Berliini Vaba Ülikooli professori Gerhard de Haani ennustuste kohaselt kaob umbes kolmekümne aasta perspektiivis kool tänapäevases mõttes ära: õpilased tulevad kokku algteadmiste omandamiseks ja ühiskonnas hakkama saamise õppimiseks. Õppima hakatakse aga interneti vahendusel ja eelkõige seda, mis inimest ennast rohkem huvitab. Usutles Alo Raun.
Te olete nii hariduse kui tuleviku ekspert. Mida te ennustate – milline näeb välja tuleviku kool?
Esmalt tuleks küsida, kas tulevikus on kool üldse alles. Ma pole selles nii kindel, eriti kui võtta seda sellisel kujul, nagu praegu koolidest mõeldakse. Selleks tuleks heita pilk aastasse 2040, sest iga kooliuuenduse jõudmine ideest teostuseni võtab keskmiselt nii kaua aega.
Võib ette kujutada, et selle aja jooksul ootab meid ees palju muutusi, eriti seoses meedia, kommunikatsiooni, teadmiste kvantiteedi ja ühiskonna ülesehitusega. Seega tuleb küsida, millist tüüpi õppimist me sellises tulevikus vajame. Ma arvan, et seal saavad olema teised õppimistüübid.
Enam ei õpita näiteks klassides – miks peaks 30 õpilast õppima samal ajal ja sama asja?
Kas siis inimesed hakkavad õppima rohkem internetis?
Jah, ma arvan küll. See on mugavam – sa saad õppida seda, millest huvitud, ja siis, kui sul on aega.
Sel juhul ei õpi ju lapsed üldse, sest neil pole kunagi õppimiseks aega.
Jah, see on probleem. Sellist õppimist nimetatakse isereguleerituks. Kui tulevikus on kool mingil kujul alles, siis saab see põhinema ideel, kuidas õpetada õpilased ise õppima. Ainete õpetamine pole tulevikukoolis enam oluline, küll aga õppimise õpetamine ja motiveerimine, eneseteadlikkuse ning enda võimete ja vajaduste arendamine. Noor peab olema näiteks motiveeritud õppima ka asju, millest ta nii väga ei huvitu.
Inimeste motiveerimine tundub olevat üldse üks keerukamaid õppeprotsessi osi. Kuid kuidas õnnestub see tulevikus, kui meil on veel parem internet ja veel mugavamad võimalused näiteks Facebookis käia ja arvutimänge mängida?
Osale õpilastest meeldib arvutimänge mängida, aga mitte kõigile. Mul ei ole head vastust, kuidas noori mängudelt õppimisele ümber suunata. Kuid minu mulje on, et tasapisi tekivad mängud, mis aitavad õppida.
Aga need pole siiski kõigile õpilastele. Probleem on selles, et mõned õpilased jäävad teistest maha, ei saa nii hästi hakkama või napib neil pere toetust. See grupp võib moodustada lausa kolmandiku õpilastest ning mul pole head valemit, kuidas seda probleemi lahendada.
Kas nende õpilaste jaoks, kes ei suuda uutele meetoditele üle minna, võiksid tavalised koolid alles jääda?
Jah. Võib-olla on tulevikus kool sellele grupile noortele, kes ei suuda omapäi õppida, kes vajavad rohkem abi ja traditsioonilisemaid klasse ja tunde. Me peame tegema vahet väga erinevate ühiskonnagruppide vahel.
Kui rääkida algklassidest, siis seal on väga oluline omandada algteadmised, nagu kirjaoskus ja lihtsam matemaatika, mida vajavad kõik. Kuidas aga on võimalik saavutada seda uues, vabatahtlikus süsteemis?
Öeldakse, et Saksamaal on 6–7-aastased õpilased enamiku sellest, mida nad teavad, omandanud teleka abil. Meil on näiteks saade «Sendung mit der Maus», kus väike hiir õpetab lapsi. Mõnest meie uuringust võib näha, et niisugustel saadetel on mõtet ja lapsed õpivad neist palju. Aga jah, üks kindel grupp lapsi õpib selle abil, teised seda saadet ei vaata. Nii jääb ka õpilasi, kes vajavad teist teed alusteadmiste omandamiseks.
Te ütlete, et juba praegu ei saa õpilased kogu olulist infot koolist. Kui suur see osatähtsus on?
