Raamatud, mida peaks lugema

Mart Juur
Postimees

Tiit Tarlap «Tuleriitade öö». Poleks nagu üldse eestlase kirjutatud raamat. Hämmastav segu spagetivesternist ja Dan Browni stiilis põnevikust. Kõige kummalisem, ootamatum ja põnevam teos, mis eelmisel aastal kätte sattus.

Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja timuka tütar». Hargla tuntud headuses, võiks öelda.
Rein Veidemann «101 Eesti kirjandusteost». Professor Veidemann rokib eesti kirjanduse tüvitekstidega.

Mihkel Aitsam «1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis». Asjalik sissevaade ühte Eesti ajaloo pöördemomenti. Eraldi tuleks kiita fototoimetajat, raamat sisaldab rikkalikku ja unikaalset pildimaterjali.

Peeter Oja «Peeter Oja elulugu 17 x 4». Võtab vaimukalt kokku elulooraamatute uputuse. Samas siiski palju rohkem kui lihtsalt paroodia. Suveräänne kirjandusteos, julgeks arvata.

Pilvi Blankin Salmin «Kadunud maailm. Keila-Joa: unustatud ja unustamatu». Vaimustav raamat Keila-Joa pöörasest ajaloost. Ka üks aasta suuri üllatusi.

Lisaks veel mõned olulised tõlkeraamatud: Berndt Jangefeldt «Mäng elu peale. Majakovski ja tema lähikond», Andrew Roberts «Sõjatorm», Jake Page «Suure Vaimu rüpes. Ameerika indiaanlaste ajalugu», Leonid Mletšin «Brežnev», Gordon F. Sander «Lahing Soome pärast», Roy Jenkins «Churchill».

Valner Valme
Postimees

Mihhail Bulgakov «Saatanlik lugu. Koera süda». Mees, kes miksib absurdi ja realismi nii, et see ajas halvas mõttes juhtme kokku nii tema kaasaegsetel võimudel kui keerab heas mõttes vinte peale ka iga maailma kandi igal järgmisel põlvkonnal.

William Burroughs «Alasti lõunasöök». Ilmselt 20. sajandi haigemaid romaane, aga see ei tähenda, et poleks meisterlik. Perverssused, jamps ja narkomaania, esitatud muidugi targalt, kohati naljakalt ja tohutu üldistusvõimega.

Kazuo Ishiguro «Nokturnid». Jaapani meistri distsipliinideülestes novellides (need tunduvad olevat sama palju maalikunst, film ja muusika kui ilukirjandus) on skaala otstes inimolemise ülim traagika ja koomika ning need jooned segunevad.

Olle Lauli «Kodutus». Pseudonüümi all tegutseva eesti kirjaniku teine romaan on valus, liigutav ja soe, kuigi meie rööpast välja loksunud «ultramoodne» aeg pannakse röntgeni alla.

George Lakoff, Mark Johnson «Metafoorid, mille järgi me elame». Kaks USA teadlast, kognitiivne keeleteadlane Lakoff ja interdistsiplinaarne filosoof Johnson, kirjutasid üle 30 aasta tagasi monograafia, mis muudab inimeste mõtlemist siiamaani, sedamööda, kuidas seda loetakse. Nüüd ka heas eesti keeles olemas.

Haruki Murakami «Elevant haihtub». Jaapani ühe säravaima kirjaniku novellid, kus suurlinna inimeste püüetes ristuvad unenäod ja reaalsus ning banaalsusest saab kunst.

Ernest Hemingway «Eedeni aed». Eelmise sajandi ühe suurima kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mis ilmus alles 25 aastat pärast tema surma, 1986. aastal. Nagu Hemingway puhul tihti, algab lugu idüllist. Aga sinna see ei jää.

Jose Eduardo Agualusa «Minevike müüja». Portugali kirjaniku romaani tegevus toimub Angolas, kus ristuvad mitmed inimsaatused. Peategelaseks mees, kes konstrueerib «elatud» elusid.

