Andres Maimik ja Rain Tolk tekitavad piinlikkust

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja teie sõnum, härrased? Andres Maimik (vasakul): «Minu liikumapanev vedru on vajadus tõestada, et ma ei ole jobu baarimees Urmas.» Rain Tolk: «Naised ja vanemad mehed armastavad meid.»
Ja teie sõnum, härrased? Andres Maimik (vasakul): «Minu liikumapanev vedru on vajadus tõestada, et ma ei ole jobu baarimees Urmas.» Rain Tolk: «Naised ja vanemad mehed armastavad meid.» Foto: Mihkel Maripuu

Komöödia on Eestis upitatud justkui rahvuslikuks küsimuseks, tõdevad «Umbkottide» kaks peategijat ja peategelast. Aga nad on kindlad, et on leidnud sellele küsimusele oma, veenva vastuse.

Tjah, nii suurt piinlikkust, olgugi läbi naerupisarate, nagu Andres Maimiku ja Rain Tolgi uut, maksumaksja rahata vändatud filmi «Umbkotid» vaadates, ei tunne elus just sageli. Eesti filmikunsti kaks ulakat poissi jätkaks justkui vanal sissetallatud rajal, kus kindel on see, et miski pole kindel, milliseid emotsioone ja mõtteid nad vaatajais tekitavad.

Seekord on sügavalt piinlik, millega nende enda nime ja näo ja reklaamitegija ametiga peategelased ekraanil hakkama saavad. Aga just selles, üllatavas, isegi jahmatavas ettenägematuses, Tolgi ja Maimiku fenomen seisnebki. Kunagi ei või ette teada, mida need kaks valmis hauvad – ja kuidas oleks sellesse mõistlik suhtuda. Seetõttu, mis seal salata, teevad nad paljusid enda suhtes ettevaatlikuks.

Kas näitlejad julgevad teiesuguste tüüpidega üldse koostööd teha?

Tolk: Oleneb näitlejast. Saatsime «Umbkottide» esimese stsenaariumi Tõnu Ojale, et talle ühte rolli pakkuda. Peale lugemist üritas ta mulle selgitada, et ta nagu ei tahaks sellises asjas kaasa teha, et selles, kui näitleja mängib iseennast, pole tema jaoks piisavalt üldistusjõudu. Aga selle asemel, et meid konkreetselt kuradile saata, ei jätnud ta helistamist järgi ja muudkui (teeb Oja häält): «Poisid, ma vaatasin ühte kuradi head filmi, seal on Joaquin Phoenix – seal on üldistusjõudu, vaadake seda parem, äkki aitab teid.» (naerab)
Maimik: Ütlesin talle, et tule ikka mängima.
Tolk (Oja häälega): «Ma ei tea...» Ta ei saanud konkreetselt ära öelda, et ei, ta ei tule.
Maimik: Mõni aeg hiljem nägime teda selle dekaadi kõige koledamas, nagu kodukaameraga tehtud reklaamis, kus ta suruõhudrelliga puurib.

Filmi plakatil kiidab ajaleht The Observator, et te linateos on «maailmatasemel asi!». Kuidas ta teab teie filmi kiita?

Maimik: Kuna meie filmi polnud keegi veel näinud ja kiidusõnu lausunud, siis mõtlesime selle ise välja.

Aga selline leht oli Londonis 17. sajandi lõpus olemas, ja tabloid – kas teadsite seda?

Tolk: Ei teadnud.
Maimik: Loodetavasti meid kohtusse ei kaevata, see on aastatetagune asi. Samuti on plakatil tsitaat kelleltki J. Ruusilt, kes annab viis tärni. Kui [kriitik] Jaan Ruus oleks hakanud kobisema, siis oleksin öelnud, et minu abikaasa neiupõlvenimi oli ka Ruus, ja see on tema onu Jüri Ruus, kes viis tärni andis.

Ja Ott Sepp, kelle te mängite välja filmi staarina, ilmub ekraanile vaid ühes reklaamiklipis.

Maimik: Aga läbi staaride tuleb ju toodet müüa! Me tegime kõik eeskujuliku PR-õpiku järgi.

Tegelikult, tunnistage, ei räägi te film pelgalt reklaamitegijate sigatsevast ahnusest, vaid selle metasõnum on näidata, kuidas Kreeka on ahnitsenud endale suurte lubadustega samuti suure suutäie ning lõpuks kokku kukkunud, nagu varises kokku teie filmi reklaamimeeste projekt!

Maimik: Me täname, Priit, et sa nägid seda suurt üldistusjõudu!
Tolk: Sa tabasid selle esimesena ära.

Milliseid käsitlusi veel oma loomingu kohta olete kohanud?

