Ehkki on koolivaheaeg, pole paljudes koolides seekord tavapärast rahu. Õpetajad arutavad koosolekutel ja meililistides, kas tasub ühineda streigiga. Haridustöötajate ametiühing ootab koolidest vastuseid 16. jaanuariks, kirjutab Sulev Valner.
Kell tiksub halastamatult õpetajate streigi poole
6. jaanuar 2012, 00:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oktoobrikuine õpetajate rahvarohke meeleavaldus Toompeal oli muljetavaldav, kui uskuda sündmuse avalikke kajastusi. Aga kellele see vist väga erilist muljet ei jätnud, olid valitsuse ja riigikogu liikmed, kes uue eelarve tegemisel end õpetajate nõudmistest sugugi häirida ei lasknud.
Poliitikute vastus oli, et 2012. aasta eelarves ei saa õpetajad midagi juurde, 2013. aastal võib-olla, aga pole ka kindel. Nii ongi päris loogiline, et järgmiseks surve avaldamise sammuks ametiühingu poolt on streigiähvardus.
Ja kui ähvardus juba avalikult välja käidi, siis peab õpetajate ametiühing enda tõsiseltvõetavuse nimel omalt poolt ka kõik tegema, et streik tuleks. Kui just vahepeal ei õnnestu saavutada olulist läbimurret oma nõudmiste osas.
Tilsi põhikooli direktor Aivo Roonurm oli üks neist, kes 25. oktoobril Toompeal meelt avaldamas käis. Tema meelest on hoog praegu natuke raugenud, seda enam peaks streigi korraldamisega kiiremini edasi minema.
Roonurme arvates – ja ta rõhutab, et see on isiklik seisukoht – ei tasu piirduda ainult ühepäevase hoiatusstreigiga, vaid peaks ikka streikima nii kaua, et mõjub. Ta võrdleb õpetajaid lennujuhtidega, keda streigi korral pole nii lihtsalt kellegagi massiliselt asendada.
Koolijuht ei usu, et õpilased streigi tõttu oluliselt kannatama peavad. Ega see päevapealt tule, ütleb ta, vaja on ka lapsevanemate mõistvat suhtumist, et lapsed streigipäeval kooli ei tuleks. Aga kui tulevadki, saab ka nii, et õpetajad on küll tööl, kuid tunde ei toimu. Teatud juhtudel lubab seadus ka kodusõppimist, lisab Roonurm.
Mammaste lasteaed-algkool Põlvamaal on üks neid, kes valmis täies koosseisus streigiga ühinema, kinnitab juhataja Katrin Ohakas. «Oleme aru saanud, et tuleb oma seisukohti kõvasti välja öelda, ja minu meelest ei jää enam lihtsalt muud üle,» teatab ta söakalt.
Ohaka sõnul pole neil majas üksmeel streigi asjus mitte seepärast, et kedagi sunnitaks, vaid ikka sedapidi, et ta juhatajana läheb ise oma tublide õpetajatega kaasa. «Kui nemad tunnevad, et peavad seda tegema, siis olen mina nendega ühes paadis,» kinnitab ta.
Oktoobrikuisel suurel meeleavaldusel Tallinnas oli tunda, et inimesed on valmis ja ootavad, ütleb ta. «Paljud, kes ei olegi ise õpetajad, küsivad: ega te ometi nüüd püssi põõsasse viska?» tunneb Ohakas ka laiemat toetuspinda õpetajate nõudmistele.
«Kõige suurem mure on mul koolijuhina noorte õpetajate pärast. Neid juba tuleb kooli vähe, aga needki, kes tulevad, lähevad pärast esimest, teist või kolmandat aastat ära. Aasta-kaks näen seda noort nägu ja siis on ta koolist kadunud,» kurvastab ta.
Ohakas ootab eelkõige, et asjaosalised ükskord istuksid kokku tõsise sooviga lahendusi leida, mitte nii, et üks süüdistab ühte ja teine teist. «On üks suur segadus, kust see riigi haridusraha täpselt tuleb ja kui palju seda raha on, mida seal üldse jagab haridus- ja mida hoopis rahandusministeerium,» tõdeb väikese kooli juht.
Haridustöötajate liidu juht Sven Rondik ei taha veel öelda, kui palju õpetajaid on juba teatanud streigis osalemisest, aga tema sõnul on koole, kus on lubatud osaleda sajaprotsendiliselt, on ka neid, kus osalejaid oleks vähem.
Streigi edukaks korraldamiseks on haridustöötajate liidu volikogu pidanud vajalikuks, et vähemalt 70 protsenti õpetajatest oleksid teatanud oma valmisolekust sellest osa võtta. Kui liidu juhatus hakkab 17. jaanuaril otsuseid tegema, peaks pilt selles osas klaar olema.
Ehkki võimaliku streigi aluseks olevaid täpseid nõudmisi pole veel sõnastatud, on seni kõlanud nõue tõsta õpetajate palka 20 protsenti.
Enne streikimist tuleb läbida ka riiklik lepitusprotsess. Henn Pärn, kes praegu riikliku lepitaja rolli täidab, ütles, et seni pole talle õpetajate streigi kohta avaldust esitatud. Kui avaldus tuleb, kutsub lepitaja pooled kokku ja püütakse leida lahendust.
Pärna sõnul on päris keeruline loota, et juba kinnitatud tänavuse riigieelarve piires suudetakse kokku leppida nii suures palgatõusus, nagu õpetajad ootavad. Seetõttu on tema soovitus haridustöötajate ametiühingule suhelda riigiga jõuliselt ja konstruktiivselt pigem tuleva aasta eelarvet silmas pidades.
Kelle vastu peaks õpetajad üldse oma palganõudmistega minema? Ehkki õpetajate palgaraha tuleb valdavas osas riigieelarvest, on formaalselt võttes riik otseseks tööandjaks ainult riigikoolidele, mida ei ole kuigi palju.
Ja nagu kinnitas Postimehele haridusministri nõunik Andres Kaarmann, ei ole riigikoolidest seni streigisignaale ministeeriumi jõudnud. Teiste koolide jaoks on tööandjaks ehk palgamaksjaks omavalitsus.
Haridusministeerium tõi ka äsja avalikkuse ette, et sugugi kõik omavalitsused ei ole õpetajate palkadeks mõeldud riiklikku raha täies ulatuses palkadeks välja maksnud (vaata lisalugu ja minister Jaak Aaviksoo intervjuud).
Kas tõesti õnnestub haridusministeeriumil võimalike streikijate ridades segadust külvata ja tuli enda pealt hoopis omavalitsustele lükata?
Kuhu läheb raha?
Õpetajate palga alammäärad:
• Noorempedagoogil 608 eurot
• Pedagoogil 644 eurot
• Vanempedagoogil 736 eurot
• Pedagoog-metoodikul 889 eurot
Keskmised palgad haridusministeeriumi analüüsi põhjal kõikusid 2010. aastal 550 ja 880 euro vahel. Miinimumist väiksem summa väikeste koolide puhul võib viidata täiskoormusest väiksemale tunnikoormusele.
Haridusministeeriumi analüüsi järgi
• 93 omavalitsust maksab õpetajate palgarahale juurde;
• 11 omavalitsust saab täpselt riigitoetusega hakkama;
• 82 omavalitsust jätab 10 protsenti riigitoetusest palgaks maksmata;
• 34 omavalitsust jätab palgaks maksmata kuni 90 protsenti riigitoetusest.
Allikas: haridusministeerium