Venemaa Föderatsiooni välisministeeriumi 17. novembri kuupäeva kandvas dokumendis, mis esitab Venemaa versiooni ajaloosündmustest Suure Isamaasõja eelõhtul, õigustatakse Molotov-Ribbentropi pakti (MRP) alusel Nõukogude Liidu mõjusfääri sattunud territooriumide hõivamist, eitades täielikult muu hulgas Balti riikide okupeerimist.
NSVLi läänepiirile jäävate alade liitmist vaadeldakse natsi-Saksamaalt lähtunud üha suureneva sõjaohu kontekstis, 1939. aasta 23. augustil Saksa ja Nõukogude välisministrite Joachim von Ribbentropi ja Vjatšeslav Molotovi vahel sõlmitud pakti ja selle salajasi lisaprotokolle vaadeldakse kui bolševike ligi kahe aasta pikkust «ajavõitu» ja natside kallalatungi edasilükkamist, mille jooksul Nõukogude Liit sai ennast sõjaks paremini ette valmistada ja oma läänepiirile jäänud ohtlikud rünnakuplatsdarmid nagu Balti riigid ja Bessaraabia likvideerida, selgub välisministeeriumi ajaloo- ja dokumentatsiooniosakonna käsitlusest.
Balti riikide puhul mainitakse 1939. aastal sõlmitud vastastikkuse abistamise kokkuleppeid, kuid väidetakse, et Eesti, Läti ja Leedu jätkasid nõukogudevastase poliitika ajamist ning raskendasid konkreetsete lepingutest tulenevate üksikküsimuste lahendamist, mille näiteks tuuakse neisse riikidesse nõukogude garnisonide paigutamisega seotud raskusi.
Baltikumile heidetakse ette koostöö jätkamist natsi-Saksamaaga ning rõhutatakse, et siinsetele valitsustele tuletati meelde, et säärane tegevus rikub kahepoolseid leppeid Nõukogude Liiduga.
«Aga suurem osa Balti riikide elanikkonnast ei toetanud valitsevate gruppide poliitikat ning pärast juulis 1940 neis riikides toimunud parlamendivalimisi tulid seal võimule Nõukogude Liidule lojaalsed jõud,» väidab Venemaa välisministeerium. «Balti riikide kõrgeimad seadusandlikud kogud pöördusid NSVLi ülemnõukogu poole palvega võtta need riigid Nõukogude Liidu koosseisu ning augustis 1940 need palved ka rahuldati.»
NSVLi läänepiiri keskmiselt 300 kilomeetri võrra edasinihutamise kontekstis mainitakse ka Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene ühendamist nende liiduvabariikidega. Kahasse natsi-Saksamaaga toime pandud kallaletungi Poolale ning riigi okupeerimist ja jagamist ei mainita.
Samas tunnistab Venemaa välisministeerium, et MRP tegi Nõukogude Liidule poliitiliselt ja moraalselt kahju. Küll aga mainitakse, et pakt tekitas probleeme seniste liitlaste Saksamaa ja Jaapani suhetes ning võimaldas kokkuvõttes Nõukogude Liidul vältida hukatuslikku sõda kahel rindel.
Dokumendis antakse veel pikk ja vabas maailmas üldiselt aktsepteeritust kaunis erinev nägemus Venemaa välispoliitikast ja sündmustest 1939.-1941. aastal Balkanil, Türgis, Iraanis, Jaapanis, Skandinaavias, Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.
Suhetest USAga rääkivas lõigus tulevad veel kord jutuks ka Balti riigid: ameeriklastele heidetakse ette nõukogudevastaste meeleolude prevaleerimist välispoliitikas, mis väljendusid dokumendi järgi selles, et USAs säilisid olematute Balti riikide esindused ning et Nõukogude Liidu riigipangale ei antud välja justkui neile kuuluvaid kullavarusid.