Advokatuuri esimees Toomas Vaher ütles Postimehele, et kuigi kohtus peaks kulud kandma kaotaja, võib oma õiguste eest seismine võitjale väga kalliks maksma minna, mis aga pärsib inimeste võimalusi oma õigusi kaitsta.
Advokatuuri pahandab kohtukulude määramise viis
28. detsember 2011, 10:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaheri sõnul kehtib kohtus üldpõhimõte, et kaotaja maksab kulud. See tähendab, et inimene, kes on oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud ja võitnud, ei pea ise kulusid tasuma.
Teistsugune reaalsus
Reaalne elu erineb Vaheri hinnangul üldpõhimõttest aga päris korralikult, sest reaalselt on nii, et kohtud kulusid täies ulatuses välja ei mõista.
«Tavapärane on, et kohus omal äranägemisel otsustab, mida ta peab põhjendatud ja mõistlikuks kuluks,» selgitas Vaher.
See võib aga tähendada, et suur osa õigusabikuludest jääb isiku enda kanda, kuigi kohtus sai ta õiguse.
«On täitsa probleem sellega, sest kohtud võivad arvata, et kõik oli lihtne, kuid protsessi eel tuleb teha tööd ja koguda tõendeid,» sõnas Vaher.
Vaheri väitel on tegemist kahetsusväärse tendentsiga, mis pärsib inimeste võimalusi oma õigusi kohtus kaitsta, sest enne kohtusse minemist tuleb teha ebakohaseid kaalutlusi.
«Kui inimesele on liiga tehtud ja peaks õiguse eest seisma, võib hinnalipik suur olla,» selgitas Vaher.
Vaher tõi näiteks väärteoasja nagu kiiruse ületamine, mis oli ebaõiglaselt tehtud: et õigus maksma panna, tuleks otsus vähemalt ühes kohtus vaidlustada, kuid hüvitis on sümboolne.
«Kui trahvisumma on väike ja tahad põhimõttelist õigust, siis maksad omast taskust, isegi kui õigeks mõistetakse,» sõnas ta.
Lahendus oleks Vaheri sõnul selline, kui kohus ei peaks lähtuma sellest, mis on nende arvates põhjendatud kulu, vaid võtaks dokumentide põhjal aluseks reaalsed kulud ja lahutaks sealt maha need kulud, mis ei puutu asjasse.
«Praegu vaadatakse lakke ja mõeldakse, mis võiks olla,» sõnas Vaher.
Vaheri sõnul on peamiseks kohtu etteheiteks töömaht, et kui väidetavalt on kulunud 20 tundi, siis kohus leiab, et peaks kuluma neli tundi. Kuid on ka otsuseid, kus selgitused on lakoonilised ja seda rohkem haldusasjade puhul.
Kulude kuldjaotus
Riigikohtu pressiesindaja Eveli Kuklane ütles Postimehele, et erinevates menetlusliikides kehtib erinev regulatsioon kulude jagamise kohta.
Ta tõstis esile, et tsiviilkohtumenetluses on menetluskulud kõik poolte kantud kohtukulud ja kohtuvälised kulud, mis siiski on menetlusega seotud.
Kohtukulud on näiteks riigilõivud, eksperditasud jm selline. Kohtuvälised kulud on eeskätt esindajatasud, mis sageli moodustavad lõviosa kõigist kuludest, aga ka menetluses osalemise tõttu saamata jäänud töötasu või tekkinud transpordi- ja majutuskulud.
Kuklase kinnitusel kehtib tsiviilmenetluses kulude jagamisel kuldreegel, et kaotaja pool tasub menetluskulud. Sellega peab iga hagi esitaja ja iga kostja arvestama.
«Ebaõiglaselt ei ole põhjust vaielda ning kui polda oma õiguses kindel, on mõistlik esmalt pingutada, et leida poolte vahel kohtueelne või –väline kokkulepe,» selgitas Kuklane.
Samas on Kuklase väitel reeglil, et kaotaja tasub kohtukulud, hulga erisusi, mis peaksid tagama menetluskulude õiglasema jaotuse.
Näiteks ütleb seadus, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
Spetsiifilisi reegleid, mille alusel kohtunikud määravad kohtukulude proportsionaalset jaotust poolte vahel, leidub Kuklase sõnul tsiviilkohtumenetluse seadustikus veelgi.
Näiteks peab menetluse venitamisest tingitud kulud kandma see pool, kes venitas, ja kompromissi sõlmimisel kannavad pooled ise oma kulud.
Lisaks võib ülalpidamisasjas kohus jätta kulud kostja kanda, kui kostja põhjustas menetluse ise, kuna ei andnud oma sissetulekute kohta täielikku teavet.
«Kui menetlusosaline peab kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus need kulud välja vaid põhjendatud ja vajalikus ulatuses,» lisas Kuklane. «Seega: kui sellises summas esindaja teenus polnud kas põhjendatud või vajalik, jätab kohus selles osas esindajatasu teiselt poolelt välja mõistmata.»
Kuklane viitas ka vabariigi valitsuse määrusele, mille kohaselt on kehtestanud lepingulise esindaja kulude piirmäärad, mida kohus saab teiselt poolelt välja mõista.
Näiteks kui hagi hind on kuni 640 eurot, võib välja mõista lepingulise esindaja tasude eest kuni 320 eurot, mis on maksimummäär.
«Kui kohus ei pea sellist kulu vajalikuks ja põhjendatuks, siis mõistab ta välja vähem,» nentis Kuklane.