Vaba tool oli eile Tallinna pensioniametis tõeline haruldus ja püsti seisma pidi ka viimaseid päevi rase naine. Kaua ei tulnud tal järjekorras oodata. Mitte seepärast, et ta oleks ametniku jutule saanud, vaid äkitselt algasid naisel tuhud ja ta lahkus.

Ametiasutuse ukse peal tulid eile vastu pettunud inimesed, kes olid hetk tagasi küll järjekorranumbri võtnud, ent pöörasid sealsamas otsa ringi ja kõndisid uksest välja.

«Enne mind ootab kakssada inimest järjekorras,» põhjendas ülerahvastatud ruumist lahkuv seitsmekümnendates aastates hallipäine vanaproua äkilist meelemuutust. «Järgmine kord tulen oma leivakotiga, sest siin peab ootama õhtuni,» lisas ta nukralt pensioniameti ust oma selja taga sulgedes.

Massiline tunglemine pensionidest ja toetustest teadjate jutule on kestnud juba kolm kuud. «Iga päev oleme teinud ületunde,» rääkis klienditeeninduse spetsialist Anne Amber.
Hetk hiljem tuhises mööda prillidega naisterahvas, kes jõudis vaid üle õla öelda, et tuli kolleegidele appi, ja jooksis edasi.

Viimsist pärit Silvi Taidre oli eile pensioniametis juba kolmandat korda viimaste nädalate jooksul. «Nii pikka järjekorda ei ole siin veel olnud,» ahhetas ta. Viimati ootas Taidre oma korda kolm tundi. Seekord oli naisel käes number 171, ent tablool vilkus alles järjekorranumber 25.

Kuigi Taidre mure puudutab taastusravi ja täita on veel vaid üks paber, on naine viimastel kuudel tublisti vintsutada saanud.

Kõige rohkem pahandab Taidret sotsiaalkindlustusameti suhtumine tema kaheksakümnendates aastates vanematesse. «Ema on voodihaige, isal on olnud mitu insulti ja infarkti, praegu tuli ta just haiglast vähiravilt,» kirjeldas Taidre vanemate elujärge.

Rakverest kümne kilomeetri kaugusel elavad vanainimesed ei pääse ka õieti liikuma, mistõttu soovisid nad, et pension neile ka alates veebruarist riigi kulul koju toodaks. Sotsiaalkindlustusamet aga avaldusi ei rahuldanud.

«Mida veel teie vanemad tahavad, kui ka ühe jalaga mehele ei kanta enam pensioni koju,» meenutas Taidre seni vanematele pensioni toonud kirjakandja sõnu jõulueelsest ajast.

Taidre märkis, et on valmis kojukande eest maksma, kuid siiski vihastavat teda tõik, et ehkki isa ja ema pension tuleks tuua ühele aadressile, nõudis sotsiaalkindlustusamet kahekordset kojutoomise tasu – 60 krooni asemel 120 krooni.

«Kas me siis sellepärast Balti ketis seisime, üksteisel kätest kinni hoidsime ja helgemat tulevikku ootasime,» tulid Taidrele pisarad silmi.

Maria Adamberg, kelle käes vilksatas järjekorranumber 164, oli oma pensioni pärast sedavõrd mures, et tema jutust oli raske sotti saada, mis täpselt talle muret teeb. Kuid südi naine otsis käekotist välja tähtsad dokumendid ja võttis nendega krabistades istet.

Märksa sõnakam oli perekonnanime saladuseks jätnud 59-aastane Marie, kellel on enda sõnul ajukahjustus. Oma puude tõttu ei saanud naine pabereid täita ja võttis enam kui sajaleheküljelise ankeedi koju kaasa, et kasupoeg teda aitaks.

Küll aga jätkus naisel sõnu sotsiaalminister Maret Maripuu kohta. «Hoiaksin seinast kinni, sest tasakaalu mul ei ole,» alustas Marie oma sõnavõttu. «Ja selle tanksaapa, mis mul praegu jalas on… teate, kuhu ma talle selle pistaksin?»

Sellega naise mõttelend ei lõppenud. «Kuna me pensioniametis nii kaua ootame, võiks siin olla üks Maripuu näoga kumminukk, kelle peal oma viha välja elada,» leidis Marie ja lisas, et nukku tuleks välja vahetada mitu korda nädalas.

Pensioniameti töötajad aga suhtlesid kõikide inimestega äärmiselt rahulikult. «Nii, alustame nüüd otsast peale,» kostis nii mõnegi laua tagant ametniku rahulik hääl. «Ega nemad milleski süüdi ei ole,» tõdes Marie.