«Statistikud peavad tegema rahvaloenduse nii, nagu üle maakera tehakse,» põhjendab statistikaameti peadirektor Priit Potissepp, miks loetakse algaval rahvaloendusel Eesti elanikeks neidki, kes juba pea aasta eest Eestist ära on kolinud.
Rahvaloendusel loetakse Eesti elanikeks ka siit ajutiselt lahkunuid
23. detsember 2011, 13:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
31. detsembril algava rahvaloenduse metoodika järgi arvestatakse Eesti rahvaarvu määrates kõigi inimestega, kelle püsielukoht asub Eestis, hoolimata nende rahvusest ja kodakondsusest. Püsielanik on loenduse reeglite järgi see, kes on Eestis elanud vähemalt 12 kuud.
Kuid püsielanike hulka arvatakse ka need, kes on saabunud riiki vähem kui aasta tagasi – see tähendab, on kas või eile Tallinnas maandunud –, ent väljendavad kavatsust vähemalt aastaks siia jääda.
Kui inimene on lahkunud pikemaks ajaks kui aasta, siis teda Eesti püsielanikkonna hulka üldjuhul ei arvata. Samas loetakse Eesti püsielanikkonna hulka inimesed, kes on sel aastal Eestist lahkunud, kas või üle 11 kuu ära olnud, ent pole kindlalt otsustanud alatiseks välismaale jääda.
Omaette klausel on loendusreeglites inimeste jaoks, kes töötavad välismaal, kuid kelle pere on siia elama jäänud. Kui need inimesed veedavad enamiku tööst vabadest päevadest (selle hulka loetakse ka puhkus) oma pere juures Eestis, siis loetakse ka nemad siinseteks püsielanikeks – isegi juhul, kui nende välismaine töö on kestnud kauem kui üks aasta.
Samad põhimõtted kehtivad püsielanike määratlemisel mitte ainult riigi tasandil, vaid ka piirkondade ja haldusüksuste rahvastiku selgitamisel.
Võrreldavus eelkõige
Tallinna Ülikooli demograafia instituudi juhtivteadur Allan Puur selgitas, et kõik eelseisval loendusel kasutatavad olulised reeglid tulenevad riikide vahel kokku lepitud põhimõtetest.
Ka 2011. aasta rahvaloenduse metoodikajuht professor Ene-Margit Tiit kinnitas, et kasutatav 12-kuuline viiteaeg rände arvestamisel on mõistlik ja tuleneb rahvusvahelisest reeglistikust, mida arvestavad oma töös nii ÜRO kui Eurostat.
«Kui iga riik arvestaks oma rahvastikku erinevalt, siis ei oleks andmed kokkupandavad,» sõnas ta. «Rändes tekiks sel juhul kattumised või augud.»
Tiidu kinnitusel näeb metoodika ette seda, et kui väljarännanud inimene pole kuni 12 kuu jooksul teinud kindlat otsust, kas ta jääb välismaale, siis loetakse ta alla aastase äraoleku puhul Eesti elanikuks.
Kuigi rahvaloendajad ei pruugi kõiki selliseid inimesi üles leida, on igaühel võimalik oma andmed e-loenduses interneti kaudu edastada. Samuti võivad ajutise välismaal viibija kohta ankeedi täita leibkonna liikmed.
Eriti oluline on selgeid põhimõtteid rakendada nn mobiilsete rahvastikurühmade puhul. Ene-Margit Tiidu sõnul on just selle tõttu eraldi reeglid kehtestatud näiteks õppuritele.
Nii loetakse kõigis Euroopa Liidu riikides kõrgkoolides õppivate tudengite püsivaks elukohaks loendusel õppimiskoht, st näiteks Jõgevalt pärit, Tartus õppiv üliõpilane on Tartu elanik. Kui ta õpib aga Oxfordis, siis tudengit Eesti alaliseks elanikuks ei loeta, sest tema õppimiskoht asub Inglismaal.
Samas on vahetusõpilaste püsielukohaks nende senine elu-, mitte õppimiskoht – eeldusel, et nende vahetusperioodi kestus on lühem kui 12 kuud.
Ometi tekib küsimus, miks riigil on tarvis mitut käsitust, kes on Eesti elanik, ning kas poleks mõistlik neid arusaamu ühtlustada.
Näiteks maksuamet määratleb Eesti püsielanikku (residenti) isikuna, kelle elukoht on Eestis, kes viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeva või kes on välisteenistuses olev riigiteenistuja. Justiitsministeerium omakorda selgitas Postimehele, et püsielaniku mõiste tuleneb õiguslikult põhiseadusest ja viitab pigem vähemusrahvustele.
«Püsielaniku mõistet kasutatakse ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, kus ta on defineerimata, samuti näiteks püsiasustusega väikesaarte seaduses,» viitas ministeeriumi nõunik Kristen Kanarik.
Mõiste «alaline elanik» on defineeritud välismaalaste seaduses. Selle tähenduses on alaline elanik Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel on pikaajaline elamisluba või alaline elamisõigus.
Peale selle on olemas veel Euroopa Liidu kodaniku seadus, mille järgi on alalise elamisõigusega Euroopa Liidu kodanik Eesti alaline elanik ning ka sellise isiku perekonnaliige on Eesti alaline elanik.
Ene-Margit Tiit leidis: sellest, et riigiasutused käsitlevad Eesti püsielaniku staatust eri moodi, ei ole midagi katki. Registrites kasutatavad määratlused lähtuvad vastava valdkonna administreerimise vajadusest.
Rahvaloenduse teiseks tähtsaks põhimõtteks on tegelikkuse võimalikult tõepärane kajastamine. Selle tagab peamiselt korraldajate lubadus, et loendusandmeid kogutakse ja kasutatakse üksnes statistilisel eesmärgil.
Seega, loendusel antud konkreetne vastus ei anna selle andjale ühtegi eelist, ning vastupidi, ühegi vastuse puhul ei pea kartma negatiivseid tagajärgi. Allan Puur juhtis tähelepanu, et eeskätt just see põhimõte eristabki loendust riigi administratiivregistritest.
Samuti on registriandmete ebatäpsuse põhjuseks inimlik mugavus, mille tõttu jääb andmete muutumisel vajalik teade registrile saatmata. Ning tagatipuks on olemas elunähtusi – kas või kiiresti mitmekesistunud perevormid –, mida registrites dokumenteerida on üsna keeruline. Nende asjaolude tõttu osutubki loendus ehk teabe hankimine vahetult inimestelt kõige usaldusväärsemaks.
Politiseerimiskatsed
Eelseisva rahvaloenduse tulemustele on Eestis püütud anda poliitilist mõõdet – rahvaarvu ulatusliku vähenemise korral on opositsioonil võimalik väita, et väljarände on tinginud valitsuse poliitika.
Professor Ene-Margit Tiit nentis, et rahvaloenduse tulemuste poliitiline dimensioon on selle korraldajatele ebamugav. «Meie lähtume rahvusvahelistest reeglitest, püüame seda teha nii täpselt, selgelt ja läbipaistvalt kui võimalik. Statistika on sõltumatu,» sõnas ta.
Samas nentis Tiit, et rahvaloendusi on alati ka poliitiliselt käsitletud ja peegeldatud. «Meie ülesande on raskeks teinud just poliitikud, kes 15–17 aastat tagasi ütlesid, et sissekirjutus on Nõukogude igand, ning sellest ajast peale ei peegelda rahvastikuregister enam inimeste tegelikke elukohti,» ütles ta.