Maimik: Meil on üks kirjasõber [saatejuht] Kalle Mälberg, kes saadab igasuguseid mõtteid, mida meie looming temas tekitab.
Tolk: Väljaõppinud psühholoogina ütleb ta, et näeb meie filmides tervet Eesti Vabariigi erinevate arhetüüpide galeriid. Ta kirjutab, et meie loendame rahva tüpoloogiat paremini «kui too p****e kukkunud itimögatsemine üleüldse». Ja lõpetab, et kui te enam ei viitsi, siis hakake jumalaks.

Kuhu te enda arust oma loominguga Eesti kultuurikompotis paigutute?

Maimik: Ise olen üritanud oma loometeel võimalikult erinevaid asju proovida. Kunagi ammu alustasime Esto TVga, mis algul oli meelelahutuse piiride kompamine, aga kasvas kuidagi kogemata välja sotsiaalseks satiiriks. Ühel hetkel tegime satiiriga lõpparve, sest meedia ja tele on satiiri niigi otsani täis. Aga ühiskondlik retseptsioon on ikkagi suhteliselt inertne...

Paluks lihtsamalt!

Maimik: See tähendab paindumatu: inimesi ja nähtusi armastatakse panna paika stereotüüpidega: ööää, need on ju need mehed. Raini nähakse pensionipõlveni välja Esto TV debiilikust saatejuhina.

Hiljuti nimetasid teda hoopis melanhoolse-maniakaalse kuvandiga meheks.

Tolk: See oli juba järgmine lahterdus, kuhu mind peale Veiko Õunpuu tunnustatud filmides «Tühirand» ja «Sügisball» osalemist paigutati, aga nii ei määratlenud mind laiad rahvahulgad, vaid, noh... haritum ühiskonnaklass (naerab). Ise ma ei näe end nii jäigalt tüpologiseerituna, vaid tahaks iga järgneva asjaga midagi uut proovida, edasi areneda.

Maimik: Mille järgi me ikka vox populist teada saame, kui mitte internetikommentaare lugedes. Ükskõik millega me välja tuleme, olgu see film Margus Lepast või vanadest rokipeerudest või olgu see dokumentaalfilm, on kindlaid teadjaid, kes ütlevad: «Masendav, sellise raha eest sellist p***a teha, debiilikud on jälle platsis.»
Tolk: Ja need arvamused tulevad juba enne, kui teos valmiski on.
Maimik: Paneme treileri üles. Keegi kirjutab juurde, et totaalne p**k...
Tolk: ...ja siis saab 12 laiki.
Maimik: Isegi kui me üritaks teha midagi universaalset, «Titanicut» või «Nimesid marmortahvlil», leidub hulgaliselt isikuid, kes leiaks, et see on kuritegu kogu rahva vastu. Muidugi meie tõlgendus «Nimedest marmortahvlil» erineks tunduvalt Albert Kivikase ja Elmo Nüganeni omast.

Kas see tõdemus ei tekita teis masendust, et kui palju te ka ei püüaks, teid ei taheta võtta normaalsetena?

Maimik: Meil on oma, ma-ei-tea-kui-lai või -õhuke fännkond, patsutajad, kellele ikka oleme rõõmsad tegijad.
Tolk: Meil ei ole kaunid groupied, vaid keskealised mehed, kes pakuvad viina.
Maimik: Ka «Kormoranid» meeldisid vanadele meestele, ja naistele. Irisejad olid need, kes alati irisevad Eesti filmi üle, pluss kriitik-limukad ja esteedid-kusipead. Ühiskonna ülemine ja alumine ots, eliit ja lumpen ulatasid teineteisele sõbralikult käe.
Tolk: Aga naised ja vanemad mehed armastavad meid.
Maimik: Filmis «Jan Uuspõld läheb Tartusse» kehastasin mökut baarimeest. Pärast filmi väljatulekut sain provintsis üleöö prominendiks. Näiteks Pärnu ööklubis vajusid jorsid kaissu: «Jou, kuule, see on ju see – näitleja! Üks viin, üks hetk!» Ja itsitavad rõõmsalt. Isegi nüüd, kaheksa aastat hiljem, lähen lapsega polikliinikusse, ja sabas ütleb 11-aastane kutt, et «kuule, Urmas, tule siia! Kalla viina!».
Tolk: Andres kirjutab kord kuus pikki kolumne Eesti Päevalehte, on teinud mitu auhinnatud dokumentaalfilmi ja õpetab ülikoolis tudengeid, aga kui läheb provintsi, on ta seal hädapätakast baarmen Urmas.

Millest see räägib?

