Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Eesti uudised

:

Maaomavalitsuste Liit: me ei pea gümnaasiumide riigistamist otstarbekaks

Eesti Maaomavalitsuste Liidu nõunik Märt Molli hinnangul on gümnaasiumihariduse riigistamise idee tagamaaks see, et riik soovib otsustada gümnaasiumide paiknemise üle hästi lihtsalt ja sulgeda võimalikult kiiresti osa nendest, kusjuures igasugust elanike, õpilaste või vanemate arvamust küsimata ja arvestamata.

Alustama peaks põhjustest.

See et elanikud koonduvad suurematesse keskustesse ja suurtesse linnadesse on seotud mitme põhjusega.

90. aastate alul, kui alustati erinevate reformide, põllumajandus-, omandi- ja maareformiga, mis vähendasid töökohti, eriti maapiirkondades ja ka suurtest keskustest kaugemal, ei võtnud keskvalitsus ja riigikogu midagi ette, et säilitada asustus riigis laiemalt.

Ei peetud vajalikuks abistada ümberstruktureerimist maapiirkondades, ei toetatud alternatiivsete töökohtade tekkimist sellistes kohtades. Ka omavalitsustelt võeti 1993. aastal kohustus tegelda ettevõtlusega, seda arendada ja toetada.

Omavalitsused seoti lahti ettevõtlusest ka sellega, et ettevõtte tuludest ei laekunud enam midagi omavalitsustele. Täna tegelevad ettevõtlusega vaid need omavalitsused, kellel on rohkem vahendeid ja sedagi teiste ülesannete või teenuste arvel.

Kuna reformide mõju vähendamiseta töökohad kadusid, otsisid töökoha kaotanud elanikud uusi võimalusi ja leidsid need uutes kasvupiirkondades, mis oma asukoha, riigist väljapääsude, infrastruktuuri olemi poolest, olid atraktiivsed ettevõtluse arenguks. Seega suurenes migratsioon linnalistesse ja tööstuspiirkondadesse.

Uus nn regionaalpoliitika võeti kasutusele alles 2000-te aastate alguses. Selle toime oli ja on aga vähemõjus, sest midagi ei ole ette võetud ettevõtluse pidurdamiseks suurtes linnades ja nende lähivaldades.

Nagu kõik teavad, on selline poliitika kaasa toonud omakorda probleemid suurlinnades ja nende lähivaldades infrastruktuuri aeglasema arengu tõttu, eriti tingimustes, kus kohalike omavalitsuste tuludes puuduvad vahendid kapitalikuludeks, teehoiuks, õpilastranspordiks ja paljudeks muudeks ülesanneteks, mis on neile pandud alates 1996. aastast seadustega ja mille täitmiseks ei ole vahendeid kavandatud.

Lisaks sellele toimub migratsioon ka kõigil teistel põhjustel nagu kogu muus maailmas, kus inimene otsib paremaid ligipääsuvõimalusi erinevatele teenustele, mida suurtes kasvukeskustes on lihtsam arendada. Suurt osa kultuuri, spordi- ja vaba aja teenustest osutavad seal hoopis erastruktuurid ja omavalitsusel puudub vajadus neid ise korraldada, seega on ka võimalused muude teenuste osutamiseks suuremad.

Tänu nendele ja ka muudele, aga väiksema mõjuga põhjustele on maapiirkondades elanikkond vähenenud ja väheneb edasi, sellega koos loomulikult ka laste arv. See omakorda on kaasa toonud probleemid hariduse andmisel, sest majanduslikult ei ole omavalitsustel oma väikese tulubaasi juures vajalikus mahus võimalik haridusvaldkonnale peale maksta, et kõigis piirkondades oleks võimalik üleval pidada kõiki koolitüüpe ja arendada neid selliseks et lastel oleks seal hea õppida ja ennast arendada.

Meie poliitikute ja riigiametnike nägemuses on esimene eelistus kõigis valdkondades majanduslik efektiivsus ja toimetulek. Sellest tulenevalt otsitakse vaid majandusliku efektiivsuse tõstmise võimalusi, sealhulgas kulude kokkuhoidu. Sellele on nüüd üles ehitatud ka erinevate valdkondade poliitikad.