Sellele on raske vastata. Me peame aru saama, milliseid kompetentse on meil üldse heaks eluks tulevikus vaja. Üks vastus võib olla, nagu OECD ütleb, et sa pead õppima käituma inimõiguste raames, olema demokraat ja suutma elada jätkusuutlikult. Need on põhiaspektid, mis igal inimesel maailmas peavad olemas olema. Nagu näha, ei ole mainitud siin bioloogiat, füüsikat, matemaatikat jne.
Need põhiasjad on seotud sotsiaalsete ja isiklike kompetentsidega. Neid on raske õppida internetis, need vajavad näost näkku suhtlust. Selleks on vaja uut tüüpi kooli või midagi sellesarnast.
Mida tuleks muuta tänapäeva koolis, et see oleks tulevikuks valmis?
Esiteks tuleb vähendada tundide arvu. Praegu on õppekava mahukas ja paljude ainetega koormatud. Peab küsima, kas kõikidele on vaja õpetada kõiki neid aineid. Me võiks vähendada kohustuslike ainete mahu ühele kolmandikule praegusest. Seda muidugi mitte esimesel kolmel õppeaastal, kus on vaja omandada elementaarsed teadmised ja oskused.
Kuid pärast seda peaks olema mahti muudeks asjadeks, näiteks sotsiaalseks pooleks, humanitaaraineteks jne. Juba 9–10-aastane õpilane on piisavalt pädev, et valida, millist ainet on tema huvidest lähtuvalt oluline õppida. Temast saab asjatundja kitsas valdkonnas.
Nii et inimesed kulutaksid tulevikus sama palju aega õppimiseks, aga lihtsalt teisel moel?
Jah, väga erineval moel.
Kuidas te saate olla kindel, et laps näiteks 10-aastasena teeb õiged valikud enda tuleviku suhtes? Nii noorena ei olda endast ja enda võimetest ju väga teadlikud. Kui ta teeb valesid valikuid või vahetab pidevalt erinevaid suundi, ei ole ta lõpuks milleski tugev.
Ma küsin vastu: kes saab kindlalt öelda, et teab, mis on lapsele vajalik? Kas ministeerium saab öelda, et see ja see on selle lapse jaoks vajalik ning kui ta seda kümme aastat õpib, siis see on ka oluline? Mitte keegi ei saa öelda, et tema otsus on õige.
Nagu näha, ei mäletata praegu väga paljusid asju, mida ollakse koolis õppinud – eriti aspekte matemaatikast, bioloogiast ja ajaloost. Kui läheme tööle, siis õpime palju ise tegutsedes. Mõnda koolis õpitud asja vajaksime ka oma tööks, aga enamiku sellest oleme unustanud.
Öeldakse, et mõne asja õppimine oli oluline mõistmaks midagi muud, kuid selline arusaam on ekslik. Kui sa õpid koolis ladina keelt, ei õpi sa tegelikult midagi saksa või mõne muu keele grammatika kohta. Mõni ütleb, et ladina keel tuleb kasuks matemaatikas, sest õpetab loogikat, kuid ei ole empiirilist uuringut, mis näitaks, et see väide tõele vastab.
Seevastu, kui sa õpid midagi, mis sind tõesti huvitab, siis sa mäletad seda ka kümme ja kakskümmend aastat hiljem. Ma ei näe probleemi, kui õpilased ütlevad, et tahavad õppida üht, aga mitte teist. See ei ole oht ühiskonnale. Pigem on risk see, kui keegi õpib koolis kümme aastat midagi, mida kunagi ei vaja ja mida ta nagunii hiljem ei mäleta. Me raiskame nii lihtsalt õpilaste aega.
Maailm muutub üha spetsialiseerunumaks ja inimesed peavad üha järjekindlamalt õppima, et muutuda lõpuks oma kitsa valdkonna eksperdiks. Eriti väikeriigis nagu Eesti peab sealjuures väärtustama iga inimest, meil pole luksust lasta kellelgi «raisku minna». Kuid mul jääb teie kirjeldatud süsteemist mulje, et seal on praegusest suurem risk, et inimesed lähevad n-ö raisku, liiguvad edasi-tagasi. See ei lähe aga lõpuks kokku ühiskonna ja tööandjate vajadustega.