Maimik: Me ei ole küll A-listi staarid, aga teatud tuntus meil, mööngem, kahtlemata on. Dramaturgiareeglid õpetavad, et üks kandev motiiv, mis tegelasi tegutsema tõukab, on tahe ennast tõestada. Järelikult on minu liikumapanev vedru vajadus tõestada, et ma ei ole jobu baarimees Urmas.
Tolk: «Umbkotid» sisaldab natuke ka püüet enda mugavustsoonist välja ronida, identiteetidega mängida.
Maimik: Eneseiroonia on väga vabastav ja tore vahend. Miks me ronisime ise filmi mängima: ekraanil nähtav tegelane ei ole küll minuga identne, aga temas on mõningaid jooni, mida ma endas ära tunnen. Näiteks ajan ma intellektuaalset mulli olukorras, mis nõuaks lihtsat keelekasutust, või kallan olulisel hetkel kohvi rinnaesisele või kipun mõnikord kaotama taktitunnet ja välja ütlema asju, mida mõnel hetkel või kohas pole kohane välja öelda. Ei kujutaks ette, et keegi teine mängiks seda paremini kui ma ise.
Tolk: «Umbkottide» karakterite kirjutamine läks väga ladusalt. Tunneme üksteist päris hästi, saame kohe võtta partneri jooned ja natuke gaasi lisada. Üksinda sellist asja kirjutada, ennast kõrvalt vaadata, on palju raskem. Me peegeldame teineteist.

Mil määral püüate selles filmis, näidates end idiootsete tegelastena, kelle tegemisi on piinlik vaadata, lunastada reklaamitegijatena, kes müüvad inimestele igasugu kremplit, isegi õhku, oma patte?

Maimik: Kui oleksime katoliiklased, siis võiks rääkida patust ja lunastusest. Võtaks volüümi alla: püüdsime kõrvalt jälgida seda masinavärki, mullikese ajamist ja müügiprotsessi, teatud jooni karikeerides. Lisaks, heatahtliku inimesena ei tahaks oma ekraanikangelasi nimetada idiootideks. Filmitegija peab armastama kõiki oma karaktereid nagu omi lapsi.
Tolk: Juhul kui see film kasvab seriaaliks, siis reklaam ei ole kindlasti ainuke valdkond, kuhu need tüübid pürgivad. Rohkem kui reklaami, ühe töövaldkonna ja elustiili kriitika on see film ikkagi inimlikest kvaliteetidest, mida pilkame: iga hinna eest läbilöögile trügimine, valetamine ja mulje avaldamine ja susserdamine.
Maimik: Mitte kriitika, vaid pigem vaatlus. Ühe väikese filmikese tagajärjel ei muutu ükski elusfäär veel puhtaks ja õilsaks

Stopp-stopp! Kas teil ei olegi siis ambitsiooni väljuda kunsti raamest ja jätta ellu mingi jälg?

Maimik: Ambitsioon on ikka nooremate meeste relvaks.
Tolk: Loota ju võib, et kuskil reklaamibüroos või kontorites, kus koosolekutel valitsevad jäigad hirmusegased võimusuhted, võtab see film pingeid edaspidi vähemaks ja inimesed võtavad end vabamalt.
Maimik: Läbivaks motiiviks on lõhe, kuidas ühel pool on pürgimus olla tähtis mees tähtsal koosolekul ja teha nii nagu New Yorgis või Pariisis, ja teisel pool tegelikkus: varastatud ideed, varastatud kontoripinnad, surnuaia kõrval asuv võtteplats, mille kasutamiseks puudub luba. Püütakse püüdlikult olla nagu päris, mängida kosmopoliitset reklaamiguru Madison Avenue’l, aga välja kukub ikka vana hea seapekilõhnaline Eesti.

Kas te siis tõesti ei oota, et keegi võiks teie filmi vaatamise järel saada kõva võmmu kuklasse?

