Eestlased väärtustavad vabaabielu ja mammonat

Üksteise märkamine, nõrkade ja väetite abistamine on küll suured ja ilusad sõnad, kuid Tartu Ülikooli sotsiaallektor Andu Rämmer kirjutas juba kaks aastat tagasi, et vähemasti noored mõtlevad hoopis rohkem isiklikule kasule ning et kõigist väärtustest enim on vähenenud altruistlike tähtsus. Rämmeri sõnul puudutab see ka täiskasvanuid.

Igaüks on oma õnne sepp
«Nõukogude ajal oli altruism ja teistele inimestele kasulik olemine väga hinnatud – inimesed aitasid üksteist hädas. 90ndate algusest, mil ühiskonnas toimusid suured muutused, on inimesed hakanud joonduma selle järgi, et igaüks on oma õnne sepp,» räägib Rämmer.

Väärtusi puudutavaid uuringuid on tehtud üle kogu maailma. Sotsioloogi sõnul on üldlevinud USA väärtusteuurija Ronald F. Ingleharti seisukoht, et inimeste väärtusi kujundavad eelkõige elutingimused. Kui need paranevad, väheneb ka kõige ainelise tähtsustamine ning üha enam pööratakse tähelepanu vaimsetele väärtustele.

«Kui inimesed tunnevad ennast turvaliselt ega pea iga päev mõtlema sellele, et saaks korralikult süüa ja oleks katus pea kohal, hakkavad nad üha enam pühendama aega sõpradele ja huvialadele,» tähendab Rämmer.

«Nad ei raba enam mitmel töökohal või nädalavahetustel, vaid püüavad tegelda eneseväljenduslike hobide ja enesearendamisega, meeldiva ajaveetmisega. Ehk siis: ühiskondliku heaolu, jõukuse kasv soodustab toimetulekuväärtuste vähenemist.»

Sotsioloogi sõnul peetakse Eestit riigiks, kus inimeste kaugus võimust pole suur – võrreldes idanaabriga on eestimaalase distants presidendiga väike. «See tuleneb ajaloolisest taustast ja suhtest kirikuga, mis inimeste väärtushinnanguid kujundanud,» nendib Rämmer.

Kui protestantlikus kultuuris, kust meiegi tuleme, pole vahe talupoja ja kirikuõpetaja vahel kuigi suur, siis katoliku või õigeusu kiriku võimuvertikaal soodustab seda lõhet igati.

Euroopa on maailma kõige vähem religioosne maailmajagu ning eestlased paistavad uuringute valguses usuleigusega eriti silma. Rämmer toob näiteks kolme aasta taguse Euroopa väärtusuuringu, mis käsitles ka erinevate eluvaldkondade olulisust. Ilmnes, et religiooni tähtsustas vaid 24 protsenti eestimaalastest. See näitaja on teiste seas üks kõige madalamaid – töö oli oluline 85 protsendile ja perekond koguni 95 protsendile küsitletuist.

«Ometi mõtlevad meiegi inimesed jõulude ajal kindlasti rohkem sellele, kuidas teisi aidata. Samuti on hakatud aktiivsemalt osalema vabatahtlikes organisatsioonides, mis aitavad teiste heaks panustada. Annetatakse rohkem,» teab Rämmer.

Vabaabielu – tähtis sisu, mitte vorm
Kui aga jumalat usuvad väga vähesed eestlased, siis millesse me usume? «Materiaalne pool oli meie inimestele väga oluline ja muutub üha olulisemaks,» rõhutab teadlane. 1990ndail seletas meeletut töörabamist ja rahateenimise tähtsust tõsiasi, et vaatamata nigelale palgale sai hakata soetama kaupu, mida seni vaid Soome televisiooni vahendusel näha võis.

«Huvialadega tegelemist ei saa väga paljud inimesed majandussurutise tingimustes endale seni lubada,» põhjendab Rämmer, miks pole selles vallas põhjapanevaid muutusi toimunud.

Muutumises on hoopis abielu kui institutsioon, mistõttu Rämmeri meelest oleks täpsem kõnelda erinevatest kooseluvormidest. Aja jooksul on suundumus ametlikult abielu registreerida aina kahanenud. Samas, kui veel 1990ndail leiti, et lapse kasvatamine on rohkem naise asi, siis nüüd peetakse seda naise ja mehe ühiseks mureks, ehkki trend vabaabielus elada süveneb.

Siin pole aga tegu moraalse laostumisega. «Sest kui ametlikus abielus olemine justkui tagaks abielupooltele teatud kindlustatuse, siis nooremad inimesed leiavad, et tähtis pole asja formaalne, vaid sisuline pool. Inimesed tähtsustavad suhet, teineteisest hoolimist, nad on ühiste eesmärkide eest väljas. See on tegelikult aja märk, mida võib täheldada mitte ainult meil, vaid Euroopas laiemalt.»

Mehed oma soorollis kinni
Kokkuvõtteks nendib Rämmer, et kuigi ainelised väärtused on vaimsetega võrreldes eestlastele tunduvalt olulisemad, muutuvad üha olulisemaks ka eneseväljenduslikud väärtused. «Aga need ei ole veel tasakaalus. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et materiaalsete väärtuste tähtsustamine pole omane ainult Eestile, vaid ka teistele postsotsialistlikele maadele.

Inimesed tahavad n-ö järje peale saada, ja aeg, mis kulutatud sõpradele ja vabale ajale, on lääne elanikega võrreldes palju napim. Eestlased, eriti mehed, pühendavad ennast liialt tööle, sest nad on tugevalt kinni traditsioonilises soorollis, arvates, et mees peab olema edukas, teenima palju raha. Paraku kipub see tulema millegi arvelt, ning selleks on tervis,» sõnab Rämmer.

Milliste väärtuste suunas on meil aga enim arenguruumi? Rämmer kinnitab, et selleks on usaldus inimeste vastu, kellega me varem kokku puutunud pole. «Meil endal on vaja, et oleksime üksteise vastu sõbralikumad. Eriti tähtis on see aga jõulude eel.»