Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Kultuur

:

Kirjanikuks Priit Pärna soovitusel

Katja Kettu, keda on nimetatud musta mure humoristiks, soovib Estonia uppumisest rääkiva romaaniga koputada ühiskonna südametunnistusele.



Musta rõivastatud ja pilkupüüdvate tätoveeringutega Katja Kettu (33) on armsa naeratusega õbluke naine. Tema hiljuti eesti keelde tõlgitud, Estonia huku mõju kirjeldav romaan pakub põnevust ja üllatavaid pöördeid kuni viimase leheküljeni. Samas on selles romaanis rohkem sügavust, kui ühest põnevusloost – mis siis, et tõsielul põhinevast – oodata võiks.

«Keevitaja» sünnis võib kaudselt süüdistada ka Priit Pärna. Rovaniemist pärit Katja Kettu tunnistab, et noorena Lapimaal elades nägi ta sealse kogukonna noorte probleeme – suurem osa neist olid töötud, siis tulid alkohol ja narkootikumid.

Kuid suurima tõuke Rova­nie­mist lahkumiseks sai Katja õhul, mil talle tuli «külla» naabrimees. Auto jahutusvedelikku joonud ja seda Katjalegi pakkunud – sest see ei tee pimedaks – mees lõhkus kirvega maha Katja perekonna korteri välisukse ning soovis, et neiu kaunistaks huulepulgaga tema nägu.

«See oli hetk, mil tundsin, et mina lähen,» tunnistab Katja Kettu. «Olin siis just keskkooli lõpetanud ning näinud Priit Pärna filmi «Eine murul» ning selle mõjul otsustasin minna Turu kunstiakadeemiasse animatsiooni õppima. Sisseastumis­eksamitel rääkisin oma loo ära, kui järsku tõusis üks mees püsti ja ütles: «Tere, mina olen Priit Pärn!» Võin öelda, et minu elupäästja on Priit Pärn.»

Kuid veel teiselgi korral on Priit Pärn Katja Kettu elu mõjutanud. «Kui Turus õppisin, ütles ta mulle, et olen hea režissöör, aga veel parem kirjutaja,» meenutab Katja. Mispeale Katja õppejõule peaaegu valetas, et tal on juba üks raamat valmis – tegelikult olid vaid katked. Kuid kuna Pärn soovis noore autori loominguga tutvuda, ei jäänudki neiul muud üle, kui midagi valmis kirjutada.

Pärn oli aga omakorda hea tuttav kirjanik Kari Hotakaineniga, kellele Katja käsikiri väga meeldis ning tema kaudu jõudiski see Soome suurimasse kirjastusse WSOY, kus nüüdseks on ilmunud kolm romaani – «Surujenkerääjä», «Hitsaaja» ja «Kätilö».

Kuigi Katja Kettut peeti Soome kirjandusringkondades vägagi tõenäoliseks kandidaadiks Soome olulisemale kirjanduspreemiale Finlandia preemiale, ei olnud tema nimi väljavalitute seas. Katja on nõus, et tema ära nimetamine oleks olnud raamatule ja ka talle tähis. «Aga samas see ei vähenda kirjutatud raamatu väärtust, tegelikult peame meeles pidama, et see on nende kolme inimese valik, kes valivad välja kuus nominenti. Ja võitja valib välja vaid üks inimene. Seda tuleb lihtsalt aktsepteerida.»

Eesti kirjandusest hindab Katja Kettu Mehis Heinsaare lugusid. «Need on Daniil Harmsi stiilis absurdsed lood. Aga eestlastest on mind veel mõjutanud Ülo Pikkov ja Kaspar Jancis.»

Katja Kettu, miks kirjutasid romaani Estonia uppumisest?

Mul oli juba kaua aega tunne, et tahan sellest kirjutada. Sest on kuidagi sümboolne, et see suur katastroof sattus aega, mil Soomes oli lama, mis on omamoodi nagu kogu ühiskonna uppumine.

Kuulsin lugu keevitajast, kes seoses lama’ga pidi pärast 30-aastast töötamist kursustel tõestama, et ta on professionaal. See oli talle väga alandav ning juhuski nii, et ta kukkus kursustel läbi. Nii juhtub ka minu romaani peategelase Niilaga. Ta on ootamatult olukorras, kust ta elu on tühi, seega on tal aega tegeleda oma minevikuga ning tal tuleb meelde, et tema oli see, kes keevitas Estonia visiiri. Ja sellest jubedast süütundest ta enam lahti ei saa.

Estonia uppumine on tema elu murdekoht. Loomulikult oli naeruväärne mõelda, et üks inimene võtab vastutuse Estonia uppumise eest. See polegi päriselt nii, tema süütunde taust on palju laiem – ta on kunagi Lapimaalt lahkunud, jätnud sinna naise ja lapsed. See taak hakkabki teda nüüd häirima.

Romaani olulisim märksõna ongi vastutus. Mil määral on vastutuse mitte võtmine tänases maailmas probleemiks?

Ühest küljest on kõik lubatud, paljud asjad on muutunud fiktiivseks ning enam ei võeta vastutust oma tegude eest. Elatakse «Big Brotheri» elu. Näiteks noored naised tahavad saada lihtsalt kuulsaks, vahendeid valimata.

Soovisin juhtida tähelepanu, et igal teol on tagajärg. Kõik minu romaani tegelased peavad tagajärgedega hakkama saama.

Kui palju oli Estonia teema valikus teadlikku soovi raamatu vastu huvi äratada?