Maimik: Ma ei karda asju nimetada meelelahutuseks. Iga kunstiline sõnumi edastamiseks ei pea ilmtingimata saama ilmutust, ei pea paugutama kreedot ja codat korraga, iseäranis maailmas, kus neid on niigi palju. Vaid võid inimestel lihtsalt head tuju teha. Keegi ütles, et su missioon on korda läinud, kui paned tunniks ajakski inimesed unustama surma.
Tolk: Mida näiteks actionfilmid ei tee. Oleme arutanud, et viimasel ajal on Eestis kolme liiki huumorit: on sotsiaalne satiir võimurite suhtes, on paroodia, ja absurdiks võimendatud sketšihuumor, nagu «Monty Python». Meie oleme üritanud teha elust väljakasvanud situatsioonipõhist huumorit, kus ei punnitata iga hinna eest joke’i välja imeda, vaid nali tekib eluliste situatsioonide äratundmisest.
Maimik: Selles suhtes me võib-olla ei täida nende vaatajate ootusi, kes on üles kasvanud «Politseiakadeemia» tüüpi komöödiatega, kus eksponeeritakse, et nüüd hakkab nali – ja tulebki nali, ja siis järgmine nali.
Tolk: Me oleme teinud nii, et saavutaksid filmi vaadates analoogse energia nagu siis, kui sa naerad. See ei tähenda, et sa pead lõkerdama nii, et piss püksis. Sa saavutad energia ka selle kaudu, et jutustad loo hästi selgesti jälgitavana, et sul on huvitav vaadata, mis tegelastest saab, aga see ei tähenda, et paiskad iga sekund rahva ette puändi. Puänt võib tihti mõjuda nagu aevastus, atsihh! – see takistab, kui tahad jälgida lugu.
Maimik: Meil Eestis on situatsioonikomöödia mõnevõrra ära rikkunud Ameerika lugematud situatsioonikomöödiad, kus pere, koer ja lapsed lösutavad diivanil. Aga just hiljuti vaatasin üle 80ndail vändatud Eesti situatsioonihuumori maiuspalad, telelavastused «Tema majesteet, komödiant» ja «Püha Susanna». Peaks tunnistama, et erinevalt mõnest praeguseks vananenud ekraanihuumorist olid need säilitanud oma esialgse värskuse. Tegelikult on üks klassikalisemaid situatsioonikomöödia meistreid Anton Tšehhov.
Tolk: Arvan, et me ise otseses mõttes hollywoodilikke komöödiafilme ei vaata. Aga kui draamas on huumorielement – vaat siis sa naerad.
Maimik: Võib öelda nii, et mida kehvem on inimesel ekraanil, seda naljakamalt võib see mõjuda. Sümpaatia sellise tegelase vastu tekib ka siis, kui tegemist on täieliku jobuga, isegi ebameeldiva tegelasega. Sest ta ei ole ohtlik: tema tegevuse tagajärjel ei sünni midagi fataalset, ta lihtsalt sahmerdab ringi, intrigeerib, petab, aga teeb seda mõnuseal kaasaelataval moel.

Andres, sa oled filmis nohik ja paistad päriselt ka pisut flegmaatiline. Rain, sa tundud jällegi natuke aferistlikum, nagu ka ekraanil. Olete need seal päriselt teie?

Tolk: Eks me oleme teatud omadusi enda puhul võimendanud, väga palju ennast siiski aluseks toonud. Minu naine mängib seal mu naist ja lapsed mu lapsi. Aga ei tasuks siiski elu- ja kunstitõde päris segamini ajada. Ma küll tänan sind, Priit, komplimendi eest mu rollisooritusele, kuid päris-Rainil on vast ikka maksud makstud ja võlad puuduvad.

Ja su naine ei käi samuti sind võtteplatsil armukadedusest tegelikult kotiga peksmas, ega ju?

Maimik: Ei tea midagi, Helina on päris temperamentne daam.
Tolk: Kas sa arvad näiteks, et need Tolk ja Maimik, kes seal ekraanil on, oleksid võimelised looma kaks-kolm täispikka mängufilmi?

Ei oleks. Nad ei saanud ju filmis reklaamigagi hakkama.

Maimik: Ma usun, et inimesed on universaalsemad kui see, mis nad välja paistavad. Arvan, et isegi Barack Obamal tuleb vahel esinemiskramp peale ja George W. Bush ei ole üldse selline alfaisane, nagu ta ennast näidata armastas.
Kui sa enda pealt rolli teed, leiad ka endas urgitsedes vastavad iseloomujooned üles ja hakkad neid üles võimendama. Komöödia puhul siis võimendad omadusi, mida tavaolukorras nõrkuseks peetakse ja jätad oma positiivsed loomujooned kõrvale.

Kõrvalt vaadates ei paista te kumbki eriti naljamees. Raini puhul tundub mul vahel, et ta ei leia õiget sõnagi – kuidas saab selline mees nalja teha? Andres, sul on alatihti mingid suured kontseptsioonid peas. Öelge, kas teie sisimas on nagu mingi loom paisu taga, kes ootab, et ta lahti lastaks, et teha midagi intrigeerivat, ulakat, pätti?

