Eile kukkus tähtaeg IRLi uue esimehe kandidaatide esitamiseks (valimised ise toimuvad 28. jaanuaril) ja sõelale jäi kolm nime: Urmas Reinsalu, Liisa Pakosta ja Andres Herkel. Kõik tuntumad tegijad jäid erinevatel põhjustel kõrvale.

Näiteks Juhan Parts, kes oleks muidu olnud favoriit, ei tahtnud ise esimeheks kandideerida (muude põhjuste seas ka sellepärast, et peres kasvavad väikesed lapsed). Kui Partsi oleks ehk võinud isegi ümber veenda, siis elamislubade skandaal tõmbas sellele kriipsi peale.

Jaak Aaviksoo küll ise tahab IRLi juhtida, kuid pärast konsultatsioone paljude IRLi juhtivpoliitikutega nägi ta, et toetust paraku pole ja «lolli mängima» pole mõtet minna.
Liisa Pakosta ütles aasta lõpus intervjuus Eesti Ekspressile, et IRLi mehed on sussid.

Postimehele ta täpsustab, et pidas silmas konkreetset nelikut – Juhan Parts, Jaak Aaviksoo, Tõnis Lukas ja Marko Mihkelson – ja sussid sellepärast, et on küll silmapaistvad isikud, tõsiseltvõetavad esimehekandidaadid, aga erakonna eest raskel ajal  vastutust võtta ei julge.

Reinsalu kolm probleemi

Mingis mõttes ongi kolm sõelale jäänud kandidaati n-ö teised valikud. Kõiki neid tuli kandideerima veenda ja kõigi puhul said otsustavaks kaudsed tegurid, mitte niivõrd suur isiklik soov. Jõujooned on samas üsna selged. Urmas Reinsalu on n-ö juhtkonna kandidaat. Andres Herkel esindab «kampsuneid» ja on juhtkonnale vastanduv kandidaat, mida Herkel ise ka möönab: «Mingis mõttes on see määratlus tõelähedane.» Ja Pakosta jääb siis kuhugi vahepeale, või nagu ta seda ise tõlgendab: «Ma ei esinda ühtegi klikki.»

Kui esimeses valimisvoorus üllatusi ei tule, valitakse Reinsalu suure tõenäosusega ära. IRLi liikmetega rääkides jääbki kohati juba mulje Reinsalust kui tulevasest esimehest – et vaid vormistamise küsimus.

Reinsalul seisab aga ees kolm suurt probleemi. Esiteks isikuomadused. Ta on tark ja paljulugenud, aga valijale igav ja tähelepandamatu kuju. Ta ei pakata juhivõimetest, ei mõju veenva või innustavana.

Tõsi, mõnes olukorras võivad samad jooned olla ka plussideks. Näiteks üks IRLi liige räägib, et varem ei kujutanud ta Reinsalu ette isegi IRLi fraktsiooni juhina, rääkimata partei esimehest, aga tegelikult on Reinsalu teinud fraktsioonis head tööd: on tasakaalukas, ei rulli teistest üle, pigem lepitaja kui konfliktide otsija.

Reinsalu teine probleem on suhted meediaga. Kuna ta pole särav ega huvitav, siis ei taheta teda eriti intervjueerida, raadiosse või televisiooni kutsuda. Ka Postimehele Toompeal intervjuud andes tuleb see nõrkus hästi välja. Kui diktofon käib, on Reinsalu reserveeritud ja vastustes ettevaatlik, ning alles pärast seda, kui diktofon kinni, võtab Reinsalu vabamalt: viskab nalja, toob elulisi näiteid, tema häälde sugeneb emotsiooni ja kokkuvõttes näib ta märksa usutavam.

Reinsalu kolmas probleem (sama kehtib aga ka Pakosta ja Herkeli kohta) tuleneb sellest, et tal pole «kohta». Reinsalu ei ole minister ja ta ise eitab kategooriliselt stsenaariumi, et valitsuses tehtaks ümberkorraldusi, et uuele erakonnajuhile portfell tekitada. Reinsalu ei ole ka IRLi esindaja valitsuse juures, IRLi valitsusdelegatsiooni esimees on Laar ja Laar selleks ka jääb.

Nüüd võikski küsida, kellele helistab näiteks Ansip, kui tahab teada, mida IRL ühest või teisest asjast arvab. Praegu helistab ta Laarile ja ilmselt (arvestades juba nende kahe head kontakti isiklikul tasandil) jääb ka edaspidi helistama Laarile.

Sõltumata sellest, kes IRLi esimeheks valitakse, on kõigi kolme jaoks proovikivi, kuidas ennast erakonna juhina kehtestada ja nähtav olla, eriti kui staarid, nagu Laar, Parts või
Aaviksoo, ministriteks on.

Võib kõiki üllatada

Paljud IRLi liikmed vaatavad nüüdseid valimisi omamoodi vahevalimistena. Näiteks ütleb üks Reinsalu kohta «ohutu vahevariant» ja nendib, et alles kahe aasta pärast, järgmiste esimehe valimiste ajal tuleb tõeline võitlus, kui otsitakse peaministrikandidaati, kellega erakond valimistele vastu läheks.

Tegelikult võibki praegu tulla põhimõttelisem konkurents hoopis IRLi aseesimeeste kohtadele, kus kolmele kohale kandideerib kuus võtmefiguuri: Juhan Parts, Jaak Aaviksoo, Tõnis Lukas, Marko Mihkelson, Margus Tsahkna ja Ene Ergma.

Samas, mõned erakonna liikmed ei välista, et nüüd valitav esimees võib siiski kõiki üllatada. Üks erakonna liige märgib näiteks Reinsalu kohta: «Ma annaks talle aega. Me pole teda sellises rollis kunagi näinud.»

Paralleelidena meenutatakse siinkohal näiteks Sven Mikserit ja Andrus Ansipit. Sotsid otsisid aastaid tugevat liidrit (Pihl, Padar), aga õige tooni leidsid alles nohikust välispoliitikakommentaatoris (Mikser). Samamoodi üllatas omal ajal Andrus Ansip: vähe oli uskujaid, et provintsilinna linnapeast tõuseb Eesti kõige pikema­ajalisem peaminister.