Numbrid näitavad, et tervist mittetoetavat käitumist esineb rohkem maaelanike puhul, kuid linna- ja maaelanike tervelt elatud eluaastate vahe on kiiresti vähenenud, rääkis Eesti Demograafia Instituudi doktorant Kati Karelson.
Rahvastikuteadlane: tervist mittetoetavat käitumist esineb enam maaelanikel
2. detsember 2011, 20:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal linnaelaniku oodatav eluiga sünnimomendil 76,1 aastat, millest 56,8 möödub terviseprobleemideta, kuid maaelaniku puhul vastavalt 75,4 ja 54,7.
Karelson rääkis, et Eesti Terviseuuring 2006 andmeid vaadates hakkab silma, et maapiirkondade inimeste hulgas esineb sagedamini sellist käitumist, millel tervisele positiivset mõju ei ole. Regulaarselt on kümme või enam aastat suitsetanud maal elavatest meestest (vanuses 15-84 aastat) kokku pea 46% ja linnameestest 44%.
Kui vaadata igapäevasuitsejate poolt suitsetatud sigarettide koguseid, siis 20 või rohkem sigaretti päevas suitsetavad enam maaelanikud, nii mehed kui naised. Neid mehi, kes tarbivad alkoholi 1-2 korda nädalas on maaelanike hulgas nelja protsendipunkti võrra rohkem kui linnaelanike hulgas.
Ülekaaluliste osakaal moodustab maal elavate täiskasvanud meeste hulgas pea 58%. Linnas elavate meeste seas on ülekaalulisi vähem, kokku 52%. Naiste erinevus on veidi väiksem, kuid siiski on ülekaalulisi maanaiste seas rohkem (vastavalt 47,3% ja 45,8%).
«Seega, need numbrid näitavad, et tervist mittetoetavat käitumist esineb siiski rohkem maaelanike puhul,» kinnitas Karelson. «Ent siiski tuleb tähelepanu pöörata sellele, et vahe linna- ja maaelanike tervelt elatud eluaastate arvus on kiiresti vähenenud ning põhjus saab olla selles, et inimesed pööravad oma tervisele rohkem tähelepanu ning kohale on jõudnud erinevad sõnumid, mida tervist edendavad organisatsioonid aastate jooksul on levitanud.»
Statistikaameti andmetel on viimase viie aasta jooksul nii eestlaste kui ka mitte-eestlaste tervena elatud aeg pikenenud, vastavalt kuue ja ühe aasta võrra. 2010. aastal oli sünnimomendil eesti rahvusest mehel tervena elatav aeg 54,8 aastat ja naisel 59,5, mitte-eestlastel vastavalt 52,8 ja 55,4.
«Mu meelest on toimunud väga suur areng. Viimasel viiel aastal on tervelt elatud eluiga sünnil pikenenud igal aastal rohkem kui ühe aasta võrra,» lausus Karelson. Samas lisas ta, et andmerida on selleks liiga lühike, et prognoosida, mis on toimumas.
«Ent ometi näitavad tulemused, et maaelanike keskmine eeldatavalt tervelt elatud eluaastate arv sünnil on kasvanud 7 aasta võrra ja linnaelanikel vaid 3 aasta võrra,» lisas Karelson. «See tegelikult tähendab, et maasolijad liiguvad kiiremini eesolijatele järgi.»
«Kui võrrelda sama näitajat 65-69-aastaste puhul, ei ole viimaste aastate jooksul seal enam maa- ja linnarahvastiku vahelist erinevust,» rääkis ta. «Maa- ja linnarahvastiku tervelt elatud eluea pikkus on kindlasti ühtlustumas seda enam, et Eesti pole nii heterogeenne riik, kus maa- ja linnarahvastik teineteisest oluliselt erineks.»
Ta seletas, et meie heterogeensus ei tulene maa- ja linnarahvastiku erinevusest, vaid siin elavate rahvusrühmade erinevustest.
Karelson rõhutas, et tervisepiirangute vaba elu on tegelikult inimese enda teha ja enamik kroonilisi vaevusi on seotud inimese elustiiliga ja teadlikkusega, kuidas oma tervist hoida ja seeläbi nautida pikemat tervena elatud elu.
Näiteks oluline on, kuivõrd sisaldab elustiil tervist mittetoetavat käitumist nagu suitsetamine, alkoholi tarbimine, ülemääraselt rasvase toidu tarbimist või puu- ja juurviljade väikest osakaalu toidulaual.
Veel on Karelsoni sõnul tähis, milline on maa- ja linnarahvastiku terviseteadlikkuse tase, kui terviseteadlikult toitutakse, milline on üldine heaolu ja sissetulekute tase maal ja linnas, millist tööd inimene teeb ja mis mõju on sellel tema tervisele ja füüsiline aktiivsus – kas inimene on füüsiliselt aktiivne, kas piirkonnas on võimalik osaleda organiseeritud sporditegevustes, millised vaba aja veetmise võimalused üldse kohapeal on.
«Loomulikult on oluline ka arstiabi kättesaadavus, ent samavõrd oluline on ka võimalus ennetada terviseprobleemide tekkimist läbi tervist toetava käitumise,» lausus ta. «Ning küsimus, kas selleks on aega, teadmisi ja võimalusi.»