Dante Alighieri «Jumalik komöödia. Põrgu». Nagu seda keskaegse Euroopa kirjanduse hinnatuimat teost «Jumalikku komöödiat» mõõdetakse ka eestinduse ootust sajanditega: Villem Grünthal-Ridala alustas tõlkega 1910. aastal, juhtus aga veel mõndagi ja möödus üle saja aasta, enne kui eesti keeles ilmus Harald Rajametsa tõlge.

Jim Ashilevi «Ma olen elus olemise tunne». Põlvkonnaromaan, ja kuigi kõne all ja sihtgrupiks on praegused noored, võiksid seda lugeda kõik põlvkonnad: nii vahe ja ehe romaan saab ainult silmi avada. Iroonia ilma irooniata: piisab peeglist, milleks see raamat ongi.

Rein Veidemann
TLÜ professor, Postimees

Hendrik Adamson «Kuldsel elukoidikul». Kes meist ei teaks Adamsoni luuletust «Mulgimaale». Ent sama keelelis-meeleliselt rikas on ka Adamsoni proosa, millest üks kuulsamaid jutte, Adamsoni enda sõnul «quasi autobiograafia» «Auli» on võrreldav Tuglase «Väikese Illimari» või siis Oskar Lutsu lapsepõlvelugudega.

Mats Traat «Vastsed Harala elulood». Sama hästi võiks öelda, et need on epitaafideks tihendatud Eesti elulood. Traat on nüüd varasematele, ühe- või mõnelauselistele elulugudele raamatutäie juurde kirjutanud. Aga nüüd on need leheküljepikkused pihtimuslikud monoloogid, mida kroonib (see on nüüd küll Traadi vimka!) neandertallase lugu.

Rein Põder «Kauge». Rein Põdra juturaamatudebüüt oli kolmkümmend aastat tagasi. Visa järjekindlusega on ta oma prosaistiteed käinud. «Kauge» väärib kahtlemata loorbereid. Sest siin ühinevad tervikuks meistri käega kujutatud tegelikkus ja väljamõeldis lahutamatuks (unenäoliseks) tervikuks.  

Tiia Kriisa «Moonika». Kolme romaani ja viit fragmenti ühendava teose omaeluloolises järelsõnas ütleb üks Endla teatri kunagisi esinäitlejaid Tiia Kriisa, et kuigi kirjutatus on palju autobiograafilist, on see ometi ilukirjandus. See raamat on loetav, nii nagu on vaadatav üks teatrietendus.

Toomas Vint «Kunstniku elu». Uskumatu, see kogumik jutte, novelle ja mälestuslugusid on Toomas Vindil juba 21. teos. Nii selgelt äratuntava käekirjaga, nagu on Vindi maalid, nõnda on ka tema novellid ja romaanid: reaalsus, mis mõjub hüperreaalsusena, tegelased nagu portreed galeriis, tema ise nende keskel, reflekteerides ja müstifitseerides enda ümber toimuvat.

Harri Jõgisalu «Märjamaalt Tallinna ja kaugemale». See on järg meie lastekirjanduse vanameistri Jõgisalu mälestusraamatule ««Grand Marinast» Kadriorgu». Kirjapandu köidab oma moraaliga: olla suurem saatusest, jääda inimeseks ka kõige ebainimlikumates olukordades. Armastada Eestit!

Anton Hansen Tammsaare. «Naine ja mees. Inimene ja tahtmine. Mõtted». Koostajaks endine kultuuriminister, koorijuht ja praegune riigikogu asejuhataja Laine Randjärv. See on suure kaasaelamise ja austusega koostatud raamat. Seejuures erakordse kujundusega (Merike Läte). Üks kaunis raamatukingitus!

Heili Sibrits
Postimees  

«Tuhat ja üks ööd». Luksuslik köide aegumatute juttudega.

Kristiina Ehin «Viimane monogaamlane». Mõnusa aurga hoogne raamat.

Hando Runnel «Tähed tahavad sõnaks». Tabavalt lihtne muusika.

Czeslaw Milosz «ABC» ja Czeslaw Milosz «Teeäärne koerake». Tarkus ja keeleilu.

Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja timuka tütar». Kodumaine põnevus. Allahindlusteta.  

Jose Eduardo Agualusa «Minevike müüja». Maagiline ja haarav lugu.

