Vene natsionaalbolševikud, kes kirikus hardalt risti ette löövad. Neid võõrustamas mees, kes omal ajal heideti kommunistlikust parteist välja, sest ei suutnud end jumalakodadest eemale hoida ning sai sellele järgnenud aja jooksul preestriks.
Uinutav dokumentaaldraama Vene äärmusopositsionääridest
7. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd räägib sama tegelane ikoonide ja Jossif Stalini piltidega kaunistatud kambris, et Vladimir Putinis on liiga vähe Stalinit. Ja et 12. eluaastani õnnestus temalgi Stalini võimu nautida – hea elu oli, sest pederastid pandi vangi ja mõrtsukad poodi üles.
Preester ei saa ka jätta limonovlastele huumoriga mainimata, et nende iidol pidas usku ju vaid oopiumiks rahvale. Bolševikud kuulavad preestri juttu, too annab neile nõu mõõdukamalt, mitte nii kamikazelikult võidelda.
Hiljem arutavad limonovlased isekeskis, et vajavad ikkagi kirikumeest enda ridadesse – too innustaks rahvast nende risti kandma.
Üsna venivalt ja raskesti jälgitavate narratiividega kirjeldab noor filmitegija Aljona Polunina Venemaa opositsiooni lootusetut olukorda natsionaalbolševik Eduard Limonovi ja tema kaasvõitlejate elu kaudu. Kasutades rohkelt tüüpilisi Venemaaga seonduvaid motiive ja libisedes üsna kergelt üle poliitilistest taustadest, mis tõid Garri Kasparovi ja Mihhail Kasjanovi räigete limonovlastega ühe laua taha.
On mööda lumiseid maastikke sõitvad rongid; lipud ja äärmuslikud väljaütlemised; räme vangla ja matused; miilitsa eriüksused ja nende «sabade» eest mööda kitsukesi kangialuseid varjuvad võimuvastased; jumalateenistused ja kümned risti ette löömised; suvalise laiba pesemine ja kiriku koristamine; poliitkoosolek ruumis, mille sisekujundus oleks kui võetud otse raamatust «Lastele Leninist».
Vastupidiselt michaelmoore’ilikele poliitdokumentaalidele, kus autor häiriva jõulisusega oma vaadet peale surub ja selle nimel tõdegi väänab, jätab Polunina vaataja kuidagi ripakile ja segadusse.
Autori seisukoht on küll üldiselt aimatav, aga vaataja emotsioon uinutatakse ilmselt kuhugi rongirataste ragina ja üleüldise halluse vahele ära. Vene poliitilist konteksti arvestades on kõnekas, et filmi on tootnud kahasse Eesti ja Soome.
Uus dokfilm
«Revolutsioon, mida ei tulnud»
Režissöör Aljona Polunina
Kuukulgur Film ja Matila Röhr Productions (Soome) 2008
Esilinastus täna kell 18.45 Tallinnas Sõpruse kinos