Kes eelmisel nädalal Tallinna ülikooli Tuire Jankko doktoritöö kaitsmist kuulama tuli, sai näha meie akadeemilises maailmas enneolematut spektaaklit. Väikese hilinemisega saabus kaitsmisele TV3 võttegrupp Sirbi teadustoimetaja Marek Strandbergi juhtimisel.
Kusjuures reportaaž väitekirja kaitsmisest ilmus «Seitsmeste uudiste» pealoona veel enne, kui kaitsmine lõppeda jõudis – privileeg, mis muidu vast koalitsiooniläbirääkimistele reserveeritud, kirjutab Argo Kerb Õpetajate Lehes.
Kirjeldatu ei olnud esimene Jankko väitekirja saatnud kummaline seik. Kolm päeva varem, 18. novembril oli ajalehe Sirp teaduskülgedel ilmunud Marek Strandbergi sulest artikkel «Kraadilahjendus», mis sülgas töö suunas tuld ja tõrva. Artikli autori sõnul tegi töö erakordseks asjaolu, mil moel on «õnnestunud ekspertide arvates selle väitekirja puhul teaduslikkust vältida».
Ekspertidena esinesid artiklis kõrghariduse kvaliteedi agentuuri juht Heli Mattisen, kes väljendas arusaamatust, miks kaitstakse Eestis soomekeelset tööd, ning Tartu ülikooli psühholoogiaprofessor Jüri Allik. Viimane väitis, et töö pole teaduslik, sest enamik väiteid, „mis on töö olulisteks järeldusteks, on /- - -/ käsitletavad pigem ettekirjutustena».
Jüri Allik ütles Õpetajate Lehele, et oma hinnangus ei lähtunud ta ainult objektiivsetest-mõõdetavatest kriteeriumitest. Alliku sõnul on teadustööl distsipliinideülesed tunnused ning kui ta oli lugenud Jankko töö mõned osad läbi, tundus talle, et kirjutis neile ei vasta: pole selgelt öeldud, mis on probleem, mida leiti jne.
Heli Mattisen kommenteeris Õpetajate Lehele, et tema tööle sisulist hinnangut anda ei püüdnud ega soovinud, sest seda saab teha vaid ekspert. «Kriitikaga pole mõtet lahmida. Enne kaitsmist ja ilma viideteta vastava valdkonna ekspertide arvamusele pole asjakohane tööle ajalehes hinnangut anda,» leidis Mattisen. Ta oli pettunud viisi üle, kuidas uudistes tööd ja kaitsmist käsitleti. Kõige kummalisem oli tema arvates lõik, kus saatejuht jagas doktoritöödele hinnanguid.
Kaitsmisel viibinud ning kasvatusteaduste doktorinõukokku kuuluva Marika Veissoni selgitusel pole tema varem kohanud, et enne kaitsmist nõutaks välja retsensioone ning antaks tööle avalikke hinnanguid. Ka töö üks oponentidest Tiiu Kuurme oli rabatud, et enne kaitsmist ilmub hinnang, «millest ei jää muljet, et kriitik oleks töö läbi lugenud, ning kust ei leia ka erialaspetsialistide sõnavõtte».
Töö autor oli Soomest, väitekiri käsitles Soome hariduspoliitikat, mistõttu kaitsmist oli kuulamas austusväärne hulk põhjanaabreid – Marika Veissoni kinnitusel rohkem kui eestlasi. Seetõttu ei vasta asjaosaliste sõnul tõele spekulatsioon, et tööd kaitsti Eestis seetõttu, et Soomes poleks see läbi läinud. Mõlemad oponendid – Inger Kraav Tartu ning Tiiu Kuurme Tallinna ülikoolist – leidsid, nagu ka nende Soome kolleegid, et töö on igati kaitstav ning teaduskraadi väärt.