Daniel Glattauer «Hea põhjatuule vastu». Tänapäevane armastus.

George R. R. Martin «Mõõkade maru». Ehe, kuri ja meistri sulega kirja pandud fantaasia.

Juri Vella «Järvetuul». Südamlikud ja mõtlemapanevad lood.  

Daniil Harms «Väljapudenevad vanaeided». Absurdikirjanduse tipp, nauding igast sõnast.

Janar Ala
kultuurikriitik

Louis-Ferdinand Celine «Reis öö lõppu». Kindlasti üks 20. sajandi olulisemaid ja enim mõju avaldanud romaane ja veel suurepärases tõlkes. «Reis öö lõppu» on sündmuste jada. Vahel ka sündmusetuste jada – pigem isegi nii. Tihtipeale mitte ka jada, vaid täiesti juhuslike sattumuste virvarr. Neetud ja lõbus raamat. Raamat, mida võib lugeda, kingad jalas.

Czeslaw Milosz «ABC» ja Czeslaw Milosz «Teeäärne koerake». Tänavu suvel 110. sünniaastapäeva tähistanud suure poola poeedi, Nobeli preemia laureaadi saabumine eesti keelde on sel aastal olnud täna Hendrik Lindepuule võimas. Lindepuu on valinud välja kaks Miloszi elu lõpupoole kirjutatud raamatut – üks omalaadne mälestusteraamat ja teine proosaluule kogumik. Olemise kergus ja ajaloo raskus teevad Miloszi raamatutes teineteisele põsele musi – poola musi.

WG Sebald «Saturni rõngad». Sebald on üks mu lemmikkirjanikke ning Mati Sirkel on nüüdseks tema põhiteoste tõlkimisega eesti keelde lõpule jõudnud. Niimoodi tõdedes üks silm naerab ja teine vist nutab. Raamat kadunud aegadest, maastikest, varemetest, fotodest. Kuhtumise ja ekstsentrilisuse ilu. Tihtipeale pööritav.

Dante «Jumalik Komöödia. Põrgu». Dante on Dante. Kõikides kirjanduslugudes on ta pea et tähtsaimal kohal sees ja itaalia kooliõpilased teda arusaadavatel põhjustel ka vihkavad. Nagu meil Tammsaaretki ehk. Aga kuskil kohvikus, Dante käes, poosetada võib olla isegi lahedam, kui seda Tammsaarega teha. Raamatusse sisse vaadates võib poosetamine ka meelest minna (hea, kui päriselt ei läheks).

Margus Tamm «Unesnõiduja». Get it on bang a gong. Räägitakse, et maailmas on leiutatud tablett nimega speed. Kui seda võtad, muutub kõik hästi kiireks ja uni ei pruugi tulla. Vahel mitu päeva. Tänavuse Betti Alveri debüüdipreemia laureaad lühikeste ja hoogsate lugude mõju kohta võib midagi sarnast öelda. Mõnikord leidub nendes ka kaasaegse ühiskonna allegooriaid, metafoore ja hüperboole.

Maire Jaanus «Kirg ja kirjandus». Kaks sõna juba pealkirjaski öeldud. Lisaks veel psühhoanalüüs, Lacan jne. Mõisted ja nimed, mida kuuldes mõnel pea värisema hakkab. Väliseesti kirjandusteadlase ja psühhoanalüütiku Maire Jaanuse kirjutistes võib hõlpsalt läbi Lacani kohtuda ka iseendaga. Kire ja kirjandusega.

Leonid Mletšin «Brežnev». Nõukogude ajast, olmest ja inimesest korralikult läbikirjutatud ja informatiivseid raamatuid peaaegu pole. Leonid Mletšini teos ei räägi mitte ainult Brežnevist ja teda ümbritsenud võimuladvikust, vaid stagnatsiooniprotsessidest ja meeleoludest üldisemalt ning terase kirjamehena ei tee ta seda mustvalgelt. Raamat on samaaegselt naljakas ja kurb. Elu bürokraatia ja metssealiha vahepeal.