Kes ütleb, mida ühiskond vajab – et kas vajame näiteks rohkem arhitekte või arste? Keegi ei suuda tegelikult ette näha, kuhu ühiskond areneb ning mida on vaja tulevikuühiskonnas näiteks tehnika-aladel. Saksamaal on olukord selline, kus kümne pensionile mineva inseneri asemele tuleb ülikoolidest ainult üheksa, Rootsis on olukord jälle vastupidine.
Aga eelkõige on see küsimus sellest, kuidas motiveerida 10–12-aastaseid õpilasi huvituma neist valdkondadest. Seda ei saa lahendada nii, et anname koolis rohkem füüsikat, kuid keegi ei huvitu sellest – nagu on olukord Saksamaal. Keegi ei taha seda õppida ja ei saa ka inseneriks.
Kuid kui sa muudad inseneriteaduse huvitavamaks, on rohkem sellest huvituvaid õpilasi. Ainult isemotiveerituna tahavad nad seda õppida ja olla tõesti eksperdid neis valdkondades.
Kas te ei karda, et niisuguse süsteemiga on meil tulevikus vähem arhitekte ja arste või ei ole nad nii hästi ettevalmistatud, kuna neil on olnud varem liiga palju vabadust?
Ma ei arva, et valikuvõimalus on probleemikoht. Näiteks Saksamaal on haridus mõnes osas väga reguleeritud. Kõik ei saa õppida arstiteadust, sest ülikoolis ei ole kõigile kohti, kuid sageli ei ole parim valik see, kui öelda, et arstiks saavad need, kes lõpetavad abituuriumi parimate hinnetega. Sest suur osa üliõpilastest on pärast paari esimest semestrit pettunud, sest peavad palju pähe tuupima ning meditsiini õppimine pole väga loov. See paneb nad oma kunagist otsust kahetsema.
Seega, kui Saksamaal ei ole piisavalt insenere, siis muutke selle õpe veidi huvitamaks, reklaamige seda koolis ning saate lahendada probleemi pigem niipidi.
Näiteks me tegeleme küsimusega, miks tüdrukuid ei huvita füüsika, mehaanika ja muu selline, ning näeme, et tüdrukud ütlevad inseneriteaduse kohta, et sel pole mingit seost eluga, see on «surmateadus».
Nad ütlevad, et ei huvitu surmast, vaid bioloogiast, meditsiinist ja loomadest. Nüüd peaksidki koolid ütlema, milleks on inseneriteadus hea, mida head see annab inimestele üle terve maailma. See saab olla üks võimalus muuta seda ainet tüdrukutele veidi huvitamaks.
Reis tulevikuhariduse konverentsile Prahasse, kus de Haan esines, sai teoks Goethe Instituudi toel.
Gerhard de Haan
• Õppis haridust, psühholoogiat ja sotsioloogiat Berliini Vabas Ülikoolis (Freie Universität Berlin, asub THESi ülikoolide tänavuses pingereas maailmas 151. kohal). Kirjutas oma doktoriväitekirja «loodusest ja haridusest» ning tegeles järeldoktorantuuris «aja» fenomeniga hariduses.
• Pärast külalisdoktorantuuri Neubrandenburgis on olnud 1991. aastast Berliini Vaba Ülikooli professor. 2011. aastast tuleviku-uuringute ja hariduse õppetooli juhataja.
• Tema teadustöö põhisuunad on futuroloogia, teadmusmajandus, innovatsioon ja jätkusuutlik areng.
• Teda huvitavad eriti kaks küsimust: kuidas peab ühiskond ennast positsioneerima tänapäeval, et kohanduda tuleviku vajaduste ja nõudmistega ning kuidas on futuroloogia või tuleviku uurimine võimalik.
• On olnud aktiivne haridusuuringutes üle 20 aasta ning on juhtinud hulka uurimusi ja arendusprojekte. Ta on ÜRO dekaadi «Haridus jätkusuutlikuks arenguks» (2005–2014) Saksamaa riikliku komitee juhataja, Saksamaa Keskkonnahariduse Seltsi esimees ning töötab mitmes riiklikus ja rahvusvahelises nõuandvas komitees.
• Gerhard de Haan esines esmaspäeval Prahas rahvusvahelisel konverentsil «Hariduse tulevik».