Kritiseerida saab kaitsmisel
Kas TV3 väidetel, et tööd poleks olnud võimalik Soomes kaitsta, on tõepõhi all? Helsingi ülikooli haridusteaduste emeriitprofessor Erkki A. Niskanen, kes on töö enda sõnul läbi lugenud ja viibis ka kaitsmisel, sõnas, et tema hindab kõnealust tööd kõrgelt, kuna seal käsitletud küsimused poliitika, väärtuste ja õppekava koostamise omavaheliste suhete kohta on aktuaalsed peale Soome ka paljudes teistes riikides. Ta rõhutas, et väitekirju hindavad siiski akadeemilised professionaalid. «Seda ei tehta ennetavalt ajaleheveergudel – kui keegi soovib midagi töö vastu öelda, on tal see võimalus kaitsmisel,» selgitas Niskanen.
Tööd juba enne kaitsmist kritiseerinud Marek Strandberg kohalviibinute väitel kaitsmisel sõna ei võtnud ning lahkus varakult. Kasvatusteaduste instituudi professori Marika Veissoni sõnul saabusid nii TV3 reporter kui ka Marek Strandberg kohale hilinemisega ning ajasid kogu aeg omavahel juttu. Kui oponent Inger Kraav oma sõnavõtu¬ga algust tegi, siis mehed lahkusid. Veisson arvas, et tõelise huvi korral oleks pidanud kogu kaitsmise ära kuulama.
Haridusfoorumi listis põhjendas Strandberg kaitsmise ajal vestlemist vajadusega reporterile soomekeelset teksti tõlkida.
Ka oponent Tiiu Kuurme oli meedia käitumisest häiritud. «TV3 lahkus koos Strandbergiga ning ilmus pärast kaitsmist uuesti välja, et intervjuud teha. Pidulik lõpetamine valati justkui solgiga üle. Küsiti väga provotseerivaid küsimusi: «Teadusringkondades ringlevad kuuldused kõlbmatust tööst...»»
Doktoritööd ka teleuudistes kritiseerinud Jüri Allik väidab aga, et tema on televisiooni kohaletulemisega rahul. «Väga hea, kui meedia tunneb huvi doktoritöö kaitsmiste vastu. Kaitsmine on avalik üritus, seda võib filmida… Oleksin tänulik, kui keegi tuleks ka meile filmima. Meil oli psühholoogia instituudis just 32. kaitsmine ja kahjuks pole selle aja jooksul meedia meid kunagi kohalviibimisega rõõmustanud.»
Doktoritöö oponent Tiiu Kuurme ütles, et töö ei olnud laitmatu. Väärtust kahandas esituse viis. Probleeme oli ülesehituse süsteemsuse, sõnarohkuse ja liigse keskendumisega detailidele. Kuid eemärkideni oli jõutud igati loogilisel moel ning Kuurme hinnangul on töö haridus- ja õppekavapoliitika mõistmiseks teadusmaailmale väärtuslik.
Kes mõõdab teaduslikkust?
Sirbis ilmunud artiklist jäi mulje, justkui oleks Tuire Jankko doktoritöö propageerinud kristlikke väärtusi. Tiiu Kuurme selgitusel puudutas töö kristlust nii palju, et analüüsis, kuidas ja kus on humanism ja kristlus, mis on pikka aega olnud Soome haridussüsteemi enesestmõistetavad alused, asendunud multikultuursusega. Kuurme selgitusel analüüsibki töö laias laastus haridusmõistete ja eesmärkide muutumist aja jooksul ning illustreerib, mis toimub haridusseadusandluses uusliberalistlikus maailmas.
Kas töö oli ebateaduslik? Mitte ükski haridusteadlane Eestist ega Soomest, Tartust ega Tallinnast – sealhulgas ka need, kes ei soovinud, et neid nimeliselt tsiteeritaks –, töö kohta midagi halba ei öelnud. Jääb vaid küsimus, kas ühe distsipliini teaduslikkuse kriteeriumid on kohaldatavad teistele valdkondadele.