Julio Cortazar «Salarelvad». Ainus raamat mu nimekirjas, mille kohta ma ei oskagi enam midagi öelda. Kõik on õhku hajunud ja unustatud. Jäänud on vaid mälestus lugemisest ning toast ja aastaajast. Ning et raamatu nimiloo prototüübiks on Charlie Parker ning et Cortazar on hea kirjanik, keda ei ole mõtet ignoreerida.

Toomas Raudam «Essee sõprusest». Tantsud tähtedega – kui nüüd elegantseks ja ilukõneliseks muutuda. Sõprusega – tundub Toomas Raudami raamatut lugedes – on nagu poliitikaga: hästi palju liikuvaid tähistajaid võib seal peidus olla. Aga sellise teadmisega on hea elada.

Krista Kumberg
lastekirjanduse uurija ja kriitik

(Laste) raamatute kohta ilmub ilmselgelt liiga vähe arvustusi ja vastukajasid, et «tarvitaja» ilmunust enesele selge pildi luua saaks. Nii nopib ta üksikuid arvustusi ja tutvustusi, kõma, siin-seal kajanud soovitusi või hoiatusi-laitusi ning vaatab oma silmaga, mida nood raamatud endast kujutavad. Lisan talle omalt poolt mõned.

«Rosinad. Lood lastekirjanike lapsepõlvest». Koostanud Ilona Martson. Vaatad peale, vaatad sisse – lasteraamat mis lasteraamat. Loed rida-paar, ja ega olegi ainult laste. Raamatul on oht jääda kahe sihtgrupi vahele ripakile. 18 kirjanikku jutustavad ühe meeldejääva sündmuse oma põnnipõlvest. Need nopiti kokku mitmekümne aasta Tähekestest. (Ettelugemis)raamat nagu rosin mälestusraamatute saia sees.

«Tüdruk veiniplekiga kleidis». Tänapäeva hirmu- ja õudusjutte. Koostanud Eda Kalmre. Rahvaluule kogumine pole sugugi minevikku vajunud tegevus, seda muudkui kogutakse ja mitte ainult memmede-taatide, vaid ka koolilaste suust. Lood ei jää õnneks arhiivi lugejaid ootama, neist antakse välja apetiitseid kogumikke.

«Liisbeti päev» ja «Tragi tüdruk Kata». Luuletused Leelo Tungal, pildid Ilon Wikland. Kaks imearmsat titaraamatut. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, kui Wikland need pildid joonistas. Ei usu, et originaalis nende juures nii naksakas tekst oli kui meil nüüd. Hea näide sellest, et napitekstiline lasteraamat ei pruugi olla primitiivne, värss ei sedasta pildil nähtavat, vaid tõukab edasi mõtlema.

«Vennad Grimmid. Kõige ilusamad muinasjutud». Muinasjuturaamatut osta on raske, võid tuttava loo koju tuua ja lugedes leida, et seda on pügatud-nuditud-kohitsetud ja roosa vati sisse pakitud. Ikka hea pärast! Et säästa last koledast ja kohatust. Selles raamatus ei narri Punamütsike vanainimest morsi ja koogiga, vaid viib vanaemale kosutuseks pudeli veini, nagu originaalis. Hunt ei jookse metsa, et mitte iial enam tagasi tulla. Ta hukatakse vanal heal kivid-kõhtu-meetodil.

Ilmar Tomusk «Inglid kuuendas B-s». Siinkirjutaja jaoks seni parim Tomuski lasteraamat. Elame kaasa ühe klassitäie laste kasvamisele ja juhtumistele koolis. Nalja saab nagu Tomuskil ikka. Aga on veel midagi – saladus, mõttehetk. Tibake meenutab Sachari pahupidi kooli raamatuid (kunstnik Hillar Metsal on selles oma osa), aga sellest pole lugu.

Markus Zusak «Sõnumitooja». Kui sildistada, siis noorteraamat, aga romantika rida eriti ei aeta. Noore mehe elule antakse mõte ja eesmärk. Autor kohe oskab lugeja õnge võtta! Hinge teeb täis, et ei aimagi, kuhu ta välja tahab jõuda. Kes seisab ülesannete taga? Kuidas poiss neid lahendab? Raamat argielust, aga mitte argine.