Nagu praeguse hariduspoliitika suundadest selgub, peab keskvalitsus otstarbekaks vähendada võimalust omandada keskharidust ja soovib suunata lapsi tunduvalt rohkem ametikoolidesse. Ühest küljest on see kooskõlas muu maailma praktikaga, kus suures osas riikides on tõesti kesk-  ja kutseharidusse õppima asujate suhe lähemal 40/60.

Samas peame aga nentima, et nendes riikides esitavad ettevõtjad või nende liidud riigile oma vajaduse ametite lõikes pikaks perioodiks ja vastavalt sellele korraldatakse riigis ka kutseõpe. Meie ettevõtjad aga seda ei suuda, kõige enam vaid paari aasta kohta.

Selle alusel aga ei ole võimalik korraldada vajalikku ametiõpet. Sellest tulenevalt ongi kujunenud olukord, kus meil on ühest küljest olemas tööjõupuudus ja samal ajal toodame ametikoolides töölisi, kes kooli lõpetades täiendavad töötute ridasid.

Ka gümnaasiumilõpetajate hulgas on suur protsent neid, kes liiguvad otse töötute hulka. Seega siin on vaja leida lahendus, kuidas hariduspoliitikaga suunata lapsi omandama just vajalikku haridust või vajalikku eriala.

Praeguste arengute juures ei ole meie kindlad, et ministeeriumi kavandatavad muudatused koolivõrgu ja eriti gümnaasiumihariduse osas on kõige ratsionaalsemad ja otstarbekamad.  Selliste muudatustega me laiendame migratsiooni ja sunnime veelgi suuremat osa lapsi suunduma suurte keskuste koolidesse. Suund on ju maagümnaasiumide sulgemisele ja linnade gümnaasiumide kvaliteedi arendamisele.

Õpilaskodude loomine keskustes, kus saavad olema gümnaasiumid ja kohtade suurendamine olemasolevates, ei võta ära migratsiooni suurenemist, võib olla vaid veidi vähendab. Peale selle on laste elamine eraldi vanematest kallis ja sisaldab suurt riski turvalisusele ja laste sattumiseks ebasoovitavate ahvatluste küüsi.

Ministeeriumi  poliitikast võib tõesti aru saada nii nagu haridusvõrgu korrastamisel oleks mitu valikut. Meile on neid tutvustatud kuid samas me ei tea  aga nendest peamist.

Kord tundub selleks olevat gümnaasiumide riigistamine, kuid poolik riigistamine, sest praegu loodavate riigigümnaasiumide puhul jääb neid rahastama ikka omavalitsus. Ta kaotab omandi, kooli juhtimise ja arendamise õiguse ja jätab omale vaid rahastamise kohustuse. Sellega meie ei ole nõus. Me ei pea üldse otstarbekaks gümnaasiumide riigistamist. Kui aga seda kavatsetakse teha, siis ainult tõeliste riigigümnaasiumidena, see tähendab kõik kulud katab riik ise.

Teise või õigemini esimese variandi osavariandina on räägitud osa gümnaasiumide integreerimisest tänaste kutseõppekeskustega. Kuna neid on aga vaid mõnikümmend ja osade puhul nendest ei saa kuidagi rääkida ühendamisest gümnaasiumiga muudel põhjustel (asukoht), siis selline ühendamine üksi ei anna mingit kokkuhoidu ega gümnaasiumide arvu suurt vähendamist, ei julge väita ka kvaliteedi kasvu osas. Võib olla selle tulemusena rohkem lapsi jätkab siis kutseõppes.

Sel juhul laste huvides, et neil säiliks võimalus edasi õppida ja omandada ka kõrgharidus omale meeldival erialal, peaks kutseõppeasutustes siis veel suuremas mahus ja rohkematel erialadel olema võimalus koos erialaga omandada ka keskharidus. Sellist suunda aga ei loe kusagilt välja.

Ideel, riigistada gümnaasiumiharidus, on meie arvates põhieesmärgiks hoopis ministeeriumi soov  otsustada gümnaasiumide paiknemise üle hästi lihtsalt ja sulgeda võimalikult kiiresti osa nendest, kusjuures igasugust elanike, õpilaste vanemate arvamust küsimata ja neid arvestamata.