Kartsin sellist tagasisidet, aga romaani kirjutades ma sellele ei mõelnud. Kirjanikuna ei saa sensatsiooni taga ajada või teiste inimeste tragöödiat ära kasutada. Lugeja paneks seda tähele.

Mina läksin teemasse süvitsi, lugesin pääsenute mälestusi, intervjueerisin neid. Elasin katastroofi väga sisse, mille tulemusena nägin kaks kuud unes luupainajaid.

Mäletad, millal sa Estonia katastroofist kuulsid?

Olin sõbra vanaema sünnipäeval ja esimene mõte oli, et see ei saa tõsi olla, et olen uudisest kuidagi valesti aru saanud. Laevale jäi perekonnatuttavaid. Ma tahtsingi romaanis näidata, et see puudutab kõiki, olenemata sellest, kas tuttavaid oli laeval või mitte.

«Keevitajas» on lisaks Estonia hukule ka teisi valusaid teemasid – abikaasade kaugenemine, üksikemadesse suhtumine, lap­laste ja sakslaste suhe. Kuidas ühiskond tõukab nende arvates eksinud eemale. «Keevitaja» on mitmetasandiline romaan, aga milline teema on sinule endale olulisim?

Soovin kritiseerida küünilisust ja külma suhtumist. Ning süütunne ja vastutamine. Inimene ja ka ühiskond peab vastutama oma tegude eest. Nõrku ja eksinuid ei tohiks hüljata. Unustatud on see, et rühm või grupp on sama tugev kui selle kõige nõrgem liige.

Eestis kindlasti hakatakse sind kõrvutama Sofi Oksaneniga. Mis teil tegelikult ühist on?

Viimasel ajal on tulnud juurde neid naiskirjanike, kes ei kirjuta ainult inimsuhetest ja köögiproosat. Nii minul kui ka Sofil on üsna laiad teemad, nagu paljudel meeskirjanikel. Teiseks kirjutame lähiajaloost, kolmandaks teeme palju taustatööd.

Mis sul praegu käsil on?

Oktoobris ilmus mu uusim romaan «Kätilö», mis räägib naisest ja lastest sõjas. Naiste ärakasutamisest. Sellest romaanist tuleb ka film, olen üks filmi stsenaristidest. Ja 8. märtsiks ilmub seksuaalsest ärakasutamisest rääkivate teaduslike artiklite ja lühijuttude kogumik.

Miks selline nii tõsine teema?

Tõuke sain isiklikust väga negatiivsest kogemusest. Kolm aastat tagasi läksin öösel keset Helsingit baarist koju ja kaks meest tulid suitsu küsima. Sel ajal kui neile suitsu pakkusin, tulid ligi nende sõbrad suurema autoga ja hakkasid mind vastu minu tahtmist sinna autosse tirima. Ma lõin jalaga, hammustasin, tegin mis iganes, et minema pääseda. Õnneks sain põgenema. Aga kui ma politseile sellest rääkisin, siis nad polnud selle looga tegelemisest üldse huvitatud. Hiljem selgus, et samal ajal oli selles piirkonnas mitu samasugust katset, neli vägistamist toimus ühe ja sama õhtu jooksul!

Arutasin seda sõpradega, me kõik arvasime, et oleme iseseisvad naised ja puutumatud. See oli meile seni olnud iseenesest mõistetav. Ja siis tekkis mõte panna kokku kogumik, kus poleks ainult vägistamisega seotud lood, vaid seal on juttu ka sellest, kuidas ühiskond ja meedia naist seksualiseerib ega võta teda tõsiselt. Ühe teemana käsitleme ka seda, et Põhjamaades pole selliste kuritegude karistused piisavalt suured.

Alguses oli sellele kogumikule raske kirjastajat leida, pidin WSOYd peaaegu ähvardama, et viin oma uue romaani mujale, kui nad seda kogumikku ei võta.

Ma ei saa jätta küsimata: sa oled pärit Rovaniemist, kas jõuluvana on olemas?

Liigub kuuldus, et paljude laste isa polegi nende pärisisa, vaid valge habemega mees. Loomulikult usun jõuluvana!

Kommentaar

Priit Pärn
animafilmi­lavastaja ja -õppejõud


Tuleb nii välja, et kolm korda olen ma Katja elu mõjutanud. Kõigepealt nägi ta minu filmi «Eine murul» ja otsustas tulla Turusse animatsiooni õppima. Siis, vist kolmandal kursusel, soovitasin tal koolist ära minna ja kirjanikuks hakata – ta kirjutas väga hästi. Ta ei teinud seda. Kolmas kord oli siis, kui ta andis mulle oma raamatu käsikirja lugeda ja mina, kasutades alatult korruptiivseid kanaleid, korraldasin selle, et see pandi Werner Söderströmi kirjastuse käsikirjade virnas teiste peale. Muide, aastas tuleb neid sinna ligemale 700.

Uus raamat

Katja Kettu

«Keevitaja»,

Koolibri, 2011,
220 lk  

tõlkija Kadri
Jaanits


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Päevakava
Viimased uudised
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
48h populaarsemad teemad
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Välisuudised
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
SOOV.EE
Juhtimine
Elukeskkond
Sünnipäevad

Palju õnne!

Andres Jõesaar

55

Andres Jõesaar

meediategelane

Urve Läänemets, 67

pedagoogikateadlane

Eerik Kergandberg, 61

õigusteadlane ja kohtunik

Kaja Tael, 54

suursaadik

Olavi Israel, 43

poliitikanõunik

Horoskoop
Tartu Postimees
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
Valga
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
Valuutakursid
USD
0,743 EUR
GBP
1,265 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,109 EUR
RUB
0,021 EUR
=
Kursid seisuga: 23.07.2014