Edgar Valter «Noodaspea luiskelood». Tagasihoidlik ja maitsekas kaanekujundus võib kirevate lasteraamatute summas märkamata jääda. (Luiske)lood ise on aga seda värvikamad. Ühest sihtgruppi määratleda oleks raske. Kõigile lapsemeelsetele, seda kindlasti. Sõnumiga raamat – räägi lapsega juttu, kuula teda, mõlemal hakkab hää.

Kätlin Vainola «Tiigielu aabits». Pildid Tiina Mariam Reinsalu. Koos konnaga teeb väike lugeja kaasa aastaringi tiigis ja selle lähiümbruses, tutvub putukate-matikate ja teiste tiigielanikega. Lihtsalt kirjutatud, imekaunite piltidega raamat. Kellel sellest veel vähe, leiab tagakaane küljest plaadi konnakontserdi ja muu asjakohase helitaustaga. Looduse asju on tore teada saada, mida varem, seda parem.

«Putkamissu». Tekst ja pildid Jüri Mildeberg. Mütsi-Jüri lugu on nagu põhjala meremadu – hoiab saba suus ja saa sa nüüd aru, kus algus ja ots. Erakordselt kaunis raamat, tekst napp, aga pilte rikkalikult, nendel saladus sees. Pole seda raamatut mujal müügil näinud kui lastekirjanduse keskuses.

Aare Laanemäe «Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis». Külapoiss sõitis Tartusse ajalugu tudeerima, sattus keset sula, sai puudutatud Tartu vaimust. Nüüd teeb selle raamatuga pintslitõmbe ajastu portreele kui teadlane ja õppejõud. Isiklike mälestuste kõrval mõtiskleb autor toonasest ajast ja loost ja inimestest lähiajaloos.

«Nukits 2011». Igal aastal enne jõule ilmub almanahh «Nukits», millest leiab lastekirjanduse ülevaateid ja analüüse, päevakaja ja teavet lasteraamatukogudes toimuvast. Sellisena Eestis ainulaadne väljaanne ning huvipakkuv kõigile, kelle tegevus- või huvivaldkonnas on lapsed ja kirjandus.

Jan Kaus
kirjanik ja kriitik

Paul Bourget «Esseid kaasaja psühholoogiast». Juba essee Gustav Flaubertist väärib kõrgendatud tähelepanu, siin on väärika kirjasõna peent lohutust. Bourget käsitleb küll esmapilgul üksikuid autoreid, kuid teeb selle käigus elegantseid üldistusi ja leiab veenvaid seoseid.

Kjell Westö «Kus kõndisime kunagi». Westö on mu vana lemmik ja see on tema tugevaim teos. Nagu ikka, on see ülistuslaul armastusele ja sõprusele, sellele, kui tugevad ja haprad need võivad olla. Autorile omaselt on seegi romaan poeetiline pühendus Helsingi linnale, aga siin kõlab dramaatiliselt kaasa XX sajandi rahutu ajalugu, selle Soome versioon.

Thomas Glavinic «Öötöö». Lõppeva aasta siiani põnevaim lugemine, lugu totaalsest üksindusest ja kujutlus sellest, mis saab maailma viimasest inimesest. Soovitan selle kõrvale veel Juhani Aho imeilusat raamatut «Üksi», mis räägib üksindusest kärarikkas Pariisis, täpselt sellises nagu Manet’ maalil «Baar Folies-Bergère’is».

Daniel Glattauer «Hea põhjatuule vastu». Kõnekas armastuslugu. Omajagu naljakas ja omajagu kurb. Vaimukas, aga mitte sugugi ilutsev. Nutikas, aga mitte sugugi pealiskaudne.

China Miéville «Linn ja linn». Pöörane värk. Tuleb olla tänulik, et autori kirjeldatavat linna pole tegelikult olemas. Kõigile neile, keda köidab ruumi poeetika ja fantaasialend.

Dante Alighieri «Jumalik komöödia. Põrgu». No comments.