Praeguse õigusliku korralduse juures, kus gümnaasiumid on omavalitsuse halduses ja nende paiknemise ning avamise üle otsustavad omavalitsused, on gümnaasiumide sulgemine hoopis keerukam. Sest kohaliku demokraatia olemasolu korral on vaja arvestada elanike soovide ja huvidega.

Sellepärast tundub praegu olevat ministeeriumi kolmas suund omavalitsustega kokku leppimises, et nad ise vähendaksid gümnaasiumide arvu. Selle tarvis kavandatakse ministri ja ametnike kohtumisi kõigis maakondades, et juba omavalitsusliitudes saavutada kokkulepe gümnaasiumide vähendamiseks ja nende paiknemises.

Selle tulemuse saavutamiseks soovib ministeerium aga kasutada just majanduslikku sundi, mis tuli välja eelarveläbirääkimiste hariduse töörühma 2011.12.14 koosolekul.

Seal esitleti ettepanekuid, alustada 2012 aasast haridustoetuse arvestuslikku kajastamist põhikooli ja gümnaasiumi osas eraldi. Hiljem ka vastava tagasiside saamist läbi saldoandmike, et oleks olemas konkreetne info kulude kohta eraldi koolitüüpide osas.

Täna seda otseselt pole, kuigi vajadus selle järele mingis osas on kindlasti vajalik. Selline muudatus vajab aga eelnevalt raamatupidamisprogrammide kohandamist ning eeldab raamatupidajate koormuse suurendamist.

Teiseks tehti ettepanek alates 2012 septembrist mitte planeerida haridustoetust koolide gümnaasiumiosale, kui seal õpib vähem kui 75 õpilast. See tähendaks, et paljud gümnaasiumid tuleks sulgeda juba 2012 septembrist, sest omavalitsuste praeguste tulude juures pole võimalik gümnaasiumi vaid oma vahenditest üleval pidada.

Rahandus- ja haridus- ja teadusministeeriumide arvestuste kohaselt piisaks riigi haridustoetusest gümnaasiumi ülalpidamiseks kui gümnaasiumiklassis õpiks keskmiselt 28 õpilast. See aga ei tooks kaasa gümnaasiumide arvu kolmekordset vähenemist nagu soovitab haridus- ja teadusminister. Seega on veel põhjusi, miks minister soovib gümnaasiumide arvu nii drastiliselt vähendada.

Veel tehti ettepanekuid puuetega laste kulude ja koolitoidu arvestuse ja jaotuse osas ning haridustoetuse reservi jaotuse muutmiseks. Need ettepanekud olid loogilised ja nähtavasti on võimalik neid toetada. Omavalitsusliidud ei saanud siiski kõiki neid esitatud ettepanekuid toetada, sest meil on vaja ka omavalitsustega konsulteerida.

Esimesi ettepanekuid, mis tekitaks majandusliku surve gümnaasiumide sulgemiseks, me sellisena ei saa toetada. See tähendaks juba aasta alul maapiirkondades otsuste vastuvõtmist gümnaasiumide sulgemiseks ja viiks septembris suure osa pedagoogide vallandamiseni, kusjuures haridusministeeriumil puudub nägemus, kuidas kasutada vabanevaid pedagooge, kuidas neid ümber õpetada või muul viisil abistada töökohtade leidmisel.

Samas ei ole veel otsustatud, kuidas ja kuhu saavad suletud gümnaasiumide õpilased edasi õppima minna, kuna õpilaskodusid paljudes kohtades pole või olemasolevates pole piisavalt kohti, õpilastranspordiks vahendeid ei kavandata. Sellised muudatused tooks kaasa kaose ja osa gümnaasiumiõpilaste poolt gümnaasiumi pooleli jätmise.

Omavalitsusliidud ei saa praegusi muudatusi haridusasutuste võrgus ja selleks kavandatavaid tegevusi mitte ainult heaks kiita ja kooskõlastada vaid on kategooriliselt vastu, sest see toob kaasa katastroofi.

