Täna ametist lahkuva kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneotsa viimane suur lahing on olnud poliitikute veenmine, et kaitseväelaste palku tuleb tõsta. Siiani on peale jäänud vastased.
Laaneots võitles sõdurite palga eest
5. detsember 2011, 00:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laaneots on just viimasel ajal teinud palju kaadritagust lobitööd poliitikute, riigikogulaste ja ministrite seas, et kaitseväelaste palku tõstetaks. Laaneotsal on kolm argumenti.
Esiteks: kui palgad ei tõuse, lahkuvad kaitseväelased töölt. Teiseks: palgakulud moodustavad kaitseväe üldkuludest ainult kolmandiku, samas kui paljudes teistes riikides – Laaneots armastab näiteks tuua Hollandit – on palgakulude osakaal umbes pool. Ja kolmandaks: raha palgatõusuks kaitseväel just nagu on – Eesti kaitsekulud kasvavad järgmisel aastal ju rohkem kui muud väljaminekud.
Ansip: leidke ise raha
Valitsuse, eelkõige peaminister Andrus Ansipi ja kaitseminister Mart Laari vastus on aga olnud «ei», järgmisel aastal kaitseväelaste palgad ei tõuse. Või täpsemalt, kui tahate palku tõsta, siis palun väga, aga tehke seda sisemiste ressursside arvelt.
Kaitseministeeriumis armastatakse tuua näide, et kevadel koondati sealset ametkonda ning tänu sellele sai augustis allesjäänute töötasu suurendada. Ja Ansip kinnitab: kaitsekulutused moodustavad kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Lisaraha palgatõusuks ei ole ette nähtud. Nii et kui üldse palgatõusust rääkida, siis alles 2013. aastal, mitte varem.
Laaneotsa argumendid pole ka mujal palju poolehoidu võitnud. Riigikogu riigikaitse komisjoni esimees Mati Raidma ütleb, et saab kindrali murest aru, aga nii tema kui ka komisjon jagavad pigem valitsuse vaadet.
Pole ka kuigi lihtne hinnata, kui tõsine probleem on kaitseväelaste töölt lahkumine. Pilt on kirjum kui lihtsalt äärmused «lähevad ära, sest palgad madalad» versus «pole häda midagi».
Sel kevadel kirjutati ajakirjanduses näiteks palju sellest, kuidas Eesti merevägi jookseb inimestest tühjaks, sest rahvusvahelised firmad värbavad Eesti mereväelasi piraadiküttideks Aafrika idarannikule. Kõlasid jutud lubatavatest palkadest, mis ületavad Eesti kaitseväelaste omi lausa viis-kuus korda.
Muru ei ole aga kunagi nii roheline, kui juttudes kõlab – sügise hakul hakkasid piraadikütid Eestisse naasma. Näiteks internetifoorumis militaar.net kirjeldab üks kasutaja olukorda Djiboutis: «Endised sõdurid ja jõustruktuuride esindajad lasevad juba jalga. Endalgi sama plaan. Raha ei maksta, lubadusi ei täideta, koju ei lasta... Nagu rumeenia lõbutüdruk USA getos.»
Kõnekad arvud
Samas ei saa mööda vaadata ka konkreetsetest arvudest. Tänavu on 11 kuuga kaitseväest lahkunud rohkem sõdureid, allohvitsere ja ohvitsere kui tavaliselt kahe aasta jooksul kokku.
Ainuüksi Scoutspataljonist on tänavu ära läinud 24 veeblit. Veebel on kogemustega sõdur, täieliku väljaõppe saanud allohvitser, samas palka saab ta Eesti kaitseväes umbes 650 eurot kätte.
Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Vahur Karus räägib, et lahkutakse ka mujalt, aga seal pole seis ehk nii kriitiline. Kui mujal saab mingid tegemised võib-olla ka edasi lükata, siis Scoutspataljon valmistab sõdureid ette Afganistani missioonideks ja see tähendab, et kindlal päeval peab kindel arv sõdureid teele asuma.
«Kui missioonieelse väljaõppe ajal mulle aga öeldakse, et kahju küll, pean ära minema, selle palgaga mu pere ära ei ela – mis ma siis teen?» küsib kolonelleitnant Karus. «Ma ei saa ju saata sõtta poolikuid üksusi. Nii ma siis kombineeringi, võtan kusagilt mujalt asemele, lõhun pidevalt oma üksusi, lühendan väljaõpet pataljonis.»