Kai Aareleid «Vene veri». Kui rääkida võimest luua vaoshoitud poeetilisusega ja ajaloolise taustaga autobiograafilist jutustust; võimest kirjutada isiklikult, aga mitte paljastavalt, pihtida, aga mitte päevavalgele tirida, siis võiks öelda, et 2011. aasta vaste Mari Tarandi raamatule «Ajapildi sees».

Jim Ashilevi «Ma olen elus olemise tunne». Täiesti korralik (ja omajagu alarmeeriv) põlvkonnaromaan. Samasse auku Kenderi «Yuppiejumalaga», aga ilma viimase metafüüsikamängude ja enesekindluseta. Suuvärk ajuti vaimukas, aga alati puhas. Arvestatav proosadebüüt, minu silmis aasta lootustandvaim noor kirjanik.

Paavo Matsin «Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit». Kuna üks alkeemia määratlusi kõlab, et see on lihtsate ainete muundamine kõrgemaks substantsiks, siis Matsin võtab sõnade lihtsa substantsi ja püüab muuta seda «virmaliste määratuks leivaks» – kui kasutada Laabani sõnu. Seda raamatut ei tohi lugeda, sellesse tuleb viskuda.

Karl Martin Sinijärv «Krümitor 0671». Nii kodumaises uudisproosas kui ka -luules paistab vormuvat toekas aasta. Nii et raske on võtta või jätta, siin jääb nimetamata vähemalt kümmekond teost. Aga kui arvestada, et Sinijärve viimane oma kogu ilmus üheksa aastat tagasi, siis seda sõnapilgarit tuleb küll eraldi tervitada. Kes luulet ei loe, alustagu siit.

Kätlin Kaldmaa
kirjanik ja kriitik

Kirjandusaastad paistavad käivat üle ühe, kirjanikud kirjutavat sama graafiku alusel, nii et omamaise kirjanduse osas on see aasta olnud mõnevõrra tagasihoidlikum kui eelmine. Sõklad kaovad kõige seitsme tuule poole, terad jäävad sõelale.

Esimese terana tooksin välja Andrei Hvostovi «Sillamäe passiooni». Teravalt lahkab Hvostov oma noorpõlve keskkonda, ei halastust, ei surma, ei endale, ei teistele. Hvostov avab iseendaks saamise tagamaad.

Kaks sammu seitsmepenikoormasaabastega on Tiit Aleksejev oma ristisõjatriloogia teise osaga – «Palveränd» – astunud edasi esimesest osast. Stilistiliselt puhas ja viimistletud, õhustikult kargelt keskaegne, sunnib romaan end lugema teist ja kolmandat kordagi.

Kai Aareleiu «Vene veri» paistab muu hulgas silma ka tšehhovliku keelekasutuse poolest. Venemaal vaarema verd taga ajanud Aareleid sõlmib kokku sajandeid ja inimesi.

Endale omaste teemadega jätkab Kristiina Ehin kaksikraamatus «Viimane monogaamlane».

Jah, kaksik-, sest karbist leiab nii luule- kui ka jutukogu. Omapärase absurdi- ja sürrealismitajuga kirjutatud novellidele on praegu veel keeruline Eesti kirjandusloos kohta leida, aga see on olemas. Te oodake natuke.

Debüüditerana tõstaksin esile Linda-Mari Väli esikromaani «Eikeegi eikunagi eikusagil». Kui tegelased ongi ehk liiga mustvalged ja distantsist jääb pisut vajaka, siis keelekasutuse ja kompositsiooni osas hüppab noor kirjanik mitme vaksa võrra kaugemale kui eelnenud noorkirjanikud.

Veel tasuks ära märkida Mehis Heinsaare «Härra Pauli kroonikate» uus tulemine, kus on sees ka seniilmumata materjali. Palju õnne 10. sünnipäeva puhul, härra Paul!

Tõlkijad ei pääse kusagile ja tõlgivad ikka aasta läbi. Nii ongi tõlkekirjanduses märkimisväärset enam, kui lugeda jõuab. Mõned pärlid heidaks õhku. Kõigepealt viimaste aastate isiklik lemmik Haruki Murakami, kelle loomingust ilmus novellikogu «Elevant haihtub» – kui parasjagu pole aega mõnesse Murakami romaani süüvida, saab siit väiksemaid suutäisi ampsata. Orhan Pamuki aukartust äratavast romaanimassiivist on ilmunud uus eestindus.