Üheks ettepanekuks, kuidas alustada nii riigi kui omavalitsusliku halduse ja ka haridusvaldkonna ümberkorraldusi, võiks olla omavalitsuste ja nende liitude ülesannete korrastamine. See ei vii küll nii kiirete muudatusteni, kuid on tunduvalt loogilisem regionaalministri kavandatust.

Maakonnaplaneering ja teemaplaneeringud ning omavalitsuste üldplaneeringute koostamine peaks olema üle antud maakondlikele omavalitsusliitudele koos planeeringute ja omavalitsusliitude õigusliku staatuse muutmisega.

Teemaplaneering valdkonna  infrastruktuuri osas peaks ka muutuma omavalitsustele kohustuslikuks. Keskvalitsusel peaks erinevate valdkondade poliitikate raames olema võimalus seadusega määrata kindlad piirarvud, näiteks gümnaasiumide avamiseks. 

Siis peaksid omavalitsused kohustuslikult koostöös kindlaks määrama, kus gümnaasiumid maakonnas paiknevad ning kuidas gümnaasiumihariduse andmine toimub. Nad ei peaks ja ei saaks sellest kõrvale jääda ning peaksid vastu võtma iseendale kohustusliku otsuse.

Sealjuures saaks gümnaasium olla mitme kõrvutiasuva omavalitsuse ühisomandis ja hariduse andmist korraldaks ühisasutus, kusjuures vastutus ja rahastamine jääks kõigile omavalitsustele alles ning nad viiksid seda ellu asutuse nõukogus otsuseid tehes.

Sellist mudelit saaks kasutada mitmetes valdkondades, kus vaid ühel omavalitsusel pole otstarbekas üksinda ülesannet täita või teenust osutada. Omavalitsusliidud on selliseid ettepanekuid ammu teinud, viidates ka valdkondadele, kus see võiks esmajärjekorras olla rakendatud.

Sellise korralduse puhul poleks vaja kõiki väikesi omavalitsusi liita või nad ei peaks ühinema, elanikel jääks alles võimalus ise otsustada oma piirkonna toimimise ja arengu üle, ning säiliks nii piirkonna identiteet kui areneksid traditsioonid, mis aitavad kogukonda koos hoida. Suureneks administratiivne võimekus ja saavutaksime mahu ja mastaabiefekti, et omavalitsuste toimetulekut arendada.

Loomulikult ei tähenda see seda, et omavalitsuste rahastamise süsteemi ei tuleks täiendada ning omavalitsuste tulusid tõsta. Seda on vaja teha ka regionaalministri kavandatava reformi korral, sest vastasel juhul me saame reformiga suured ja vaesed omavalitsused, kelle võimekus eriti ei tõuse, vähendame vaid vaeste omavalitsuste arvu ja võimalusi juurde ei loo.

Ministri kava anda omavalitsustele erinevad ülesanded või lubada ühel omavalitsusel delegeerida teisele oma ülesandeid, ei pea me samuti võimalikuks.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Telli Postimees endale koju
Kuuluta Postimehe paberlehes
Päevakava
Viimased uudised
Tervis
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
48h populaarsemad teemad
Maailm
Tarbija24
Arvamus
VIIMASED GALERIID
Postimees +
SOOV.EE
Juhtimine
Elukeskkond
Sünnipäevad

Palju õnne!

Siiri Sisask

46

Siiri Sisask

laulja

Aarne Üksküla, 77

näitleja

Tiia-Ingrid Kriisa, 73

näitleja

Mart Siimann, 68

poliitik

Vahur Glaase, 54

jurist ja poliitik

Andre Pärn, 37

korvpallur

Horoskoop
Tartu Postimees
60 PLUSS
Pärnu
Viljandi
Rakvere
Paide
Valga
Top lood
Top kommentaarid
Arhiiv
Pilt.postimees.ee viimati lisatud
kasutaja raul1972 galeriist
Valuutakursid
USD
0,778 EUR
GBP
1,271 EUR
LTL
0,29 EUR
SEK
0,109 EUR
RUB
0,02 EUR
=
Kursid seisuga: 19.09.2014