Psühhiaatrite selts: Eestis pole seksuaalkurjategijate ravimiseks pädevat asutust

Foto: SCANPIX

Psühhiaatrite selts osutas seksuaalkurjategijaid puudutava seaduseelnõu koostamisel justiitsministeeriumi tähelepanu sellele, et Eestis ei ole praegu sellist tervishoiuasutust, mis suudaks seksuaalkurjategijaid kvaliteetselt ja järjepidevalt ravida.

Eesti Psühhiaatrite Seltsi president Andres Lehtmets märkis justiitsministrile saadetud arvamuses, et seksuaalkurjategijate ravi võimaluste sätestamine karistusseadustikus on oluline samm, kuid enne selle rakendamist tuleb lahendada kaks olulist probleemi.

Esiteks rõhutab ta, et Eesti tervishoiusüsteemis puudub võimekus selletüübilistele ravialustele kvaliteetse ja järjepideva ravi pakkumiseks. «Psühhiaatri pädevus ei taga kompetentsi seksuaalkurjategijate ravis ei meil ega mujal. Selleks peavad olema vastava väljaõppe saanud spetsialistid (arstid, meditsiiniõed, psühholoogid, sotsiaaltöötajad) ja nõuetele vastava töökorraldusega tervishoiuüksused,» selgitas Lehtmets.

«Arvestades ravialuste prognoositavat väikest hulka oleks mõistlik tegevus koondada ühte, tulevikus ehk maksimaalselt kahte kompetentsikeskusesse,» arvas ta.

Kindlasti ei ole aga tema hinnangul seksuaalkurjategijate ravi teenus, mis võiks toimida niinimetatu vabaturu reeglite kohaselt, nagu üldjoontes kogu tervishoiuteenuste turg Eestis toimib. «Ravi on oma korraldusliku külje poolest sarnane ambulatoorse sundraviga. Vajadus tagada pädev ja kvaliteetne ravi kaalub antud juhul üles võimalikud ebamugavused ravialusele, kes peab raviprotseduurideks sõitma konkreetsesse keskusesse.»

Ühe võimalusena pakkus selts ka seda, et ravi korraldaksid vanglate meditsiiniteenistuse spetsialistid: «See võimaldaks ära kasutada kompetentsi, mis on juba tekkinud selles organisatsioonis seksuaalkurjategijate ravis osas.»

Teine võimalus oleks luua koostöös sotsiaalministeeriumiga spetsiaalsed raviüksused, nn. kohtupsühhiaatria polikliinikud. «Need võiksid paikneda kas regionaalhaiglate või juba teatavat õiguspsühhiaatrilist rakenduslikku pädevust omava SA Viljandi Haigla juures,» soovitas Lehtmets psühhiaatrite seltsi nimel. «Selliste keskuste vastutusalas võiks lisaks seksuaalkurjategijate vangistusjärgsele ravile ka ambulatoorne sundravi, sõltlaste ravi asenduskaristusena jms.»

«On selge, et selliste keskuste loomine eeldab riigipoolset panust nii struktuuri välja arendamisel kui ka selle tegevuse finantseerimisel,» lisas ta.

Teise probleemina tõi Lehtmets välja seksuaalkurjategijate ravi jätkamise juhtudel, kui isikule on mõistetud pikem kui kaheaastane vanglakaristus. «Karistusseadustik võimaldab küll nende isikute ravi vanglas, kuid raskeid seksuaalkuritegusid toime pannud isikute puhul oleks retsidiivsuse ennetamiseks oluline ka võimalus ravi jätkamiseks peale vanglakaristuse kandmist. Eelnõu peaks selles osas pakkuma täiendavaid lahendusi,» arvas Lehtmets.

Eestis mõistetakse aastas seksuaalkuritegudes süüdi umbes 50-60 inimest. Põhjamaade kogemust arvestades võiks Eestis kompleksravi saada 3-10 isikut aastas. Praegu saab Eestis seksuaalkurjategijate retsidiivsuse vähendamiseks kohus käitumiskontrolli raames määrata süüdimõistetule kohustuse alluda ravile, nii vanglas kui kriminaalhoolduses viiakse läbi spetsiaalselt seksuaalkurjategijatele mõeldud rehabilitatsiooniprogrammi. Justiitsministeeriumi hinnangul peaks aga seksuaalkurjategijate kompleksraviravi olema tulevikus kättesaadav ka väljaspool karistussüsteemi.