Maimik: Jah, täpselt, tabasid naeleapea pihta. Päriselt ka! Filmi tegemise protsessis on 70 protsenti nuhtlust, tehnilist jampsi ja renderdust, peavalu tähtaegadega, ja 30 protsenti puhast eufooriat – seda naudingut ja elurõõmu, mille pärast me selle asjaga üldse tegeleme.
Tolk: Ja see eufooria võtteplatsil on kordades suurem kui see, et teos on lõpuks valmis ja rahva ees ja publik esilinastusel aplodeerib või vilistab. Need 30 protsenti eufooriat, kui oled sajaprotsendiliselt actionis, ongi kõige olulisem osa protsessis.
Maimik: Seepärast ei saagi meist kunagi korralikke näitlejaid, kes teevad näitlemist kui tööd, lähevad metoodiliselt rolli sisse. Meil on näitlemine ühekordne purse. Töö, mida peaksid teatris päevast päeva ja õhtust õhtusse tegema – see rutiin ei ole meie jaoks. Rõõm kaoks ära.
Tolk: Pluss peaksid iga päev tegema laval midagi sellist, millega sul kontakti pole.

Tegutsete paaris nagu paljud suured koomikud. Kes on teie paaris kes?

Maimik: Mina olen see paksuke.
Tolk: Tema on see, kes on alati tordiga koos või märg, ja mina olen see kavalpea, kes ta jamasse tiris ning ise kuivaks jäi. Komöödiasse on sisse kätketud, et see, kes on põhipatune, kes olukorra algatab, see pääseb, aga kes üritab seda mõistuslikult korda ajada, satub kõige hullematesse jamadesse.

Meie huumoriturul on Sepp ja Avandi, Juur ja Oja, ja teie. Kui kõva on omavaheline konkurents, kes kõvema märgi maha paneb?

Maimik: Ma tunnen alati ebamugavust, kui asi muutub spordiks. Lapsesuine kriitik Sulev Teinemaa tuleb igal esilinastusel mu juurde ja aasib: «Nooh, tegid ära sulle? Oled kade ka või!» Eesti filmikriitikud uhkeldavad, et vaatasid ära 200 Eesti filmi ja panid kõik edetabelis järjekorda. Nii kõva saavutus!
Tolk: Harri Kingo on nagu on, aga kuskil nägin tema kommentaari, mis on väga tabav: et koostada edetabel kunstiteostest on umbes sama, kui lähed Kumusse, tuled sealt välja ja ütled, et vaatasid 3 km kunsti.
Maimik: Komöödia on meil nagu mingisuguseks rahvuslikuks küsimuseks tõstetud. Üks stereotüüpe on see, et Eesti filmis ei osata nalja teha, osaletakse iluleda ja valuleda, nagu on öelnud Roman Baskin. Aga ootused on suured. Näiteks on meil murdmatu traditsioon, et kui tuleb vana-aasta õhtu, peab kolm tundi nalja saama. Samamoodi, nagu 20. augustil peab lauluväljakul kollektiivset katarsist kogema. Kõik ajalehed kirjutavad juhtkirjas, et «miks ei saanud nalja vana-aasta õhtul?».

Miks teie siis sellise eluga flirdite?

Tolk: Need on need 30 protsenti.
Maimik: Tõsi, tahaks vahepeal ka draamat proovida, teistes žanrides töötada, aga kuidagi on juhtunud nii, et meid kutsutakse kohale siis, kui kostub nurinat, et filmid ei saa piisavalt publikut – et tulge ja aidake välja.
Tolk: See tingis ka «Kormoranide» tuleku: tükk aega polnud kassahitti olnud, kuni anti mõista, et on aeg.

Miks te siis neile palvetele nii kergesti järele annate?
Maimik: Aga filmitegija tahab ju filme teha.

Rain, sa kuulusid 2007. aastal Euroopa 25 lootustandvaima näitleja hulka. Kuhu see lootus on viinud?

Tolk: Väga üksikud nendest, kes on kutsutud sinna PR-programmi, kust ma osa võtsin, on kuhugi jõudnud. See on puhas marketing. Kui sul ei ole ikkagi agenti, kes su nimel tööd teeb, flirdib erinevate produtsentidega, portfooliot laiali saadab, siis mingit reaalset seost näitleja tegeliku eduga sel ei ole. See programm oli lihtsalt üks võimalus euroraha kulutada.

Andres, räägid ka «Umbkottides», et tahad teha tõsist filmi, aga viimased tööd on ikka jälle naljategemise hulka sumbunud.

Tolk: Andres tegi ka Kukumäest doki.
Maimik: See oli päris tõsine.

Nagu sportlaste puhul vaadatakse viimaseid tulemusi, vaataks ka sinu kahte viimast tulemust – ja need on puhas humoristika. Kas suure kunsti ambitsioonis oled järele andnud?

Maimik: Komöödia üks põhivalem seisneb selles, et on lõhe ambitsioonide ja selle vahel, mis on elul tegelikult pakkuda. Mulle meeldivad teosed, mis sisaldavad nii draamat kui nalja, näiteks ameeriklaste «Little Miss Sunshine» ja «Sideways». Peategelased on loomulikult põrujad, aga samas nii armsad ja kaasaelatavad. Seal on ka ambitsioonid ja kibestumine, armu- ja suhteprobleemid – kõik see, millega saad ka isiklikul tasandil suhtestuda.

