Rainer Nõlvaku ühel sügispäeval tekkinud ideest kasvas välja hiigelsuur kampaania, mis meelitas enam kui 50 000 inimest oma vabast tahtest ja ajast metsaaluseid puhtaks kasima.
Mai: ärategija Rainer Nõlvak
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne maikuud oli blond, juba kergelt kiilanev Rainer Nõlvak üsna tavaline mees. Ühel eelmise aasta sügispäeval aga koristas ta oma suvemaja juures randa. Rämpsu oli siin ja seal.
Mehel viskas üle. Ta ei jõudnud ära kiruda, mida nende lagastajatega teeks, kui kätte saaks.
Sellest emotsioonist sündis idee, mida kõik alguses absurdseks pidasid – rookida 3. mail kogu Eestimaa prahist puhtaks. Nõlvakut peeti püsti pööraseks.
Kuna idee tekkis ajal, mil firmadel ja keskkonnaministeeriumilgi eelarved ammu lukku löödud, kogunes pöörase ettevõtmise läbiviimiseks õige napilt raha, kõigest seitse ja pool miljonit. Ometi suutis Nõlvak kokku ajada meeskonna, kes kiiresti tegevusplaani koostas.
Enne koristamist tuli aga selgeks teha, kus kogu see prügi asub. Siin tuli appi internetitelefoni Skype peaarhitekt Ahti Heinla, kes juba samal õhtul, kui Nõlvakule pöörane idee pähe kargas, prügi kaardistamiseks vajalikku tarkvara kirjutama hakkas.
Rämpsu oli metsikult palju, kaardile kanti üle 40 000 prahihunniku, kokku üle 10 000 tonni prügi. Selle koristamiseks lootis Nõlvak kokku saada 30 00 inimest, kuid lõpuks kasis Eestimaad üle 50 000 inimese.
Kuigi prügikoristuskampaania «Teeme ära!» pärjati aasta keskkonnateo tiitliga ja nimetati aasta logistikateoks, on ettevõtmisel ka räpasem pool. Mõnel pool vedeleb kokkukorjatud prügi veel praegugi, pool aastat hiljem, kogumiskohas. Selle eest, et räpp lõplikult kaoks, peavad hoolt kandma jäätmekäitlusfirmad.
Aga Nõlvaku ja teiste ärategijate eesmärk oli pürgi metsast välja saada, ja seda nad tegidki. Ning Nõlvakust sai aasta kodanik.