«Must raamat» pakub saladusi Türgi moodi Istanbuli kastmes. Hispaaniakeelse maailma, täpsemalt argentina klassikat pakub Julio Cortázari novellikogu «Salarelvad». Oriana Fallaci «Kiri sündimata jäänud lapsele» on ühe naise kogemus läbi valu filosoofia. Põhjamaadest tahaks väga esile tõsta taani kirjaniku Klaus Rifbjergi romaani «Anna (mina) Anna» – omamoodi road movie, mille peategelasteks suursaadiku naine ja narkoprobleemidega pisikurjategija.

Raamatuaasta lõpetuseks sobib aga iseäranis hästi mehhiko kirjaniku Gab­riel Zaidi esseekogu «Liiga palju raamatuid», mis ilmub enne aasta lõppu. Räägib see, oh seda imet!, raamatutest, millest veel.

Karl Martin Sinijärv,
luuletaja ja Eest Kirjanike
Liidu esimees

Hea omamaine põnevik ei ole Eestis enam erand – väikestele Mika Keränen ja suurtele Indrek Hargla. Mõlemal juhul kannatab kvaliteet rahulikult võrdlust žanri tippudega, järelikult on nad ise need tipud. Sel aastal siis Keränenilt «Salapärane lillenäppaja» ning Hargla Melchiori-sarjast lausa kaks lugu: «...Rataskaevu viirastus» ja «...timuka tütar».

Tarmo Tedre «Vanaisa tuletorn» on mulle üllatuslikult varju jäänud – kõik eeldused heas mõttes rahvaraamatuks kujunemiseks oleksid justnagu olemas. Tiit Aleksejevi «Kindel linn» jätkab rahulikult ja kindlameelselt jalutuskäiku Parnassil, noppides eeldatavasti enam tunnustust kui tuntust.

Paavo Matsini «Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit» ja Peeter Helme «Varastatud aja lõpus» näitavad keskeuroopalikku, kammerlikku, sõnatäpset proosat kumbki väga erinevast küljest.
Hoogsasti ja ilma igasuguse pretensioonita belletrismusele oli kirjapandud Haive Petersoni «Kebab ja kilukarp», vaimukas ajapildistus.

Muljetavaldavad luulekogud Mari Vallisoolt ja Jaak Jõerüüdilt – viimase «Kõik luuletused» on tõepoolest ammendavalt kaunis pealkiri. Viimaste aastate üks viljakamaid mitmežanrimehi Wimberg avaldas suurepärase poeesivalimiku «Hõõguvad read» ning jäi taas teenitud tähelepanuta – nagu ta puhul lolliks kombeks näib saanuvat.

Aga üha enam tundub mulle, et nii Wimbergi looming kui näiteks Kalle Käsperi «Buridanid» (jah, ka sel aastal ilmus üks osa) võivad mingi aja pärast märksa olulisemad olla ja näida, kui praegushetkses oskuslikus unustamistuhinas tundub. Eks neid asju ole veelgi. Nagu eelnenud napist valikust näha, on pilt ergastavalt kirju kogu me kirjanduses. Nentigem head, valmistugem parimaks.

Aarne Ruben
kirjanik ja kriitik

Arthur Janov «Primaalkarje». Tõlkinud Tõnu Ülemaante. Professionaalne pilk inimese lapsepõlveneuroosidesse, psühhotehnika, kuidas hoida end rahuliku ja kindlameelsena.

Marju Kõivupuu «101 Eesti pühapaika». Muistse eestlase hingeilm ühes raamatus! Meie rahvas tuleb hiite rohelusest ja vaikusest, eesti vaprad vanemad ja muistsed manatargad, kes puhkavad igavest und pärast oma suuri tegusid, on laiuva murukamara alt taas kord pööranud meie poole oma mõistvad silmad.

Peeter Helme «Varastatud aja lõpus». Teos armastusest.

Toomas Raudam «Essee sõprusest». Lihtsalt tore raamat.