Järjekordne õnnetu lugu vanemliku hooleta laste saatusest Tartumaal, kus eralastekodus kasutasid kasuvanemad lastekasvatusmeetodina ka sulaselget piinamist, viitab riikliku tugi- ja järelevalvesüsteemi puudumisele.
Riigil ei jätku silmi vanemliku hooleta lastele
30. november 2011, 11:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmaspäeval laste piinamises süüdi mõistetud abikaasad Margot ja Maido Konks tunnistasid, et ei saanud väikest asenduskodu pidades suure hulga omade ja võõraste lastega hakkama ega leidnud ka väljastpoolt tuge. Põllumajandusliku kõrgharidusega abielupaar oli saanud kasuperedele mõeldud koolitusi ja teinud ka vabatahtlikku tööd lastega. Just nii nagu kehtiva korra järgi peab.
Üleeile ütles sotsiaalministeeriumi ainuke vanemliku hooleta laste eest riigi tasandil vastutav ametnik, hoolekandeosakonna nõuniku kohustäitja Kersti Puhm, et tuleval kevadel kavatsetakse koolitada 16 spetsialisti, kes hakkavad asenduskodude järele valvama. Praegu on see ülesanne maavalitsuste lastekaitsespetsialistide või sotsiaalnõunike kanda.
Teema on aga palju laiem ja puudutab ka hooldusperesid, kuhu vanemliku hooleta lapsed lisaks asenduskodudele satuvad. Ka Tartumaa pere oli sisuliselt pigem hoolduspere, kuigi vormiliselt eraasenduskodu.
«Sisulist kontrolli ei oska hooldusperede üle keegi teostada,» tõdes MTÜ Oma Pere juhatuse liige Sigrid Petoffer. See mittetulundusühing on algselt loodud toetama puudulikku riiklikku lapsendamissüsteemi, kuid tegeleb ka hooldusperede probleemidega.
«Sellist asja nagu Tartumaal ei oleks tohtinud juhtuda, aga hea, et see välja tuli! Samas ei saa ka kõiki hooldusperesid ja asenduskodude töötajaid kahtlustama hakata,» oli Petoffer veendunud.
Vallad astuvad ise jalga
Tallinna lastekodu juhataja Leena Masing märkis, et kuigi asenduskodude juhid on koondunud ühisesse mittetulundusühingusse ja riik on põhimõtteliselt öelnud, et asenduskodu peab olema võimalikult kodusarnane, ei ole nende juhid sugugi üksmeelel, kuidas asjad sisuliselt käima peaksid.
«Meil on riigi-, munitsipaal- ja eralastekodud. Tallinnas on munitsipaalasenduskodu ja meil on reeglid üsna selgelt paigas, aga kui laps satub näiteks eraasenduskodusse, kaovad otsad ära ja keegi ei tea täpselt, mis neist lastest saab,» tõdes Masing.
Tallinna lastekodu juhataja sõnul on niisuguste probleemide taga ka kohalike omavalitsuste kehv haldussuutlikkus.
«Igas vallas polegi ju lastekaitsetöötajat,» mainis Masing. «Kui valla sotsiaaltöötajal tuleb esimene juhtum, kui ta peab lapsele uue kodu leidma, ei tea ta, mida teha.»
Vaid 84 kohalikus omavalitsuses on eraldi lastekaitsetöötaja ja isegi igas maavalitsuses pole niisugust spetsialisti palgal.
«Lastekaitsesüsteem peab riiklikuks saama!» oli veendunud lastekodude sõpru ühendava MTÜ «Tere, sõber!» eestvedaja Jane Snaith. «Süsteemitus on põhjus, miks meil keerulised lood juhtuvad,» ütles ta ja tõi positiivse näitena naabri Läti. «Kui laps viiakse seal asenduskodusse, peab talle aasta jooksul uue pere leidma ja sellega tegeleb riik.»
Petoffer ütles, et Eestis on vanemliku hooleta laste elu korraldamisel võtmeroll küll kohalikul omavalitsusel, kuid samas jääb küsimus, kui palju panustavad omavalitsused neisse lastesse, kuivõrd hindavad peresid, kuhu lapsed hooldusele antakse.
Kaduperede usaldustelefon
Petofferi sõnul peab eeltöö enne hoolduspereks saamist olema eriti põhjalik. «PRIDE koolitus, mille tulevased kasuvanemad läbima peavad, on hea, aga sellest ei piisa,» oli ta veendunud.
«Spetsialist peab aitama perel eelnevalt hinnata oma võimalusi – sotsiaalseid, materiaalseid, emotsionaalseid, füüsilisi ja pedagoogilisi – ning siis alles saab otsustada, kas pere sobib kasupereks. Ja lõpuks, kui laps perre võetakse, ei pea pere üksi hakkama saama, vaid nii lastele kui ka kasuvanemaile peab pakkuma pidevalt asjatundlikku tuge,» lisas Petoffer.
MTÜ Oma Pere avas sel kevadel viies linnas nõustamiskeskuse ja tuleval aastal tahab sama mittetulundusühing luua kasuperede usaldustelefoni.
Tallinna lastekodu juhataja Masingu sõnul on eriti valus, kui laps antakse perre ja ta sealt varsti asenduskodusse tagasi tuleb. «Eelmisel aastal tulid meil kahest perest pisikesed ja toredad lapsed tagasi – ma ei tea, mille alusel otsustati, et need pered sobivad hooldusperedeks,» imestas ta.
Teise näitena tõi Masing PRIDE koolituse läbinud ja hoolduspereks sobivaks tunnistatud naise, kes kandideeris asenduskodu töötajaks. «Nägime, et ta ei sobi sellele tööle kuidagi, kuid ometi oli talle antud hinnang, et sobib kasuvanemaks,» märkis Tallinna lastekodu juht.
Asenduskodus lihtsam
Heategevuslikus korras vanemliku hooleta laste eest seisvad Petoffer ja Snaith on seda usku, et kõigile Eesti lastekodudes elavale ligi 1200 lapsele võiks leiduda kusagil oma kasupere.
MTÜga «Tere, sõber!» on liitunud 150 inimest, kellest osast võiks saada kasuvanemad, aga teekond neid vajavate lasteni on Eestis ühtse süsteemita. Kasuperede ja teiselt poolt neid peresid vajavatest lastest üleriigiliste registrite koostamisest räägitakse aastaid tulemuseta.
Tallinna lastekodu juhataja ei arva, et kõigile lastele on võimalik kasupere leida. «Kõik meie asenduskodu lapsed on katkise hingega ja vajavad psühholoogilist abi ning neist osa on nii keerulised, et neid on parem kasvatada asenduskodus,» ütles Masing.
Ta uskus siiski, et vähemalt pooled 190st Tallinna lastekodulapsest võiksid kasvada hooldusperes. Pisemad leiavadki enamasti juba turvakodust tee uude peresse. «Ei ole kunagi hilja ka teismelist aidata!» oli Snaith veendunud.