Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi professori Mati Heidmetsa sõnul saab tuleviku õppimis- ja õpetamispilt olema kirjum kui praegu – nn ebatavalisi õppureid tuleb üha juurde.
Ebatraditsiooniline õpilane on tulevikus tavaline
24. detsember 2011, 22:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõni jõuab kraadini interneti vahendusel ja loetud kuudega, teise stuudium venib kümnendipikkuseks,» kirjeldas ta oma visiooni tuleviku-ülikoolist. «Paljud ühitavad õppimist töölkäimisega, mõned aga hoopis eneseleidmise, lastekasvatuse või ümbermaailmareisiga.»
Osa tudengeid elab tema nägemuse kohaselt tulevikus õpperuumides ööpäev ringi, teised tulevad kohale vaid õppejõuga kohustuslikuks tutvumiseks.
«Seitsmekümneaastane doktorant on loomulik asi,» ennustas ta. «Olukorras, kus maailm läheb järjest kirjumaks, pole ka ülikoolidel mitmekesistumisest pääsu.»
Heidmetsaga samal lainel on ka Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees Eimar Veldre, kelle sõnul on Eesti ühes asjas juba praegu Euroopale eeskujuks.
«Meil on üle kolmandiku tudengeist vanemad kui 26-aastased. Võttes arvesse Eesti inimeste huvi kõrghariduse vastu ning fakti, et viimase viie aasta jooksul on keskmiselt 10 000 inimest oma õpingud katkestanud, aga soovitakse naasta, siis tulevikus on meil noorte üliõpilaste osakaal veelgi väiksem,» märkis ta.
Veldre sõnul on raske ennustada, kuidas see õppekorraldust, vaimset keskkonda ja tudengielu mõjutama hakkab, kuid võiks eeldada, et õppetöö on tulevikus muutunud individuaalsemaks.
«Eesti ülikool 2021. aastal enne jõule pole kindlasti enam koht, kus oodatakse sessi, sest eksameid sooritatakse pidevalt, olenevalt, kuidas tudengi õpingud on edenenud.»
Veel rohkem kõrgharidust
Heidmets ennustas samas, et mida aeg edasi, seda suuremaks muutuvad auditooriumid ja süveneb massiülikoolistumine.
«Kui Euroopa Liit on täna seadnud eesmärgiks, et vähemalt 40 protsenti kasvavast põlvkonnast omandaks kõrgema hariduse (unistades selles osas USA-le ja Jaapanile järele jõuda), siis aastal 2050 räägitakse tõenäoliselt 60 protsendist. Aga motiiv on sama – maailma tublimatele järelejõudmine.»
Kõrghariduse veelgi suuremat massidesse jõudmist näeks ka IT-visionäär Linnar Viik.
«Arenenud riikides on kõrgharidus juba praegu ühiskondlik laiatarbekaup ning laiaulatusliku kättesaadavuse nimel teevad tööd ka arenevad riigid – aastaks 2030 elab maailmas rohkem kõrgharidusega inimesi kui inimkonna ajaloo jooksul kokku,» ennustas ta.
Esmalt tähendab see Viigi hinnangul, et inimese kõrghariduse ja tema eduka karjääri vahele ei saa panna seni automaatselt kujutletud võrdusmärki. «Inimese võimete ja oskuste kinnistamine erialaseks praktikaks peab hakkama kujunema varem,» leidis ta.
Teiseks tähendab Viigi hinnangul kõrghariduse lihtne ja laialdane kättesaadavus avatud ühiskonnakorralduse juures ka selles valdkonnas erinevat laadi normeerimise ja suunamise keerukamaks muutumist.
«Euroopa Liidu kõrgharidusruumis soositav inimeste vaba liikumine ei lase ühel riigil ei lahjemat ega paksemat «kõrgharidussuppi katla ühes servas keeta».»
Artikkel ilmus algselt paber-Postimehes Goethe Instituudi tellitud haridusteemalistel erikülgedel.