Paar aastat tagasi kirjutati, et teenisite oma firmaga Kuukulgur kumbki vähemalt miljon krooni dividende.

Tolk: Ma sain ise ka teada sellest ajalehest.

Ega mul on hea meel, et teil hästi läheb, sest kui ei läheks, siis te siin minuga ei räägiks, vaid peaksite selle asemel muudkui tööd rabama.

Maimik: Käsitleme seda, kui saame eneseväljendusega tegeleda, kui suurt privileegi, mida võimaldab meie igapäevane töö. Me ei pea tegema filmi ilmtingimata selleks, et sellega midagi teenida, ja see annab hoopis teise perspektiivi. Teame küll neid projektitamise tagajärjel sündinud filme, mida tehakse nagu pärisfilmi, masinavärk töötab, aga kui see ekraanile jõuab, siis mööks (teeb vinguvat lambahäält). Me naudime luksust, et teeme seda, mida tunneme, et tahaks teha.

Nii et reklaamitöö on see, mis annab teile vabaduse ja võimaluse teha seda, mida süda ihkab?

Tolk: Tegelikult on nii ja naa. Mõnikord on meie filmiosakond pidanud toitma reklaamiosakonda, näiteks siis, kui tegime Uuspõllu-filmi, mis oli edukas. Kui teeme aga filmi, kus juhtumisi puudub eelarve, on jälle vastupidi. Päris nii ühtne ei ole, et teeme kommertsi ja siis selle eest kunsti. Võib juhtuda ka teistpidi.

Kuidas reageerite nende reklaamiklientide soovidele, kus tahetakse igasugust jama teha, klišeesid ja nõmedaid maitsetusi?

Maimik: Olid ajad, kui reageerisime valuliselt.
Tolk: See võis 2006. ja 2007. aasta kandis olla.

See oli siis buumiaja tipp.

Maimik: On olnud olukordi, kus me koostööpartner on öelnud, et teeme oma reklaami teie firmaga, aga me ei soovi, et Maimik sellega seotud oleks. Ma ei tea, mis neil minu vastu on olnud?
Tolk: Kui meie poole pöördutakse, siis tihtipeale ütleme oma lapsesuuga välja, kuidas lugu võiks edasi arendada või paremaks teha, mistõttu on ette tulnud ka mõningaid solvumisi. Boonus on see, et kui inimesed suhtuvad meisse avatult, siis üheskoos õnnestub võib-olla teha reklaamklipp, mis jääb vaatajale ka meelde. Olles teinud kaks suurt filmi ja muid kunsti pretensiooniga asju, siis tahaks, kui tuleb mingi töö, ka stsenaarselt kaasa lüüa. Oleme narratiivse loo jutustamise poolt ka reklaamimaailmas. Üritaks minna tagasi stsenaariumi juurde, mitte alustada kohe sellest, kuidas kraana võiks sõita ja mis nurga alt filmida.

Milliseid totrusi olete näinud, mida te teha ei tahaks?

Maimik: Üks kõige levinum olukord, mida näidatakse, on see, et pere istub köögis, ema talitab, isa loeb lehte, lapsed ka mängivad ja siis kuskilt saabub tilgakeste või pakikese kujul toode.
Tolk: Mõnikord ärkab toode ellu ja hakkab tantsima.
Maimik: Seejärel hakkab kogu pere edaadekvaatselt käituma: keegi hakkab laulma, keegi viskab spagaati.
Me firma direktor Priit Aus seletab lahti, et mida kehvem on majanduse seis, seda vaimuvaesemaks muutuvad reklaamisüžeed. Keegi ei riski enam panustada riskantsetele ideedele, selle vähese raha eest soovitakse osta vaid praktilisi sõnumeid, et meil on hea toode, osta seda, me võtame hinnast alla. Kui on buum ja raha purgis marineerimas, siis öeldakse, pritsige aga, ostame kõik ära – teeme uue imago, uuendame radikaalselt brändi!

Kas teie töö pealt paistab, et Eesti majandus kosub või kuivab kokku?

Maimik: Meie pealt ei saa seda näha, me oleme kultuuriinimesed (muheleb).
Tolk: Võrreldes paari kuu taguse ajaga on tulnud mõningaid narratiivsemaid lugusid juurde.

Kui Eesti muutub ükskord igavaks Põhjamaaks, siis läheb elu vist nii traksi ja trimmi, et teil pole enam millegi pealt nalja teha?

