Ehkki lastepoliitika on küll viimastel valitsuskoalitsioonidel olnud pidevalt päevakorras, on seda iseloomustanud toetustest loobumine või nende kärpimine, mitmed olulised küsimused on aga jäänud pikalt lahendamata, leidis Tallinna Ülikooli professor Anu Toots tänasel lastekaitse liidu konverentsil «Kuidas elad, Eestimaa laps?»
Anu Toots vaatles üliõpilaste abil, kas peab paika leierdatud tõsiasi, et lapsed tulevad poliitikutele meelde ainult valimiste eel.
2003. aasta koalitsiooni, mille eesotsas oli Juhan Parts (Res Publica) valitsemisprogrammis oli domineeriv fookus riskilastel. «Riskilaste probleem kõigis külgedes – nii seire, tugivõrkude loomine kui rahalised toetused. See aga, mis sel valitsemisajal ellu viidi, oli fookusest väljas – ellu viidi vanemahüvitise programm, tõsteti üht või teist toetust, aga see kõik ei vastanud fookusele, mis olid riskilapsed ja nende mured,» tõdes Toots.
2007. aastal võimule saanud valitsuse (peaminister Andrus Ansip) lastepoliitikas olid fookused teised. «Mõned asjad said enne ka lahenduse. Siin hakkab esile tulema alushariduse teema, mis praegu on muutunud peaaegu painavaks. Paraku jäi alushariduse riiklik rahastus valitsemisprogrammist välja, kuigi seda kandis üks tugevamaid erakondi, kes enamasti saab kõik, mis ta tahab,» sõnas Toots.
Kui ta loetles, mis programmist täita õnnestus, siis tõi ta esile, et lahendatud said mitmed probleemid tänu kaua veninud ja 2010. aastal vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumseaduse vastuvõtmisele. «Jäi aga täitmata laste huvitegevuse toetamine riigieelarvest,» märkis politoloog.
2011. aastal ametisse asunud koalitsioon pole veel vähem kui aastase võimulolekuga jõudnud palju korda saata. «Vahepeal on toimunud ka majanduses sügav langus ja selle mõju on avaldunud kõikidele poliitikatele. Ei õnnestunud poliitikutel läbirääkimistes taastada mitmeid toetusi, mis majandusbuumi ajal olid heldelt välja jagatud. Üleüldse on 2000. aastate teise poole lastepoliitikat ilmestanud tugevalt toetustest loobumine ja nende kärpimine,» rääkis Toots.
«Nüüd räägitakse teenuste kvaliteedist, sest mida vähem raha, seda enam vajab kvaliteet kontrollimist. Poliitika on taas keskendunud lasteõigustele, mis haakub Reformierakonna liberaalse taustaga,» rääkis ta.
Lubaduste täitmisest: Eesti on saanud lasteombudsmani, suure tõenäosusega saame ka uue lastekaitseseaduse. «Kas ka ringiraha – on küsimärk, sest kogu viimase kümnendi jooksul on fiskaalne tervis olnud riigile olulisem kui laste tervis,» torkas Toots.
Pikalt lahendamata teemasid palju
Teisalt tunnustas ta erakondi selle eest, et lapsed on poliitikas päevakorral pidevalt ja neid ei kasutata ära vaid valimiste eel häälte püüdmiseks. Kuid saaks paremini.
«Üks, mis Eesti puhul selgelt silma paistab, on rõhuasetus laste ja perepoliitika lähendamisele. See võib riigi vabastada vastutusest – kui on perekond, las tema vastutab laste kasvamise ja kasvatamise eest,» kõhkles politoloog. «Kogu lapse elu temaatika allutatakse tööturu vajadustele, nagu praegu on näha ka sotsiaalministeeriumi dokumentidest, kus kõige tähtsam on töö- ja pereelu ühitamine. See pole tingimata halvasti, sest vaesus mõjub lastele halvasti, aga me peame silmad lahti hoidma, et liialt sellele ei keskenduks,» hoiatas Toots.
Toots polnud ka kindel, kas lastepoliitika kitsendamine ja vaid laste õigustele keskendumine on ikka õige ja jätkusuutlik tee.
Ta loetles mõningaid pakilisi ja pikalt lahendamata teemasid, mis peaksid lahenduse saama järgmises valitsemistsüklis – näiteks riiklik õppekava ja lastekaitseseadus.
Mõned teemad aga ei taha laheneda - näiteks alushariduse kättesaadavus ja kvaliteet, teiseks laste vaesus, mille osas Eesti ei paista ka Euroopa kontekstis hea välja. «Mõned teemad pole aga üldse tõusnud poliitika agendasse – noorte kuritegevus ja laste küberkäitumine. Neist räägivad juhtumite valguses vaid spetsialistid.»
Läbimurret pole
Toots tõdes, et läbimurret pole saavutatud, sest paradigma on muutumatu. «Minu meelest on puudu see, et see ei arvesta üldist valitsemise kultuuri laiemalt. Lastepoliitika ei lähe kaugemale sotsiaalministeeriumi seinte vahelt.»
Ta tõi olulisima näitena maksupoliitika: «Kuni me ei saa lahti sellest krambist, et me maksupoliitikat ei aruta, ei saa me muutusi lastepoliitikas,» leidis Toots. «Teine kramp on omavalitsuste ja keskvalitsuse vahekord – meil ei ole ikka veel haldusreformi, isegi mitte teadmist, kuidas tegema hakkame. Selle taga on ka üleminek alushariduse riiklikule rahastamisele, sest see on munitsipaalvõimude pädevuses,» tõi ta näiteks.
Koolist väljalangemise vähendamine on tema arvates selle taga, et pole ühendatud andmebaase, mistõttu ei ole põhjalikku infot selle kohta, kes on riskilapsed, töö nendega jääb pimesi mütsiga löömiseks.
Politoloog soovitas poliitikutele ambitsioonikalt põhivoolustada Eesti poliitika ealises plaanis. «See tähendab, et iga eelnõu seletuskiri hindab selle mõju laste ja ka eakate heaolule.» Tema sõnul asub Eesti alles siis tõsiselt täitma lastekaitse konventsiooni punkti, mis ütleb, et esikohale tuleb seada laste huvid.