riske ei teadvustata.
Üheks põhjuseks on ka teadmatus ja tagasiside puudumine, mis hädasolevast lapsest edasi saab, kui temast teada anda.
KOV-de lastekaitsetöötajatel on piiratud võimalused peresid toetada. Stereotüüpne mõtlemine toob vanemate toimetulematuse puhul esile ilmingud, mis kaasnevad vaesuses elamisega ja vaesuse põhjustena, seetõttu ei teki vanemate jõustamise puhul mingit partnerlussuhet abistaja ja pere vahel ning abi ei võeta vastu.
Vaesuse ümarlaual rõhutati, et riskiperede laste puhul tuleb neile igal juhul tagada koht lasteaias või lastehoius võimalikult varakult, kui vanemad ei suuda maksta, peab KOV aitama. Ainult nii saab tagada, et kooliteed alustades oleksid lapsed võrdsemal stardipositsioonil.
Meil puuduvad integreeritud haridus– ja hoiukohad, mis oleksid seotud tööturupoliitikaga, perepoliitikaga ja haridussüsteemiga. Lasteaia ja hoiu eesmärk peab olema laste terviklik areng ja nende potentsiaali täielik teostumine.
Eurochildi tähtsaim soovitus on see, et üldine juurdepääs kvaliteetsetele teenustele peab olema kõigile kättesaadav ja see on märksa tulusam kui riskilastele suunatud eraldi sekkumised.
Tuleb vaid tagada, et teenusele jõuaksid ka kõige kaitsetumad. Sel moel tegutsedes saab ennetada sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemist.
Turupõhiste hindadega lapsehoiuteenused ei ole vaestest peredest lastele kättesaadavad, madala sissetulekuga inimesed vajaksid just taskukohaseid alternatiive.
Last ümbritsevas toetavas võrgustikus peaksid koostööd tegema nii sugulased, perearst, naabrid, õpetajad, kes iganes panustada saavad. Ebaühtlase võimekusega KOV–de puhul on piirkondi, kus pole piisavalt kompetentsi ja vahel ka valmisolekut meeskonnatööd teha.
Rahapuudusel jääb ka vabaühenduste valmisolek teenuseid pakkuda vaid hea tahte avalduseks. Pean oluliseks ka väikelastega tegelevate inimeste väljaõppesse panustamist ja alusharidustöötajate väärtustamist.
Väikelaste eripära on veel ka see, et neil pole eriti võimalusi abi otsida, nad sõltuvad täiskasvanutest. Samas on väikelapseiga eriti sensitiivne ja kiire arengu periood lapse elus ja hilisemas eas on selle perioodi möödalaskmisi raske ja väga kulukas korrigeerida.
Seos hilisema ebaeduga koolis ja koolist väljalangemise ning varajase lapsepõlve mõjude vahel on analüüsimata ja teadvustamata.
Õnnelik ja muretu lapsepõlv on edasise eduka toimetuleku vundament - harjumuste, õppimisvõime ja ühiskonnas osalemiseks vajalike sotsiaalsete oskuste kujunemise aeg.
Piiratud võimalused on puuetega ning hariduslike erivajadustega väikelastel, neile peaksid võrdsed hariduslikud võimalused ja tugiteenused olema kättesaadavad võimalikult varajases eas.
Lisaksin veel, et vaesuses elavatel lastel on reeglina ka vaesust kogevad vanemad. Lastele suunatud programmid ja strateegiad peaksid olema osaks poliitilisest strateegiast, mis käsitleks nii tervishoidu, tööhõivet kui ka eluasemega seotud küsimusi.