Värskelt vastu võetud riigieelarves on olulisi valdkondi, mille üle ei peetud mingit avalikku debatti. Üks selliseid, mille puudumisel ähvardaks elu päris otseses mõttes seisma jääda, on ühistranspordi toetused, kirjutab Sulev Valner.
Graafik: ühistransport neelab riigieelarvest üha rohkem raha
12. detsember 2011, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selleks et tädi Maali saaks sõita bussiga maale – ikka päris koju, mitte vaid lähimasse maakonnakeskusse –, ei piisa ainult bussipileti ostmisest.
Et kohalike liinide bussid üldse sõidaksid, on vaja ka riiklikku toetust ehk dotatsiooni, mis mõnel pool katab piletihinnast poole, mõnes maakonnas isegi 70 protsenti.
Sama kehtib Eesti-sisese rongi- ja praamiliikluse ning riigi poolt saartele tellitavate lennureiside kohta. Ehkki meil on parempoolne valitsus, ei ole katsetatud põhimõtet, et riigisisesel liikumisel peaks igaüks ise hakkama saama.
Pigem vastupidi, ühistranspordi dotatsioonid ei vähenenud märgatavalt masuaegsete kärbete käigus ning tuleva aasta riigieelarves isegi kasvavad pisut. Nende kogusummaks on ligi 60 miljonit eurot ehk vanas vääringus ligi miljard Eesti krooni.
Riigieelarve seletuskiri räägib ambitsioonikast eesmärgist tõsta 2015. aastaks ühistranspordi kasutajate osakaal üleriigiliselt 30 protsendini elanikest – see oleks päris märgatav tõus võrreldes praeguse 24 protsendiga. Siit võiks teha järelduse, et riigisisest ühistransporti doteeritakse ka edaspidi vähemalt samas, kui mitte suuremas mahus.