Tolk: Kui elu muutub liiga heaks ja turvaliseks, tulevad mängu sotsiaalsed fopaad, mis on meie huumorile puhas muld.
Maimik: Mida rituaalsemalt või konventsionaalsemalt käituvad inimesed, seda rohkem on võimalik nalja välja ammutada. Teinekord on heaoluühiskond isegi parem aines selliseks huumoriks kui metsik üleminekuühiskond.

Samas on väidetud, et nõukogude ajal oli parem nalja teha, sest sai piire kombata ja allteksti lisada.

Maimik: Nõukogude ühiskond oli halvas mõttes väga rituaalne, kokkuleppeline. Kokkulepped olid ülalt peale pandud, et teie käitute nii, nagu meie tahame. Inimesed teadsid, mida nad tohivad teha ja mida mitte. Piirid olid üsna kitsaks nihutatud, need olid lähedalt kombatavad. Me peame midagi väga jõhkrat tegema, et nende piirideni küündida.
Tolk: Kui kuulad praegu «Meelejahutaja» lindistusi, siis need absoluutselt ei resoneeru.
Maimik: Omal ajal piisas sellest, kui Nukuteatri lavastuses asendati sõna antropoloogia sõnaga andropovism [NLKP juhi Juri Andropovi nime järgi], kui rahvas seisis püsti ja aplodeeris.
Tolk: Ja piisas sellest, kui kunstiteoses üks käbi kukkus teistest paar meetrit eemale, milles nähti juba sümbolismi, et väike Eesti tahab irduda.

Kui kaugele olete teie valmis minema piiride kompamisega? Mõned leidsid, et hiid-Haloneni tapmine oli liiast.

Maimik: Esto TVga tegime selle piiride kompamise, mis on ühiskonna taluvuslävi ja mis on poliitiku kaitse, kuidagi ebateadlikult läbi. See ei olnud meil programmiline eesmärk.
Tolk: Meil ei olnud manifesti kirjutatud, ega traktaati.
Maimik: Lustisime ja huligaanitsesime suhteliselt stiihiliselt ja pärast seda ei ole me tahtnud ühiskonna valupunktidele väga rõhuda.

Sellegipoolest, kuna probleemid on uued, võiks ühiskondlikult kriitiline hoiak ikkagi värskendavalt ja löövalt mõjuda.

Tolk: Olen alati eristanud irooniat ja irooniat, milles puudub huumor ehk siis satiiri. Isegi Esto TVd tehes, loodan, oli meis ikka absurditunnetus ja huumor väga omane. Aga iroonia, milles puudub huumor ja mis on käsitletav satiirina – ma ei tea midagi tüütumat.
Maimik: Ja siin on veel üks lihtlabane põhjus: ega poliitika meid nii palju huvita ka. Meid sütitavad rohkem mentaliteedid, mitte see, et kumb on parem, kas parem- või vasakpoolne poliitik..
Tolk: Eriline väljakutse küll, kuulutada igal nurgal, et poliitika korrumpeerib ja rahvas on loll!

Ausalt, mehed, kui palju olete võrreldes Esto TV aegsete sotsiohuligaanidega muutunud?

Tolk: Esto TV oli selline formaat! Eraisikutena oleme olnud suhteliselt normaalsed.
Maimik: Ühtegi kriminaalasja ei ole meil olnud, ainult mõned väärteomenetlused.

Aga bravuuri, tunnistage, on teil ju aastatega vähemaks jäänud!

Maimik: Kanaliseerime selle lihtsalt teistesse asjadesse.

Mis edasi saab? ETV teie «Umbkotte» seriaaliks ei tee, nagu tean.

Tolk: ETV oleks maksnud meile pilootosa raha ja lasknud selle ära teha hoolimata nende juhtkonna skepsisest. Aga nägime ette, et sellega seoses on tulemas rohkem probleeme, kui on me stressitaluvus, ja eelistasime Kanal 2e.
Maimik: Kui alustasime «Umbkottide» projekti, toimus ETVs üks koosolek, mis sobiks «Umbkottide» materjaliks. Läksime ETVsse, mõtlesime, et kohtume [meelelahutustoimetuse juhi] Mart Normeti ja pearežissööri René Vilbrega, aga ruum oli rahvast täis, kõik rahvusringhäälingu juhtivad näod olid koos, pluss vabakuulajad. Nad olid me stsenaariumi läbi töötanud. Üks ETV arvamusliider ütles, et see ei ole naljakas, mida oleme kirjutanud, kõik tiirleb ümber ühe augu. Me ütlesime, et ei, ümber teise augu tiirleb ka. Siis öeldi, et ühes kohas oli arusaadav, et on üritatud nalja teha. Me ütlesime, et nali on vaataja silmades, see sõltub sellest, kui vana sa oled, milline on su ühiskondlik positsioon, milline on su tuju, kas vaatad üksi või kambaga, kas oled vintis ja milline on su kasvatus; et mis teile ei ole naljakas, võib olla paljudele naljakas. – Ei, see ei ole naljakas. – On naljakas. – Ei ole naljakas. – On naljakas.
Tolk: Lõpuks oli see pingpongi pall juba kolm-neli korda käinud, kui saime aru, et läbirääkimistel ei ole enam mõtet. Pöördusime erakanali poole.

Ja mis on kõige selle taustal teie lõpusõnum Eesti rahvale?

Tolk: Vähem sotsiaalseid rituaale ja võtke vabalt!
Maimik: Jessas. Khm – ma mõtlen.. Hoidke vormi, kuni järgmisel jõuluajal saab jälle sülti ja vana-aasta õhtul kiruda, et Eestis ei osata nalja teha.
Tolk: Muide, ma käisin üle poole aasta ujumas ja olemine läks märgatavalt paremaks.

ARVAMUS

Mart Juur,
humorist

Paljud filosoofid ja teadlased on pead murdnud, mis on naljakas ja mis asi on nali. Mulle isiklikult meeldib Kurt Vonneguti tõdemus, et nali on ainuke võimalus suurte inimeste jutu vahele sekkuda. Vonnegut ütleb, et seda lapsepõlves tehtud avastust rakendas ta terve oma elu. Kui mõtlen Tolgi ja Maimiku peale, siis tundub, et umbes sarnases võtmes võiks vaadelda suurt osa nende loomingust. Oleme 20 aastaga üles ehitanud Eesti Vabariigi, kus ruulivad ülemused ja suur hulk inimestest tunneb muret oma karjääri ning tõsiseltvõetavuse, seega oma sissetulekute ja elustandardi pärast. Nali tundub kergemeelse ja kerglasena. Nii tähtis on olla tõsine. Siis tulevad Tolk ja Maimik, kes näitavad elu naljakust ning jäädvustavad seda. Kindlasti rikuvad Tolgi ja Maimiku filmid nohisevat tööeestlaslikku meeleolu. Samas vist on üleliigne öelda, et tegemist on tõsiste intellektuaalidega, kes rakendavad oma eredaid talente sügavalt humanistlikel, valgustuslikel eesmärkidel.

Andres Maimik

Filmirežissöör

Sündinud 8. veebruaril 1970 Tallinnas

Õppinud Tartu Kunstikoolis ja Eesti Humanitaarinstituudis. Lõpetanud Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakooli režissöörina

Filme ja reklaame tootva firma Kuukulgur Film OÜ osanik

Režissöör ja stsenarist

2012 «Umbkotid»

2011 «Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta»

2011 «Kuku: mina jään ellu»

2007 «Jan Uuspõld läheb Tartusse»

2006 «Müümise kunst»

2006 «Tabamata ime»

2004 «Kurat tuleb sauna»

2003 «Elav jõud»

Stsenarist

2002 «Agent Sinikael»

1997 «Külla tuli»

1995 «Wikmani poisid»
Teinud Esto TV saateid, libadokke «Welcome to Estonia» ja «Vali kord!»
Abikaasa Katrin Maimik, stsenarist ja filmilevitaja, lapsed Paul Hendrik (13) ja Miriam Mia (1)

Rain Tolk

Sündinud 9. juunil 1977 Tallinnas

Filminäitleja ja -režissöör
Õppinud erinevates Tallinna keskkoolides ja Tartu Ülikooli avatud ülikoolis filosoofiat
Töötanud ajalehes Post ning ajakirjades Kroonika ja Seltskond
Filme ja reklaame tootva firma Kuukulgur Film OÜ osanik

Näitleja

2012 «Umbkotid»

2010 «Taevalaul»

2009 «Püha Tõnu kiusamine»

2009 «Pangarööv»

2009 «Jeanne d'Arc»

2008 «Sauna»

2007 «Sügisball»

2007 «Jan Uuspõld läheb Tartusse»

2006 «Vedma»

2006 «Tühirand»

Stsenarist ja režissöör

2011 «Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta»

2007 «Jan Uuspõld läheb Tartusse»

Stsenarist

2006 «Tühirand»

Teinud Esto TV saateid, libadokke «Welcome to Estonia» ja «Vali kord!»
Valitud 2006. aasta Eesti stiilseimaks meheks
Valitud 2007 Euroopa 25 lootustandvama noore näitleja hulka (Shooting Star)
Elukaaslane Helina Risti, stilist, teeb bändi Zebra Island, lapsed Ruben (4) ja Lukas (saab märtsis 2)
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles